Eesti Jalgpalli Liit - Ragnar Klavani ajastu

[Mõnuagent 007]

Kumb sats on jalkas edukam, kas see, kelle mängijad on üksteisele lojaalsed ent mitte nii silmapaistvad või sats, kus on n.ö maailma parimad, kuid puudub hierarhia?
Mõistagi sõltub kõik suuresti trennast, keskkonnast jne, kuid isegi teisel juhul on trennal vaja, et sats oleks lojaalne.
Ehk juht võib olla halb, kuid ärme nüüd sellepärast lojaalsust musta. Eks?

Lojaalsust on mitut sorti, eks.

Näiteks Savisaare ajal peeti ka Keskerakonnas lojaalsust eriti oluliseks. Seal oli samuti otsustusõigus ühe inimese käes. Savisaar oli ka väga paranoiline, mistõttu ta hakkas alati mingit aktiivsemat inimest kahtlustama, et äkki plaanib midagi ja siis peksti alt tulevaid ideid maha. Lõpuks jäid punti inimesed, kes suutsid seda vaikides taluda ja enda võimalust oodata, suur osa ajutrusti läks erinevate lainetena minema, sest kaua sa ikka enda aega ootad. Ehk hea juht on tänapäeval pigem, kes sekkub ise otsustustesse võimalikult vähe ja laseb inimestel proovida. Ka eksida vahel. See on ok. Kuidagi tundub, et Pohlaku ümbert lähevadki need inimesed tihtilugu minema, sest kuskil jääb asi toppama. Või on siis probleem kurikuulsas impulssiivsuses, kus võõrale ideele järgneb vaidlus ja plahvatus, mille järel inimesed ei tule enam ideedega ja jäävadki, noh, lojaalseks.

Ma pole, eks, väga jalgpalli liidu tegemistega kursis, aga mul on aja jooksul olnud palju tuttavaid, kes seal sees olnud. Ühe praeguse vaidluse põhipunktina tuuaksegi välja kommunikatsiooniprobleemi. Kus osad inimesed tunnevad, et nende ideid ei kuulata, nende ideid ei võeta töösse ja kõik ootab ühe inimese ehk Pohlaku taga. Kui sa kannatad selle ära oodata, siis head ideed saavad lõpuks rohelise tule, aga nagu kõik on ikkagi tugevalt ühe inimese otsustada. See pole päris hea juhtimisstiil.

P.S. Naljakas detail - UEFA ja FIFA peale kaotas viimati istuv president valimised 1970ndatel.

[Andres.]

Kumb sats on jalkas edukam, kas see, kelle mängijad on üksteisele lojaalsed ent mitte nii silmapaistvad või sats, kus on n.ö maailma parimad, kuid puudub hierarhia?
Mõistagi sõltub kõik suuresti trennast, keskkonnast jne, kuid isegi teisel juhul on trennal vaja, et sats oleks lojaalne.
Ehk juht võib olla halb, kuid ärme nüüd sellepärast lojaalsust musta. Eks?


Ja korra veel kübeke palli valdamise teemasse - hea aastaringe väljak ei õpeta sulle midagi sellist, mida sul mängus on vaja.... okei, valetan, sest põlvedel libistamist mulla peal tõesti ei õpi (oluline, eks?).
Ehk Pohlakut sitaks olemises süüdistades võiks lihtsalt peeglisse vaadata.

Jalgpalli arendamine ei pea olema nagu maffia film, kus kõik vajadusel vapralt kõngevad. Lojaalsus võiks seisneda ideele, et me tahame jalgpallile parimat, mitte isiklikule läbisaamisele kellegagi, kellelt loodad otseselt või kaude hüvesid saada. Ja vahet ei ole, olgu president Pohlak või Klavan või keegi kolmas, kui ta pidurdab arengut ja ei taha sellest ise aru saada, siis on okei, kui hakatakse toetama kedagi teist. Tegu on katuseorganisatsiooniga, mis peaks kõigi asja edasi viima. Ja see ei saa olla nii dramaatiline, et kui ise ei taibanud ära, et on aeg on oma laud puhtaks teha, siis on kõik teised reeturid. Eesti jalgpall ei saa olla ühe inimese isiklik mängukann.

Hetkel paistab mulle aga, et suure pildi ja väikse pildi tajumise vahel on räige lõtk. Kui avalikkus nii palju ei vinguks, siis on hääletajatel Pohlakuga tegelikult päris mugav. Vaja, siis ta tuleb klatib su isiklikke muresid või on auguks maa sees, kuhu saab jaanalinnuna oma pea peita.

Üks mõtteharjutus veel - kui koondis oleks edukas (flirdiks finaalturniiridele jõudmisega), kuidas siis vaadataks Pohlaku sahkerdamistele?

Kindlasti vaadataks mõnevõrra läbi sõrmede, aga mitte täiesti vaikides. Meeste A-koondis pole ainus mõõdupuu, mille järgi kohaliku jalgpalli tugevust mõõta.


Pohlakuga on minu arust nagu viimastel aegadel meie majandusega. Kohati mingisugune areng nagu paistab, aga inflatsioonile ja muule maailmale jääb alla. Kui nüüd Klavan pukki saab, siis kas toimub kohe mitmekordne hüpe. Kahtlane, aga ma olen kindel, et paremini kui praegu hakkaks minema küll. Ilmselt küll mõned kasvuraskused algul esineks, ent see oleks paratamatu, sest nõnda kaua on meil üks võim püsinud ja ühe inimese käe järgi asju sätitud. Jalgpall võis meil alata Pohlakuga, aga see ei lõppe temaga.

[onoz9]

Lojaalsust on mitut sorti, eks.

Näiteks Savisaare ajal peeti ka Keskerakonnas lojaalsust eriti oluliseks. Seal oli samuti otsustusõigus ühe inimese käes. Savisaar oli ka väga paranoiline, mistõttu ta hakkas alati mingit aktiivsemat inimest kahtlustama, et äkki plaanib midagi ja siis peksti alt tulevaid ideid maha. Lõpuks jäid punti inimesed, kes suutsid seda vaikides taluda ja enda võimalust oodata, suur osa ajutrusti läks erinevate lainetena minema, sest kaua sa ikka enda aega ootad. Ehk hea juht on tänapäeval pigem, kes sekkub ise otsustustesse võimalikult vähe ja laseb inimestel proovida. Ka eksida vahel. See on ok. Kuidagi tundub, et Pohlaku ümbert lähevadki need inimesed tihtilugu minema, sest kuskil jääb asi toppama. Või on siis probleem kurikuulsas impulssiivsuses, kus võõrale ideele järgneb vaidlus ja plahvatus, mille järel inimesed ei tule enam ideedega ja jäävadki, noh, lojaalseks.

Ma pole, eks, väga jalgpalli liidu tegemistega kursis, aga mul on aja jooksul olnud palju tuttavaid, kes seal sees olnud. Ühe praeguse vaidluse põhipunktina tuuaksegi välja kommunikatsiooniprobleemi. Kus osad inimesed tunnevad, et nende ideid ei kuulata, nende ideid ei võeta töösse ja kõik ootab ühe inimese ehk Pohlaku taga. Kui sa kannatad selle ära oodata, siis head ideed saavad lõpuks rohelise tule, aga nagu kõik on ikkagi tugevalt ühe inimese otsustada. See pole päris hea juhtimisstiil.

P.S. Naljakas detail - UEFA ja FIFA peale kaotas viimati istuv president valimised 1970ndatel.

Kusjuures, veel üks võrdlus, poolhuumoriga loomulikult, kui juba selle Keskerakonna näite siia tõid. Uiboleht on see esimene ustav Pohlaku sõdur, kes tihti meedias figureerib. Keskerakonnas oli selleks aga Toobal, Savisaare parem käsi. Jube sarnane roll, vähemalt mulje jääb nii. Ja mingi nurga alt vaadates näevad natuke sarnased välja ka

[Daz Booob]

kas sa ise üldse said aru mis sa just siia kirjutasid? hämmastav lihtsalt

vb lihtne näide eestist, kas koolist oleneb su õppeedukus? kohe kindlasti. ja ma tean, et sa võid ka karksi nuia gümnaasiumist otse cambridge minna, sest kõik oleneb ju ainult sinust endast? väga tahad, siis olenebki, aga üldine tase on ikka kooli teha.

Ladina-Ameerika, Aafrika.

Mõtle ise.

[Daz Booob]

Lojaalsus ei tee veel sust head tiimi. Mitte kuskil. Aga endal on vähemalt tore.

Polegi seda väitnud, vist. Eks?

Rääkisin rohkem sellest, et lojaalsust pole mõistlik mustata. Võib Team Klavan ei taha lojaalseid inimesi?

[Daz Booob]

Lojaalsust on mitut sorti, eks.

Näiteks Savisaare ajal peeti ka Keskerakonnas lojaalsust eriti oluliseks. Seal oli samuti otsustusõigus ühe inimese käes. Savisaar oli ka väga paranoiline, mistõttu ta hakkas alati mingit aktiivsemat inimest kahtlustama, et äkki plaanib midagi ja siis peksti alt tulevaid ideid maha. Lõpuks jäid punti inimesed, kes suutsid seda vaikides taluda ja enda võimalust oodata, suur osa ajutrusti läks erinevate lainetena minema, sest kaua sa ikka enda aega ootad. Ehk hea juht on tänapäeval pigem, kes sekkub ise otsustustesse võimalikult vähe ja laseb inimestel proovida. Ka eksida vahel. See on ok. Kuidagi tundub, et Pohlaku ümbert lähevadki need inimesed tihtilugu minema, sest kuskil jääb asi toppama. Või on siis probleem kurikuulsas impulssiivsuses, kus võõrale ideele järgneb vaidlus ja plahvatus, mille järel inimesed ei tule enam ideedega ja jäävadki, noh, lojaalseks.

Ma pole, eks, väga jalgpalli liidu tegemistega kursis, aga mul on aja jooksul olnud palju tuttavaid, kes seal sees olnud. Ühe praeguse vaidluse põhipunktina tuuaksegi välja kommunikatsiooniprobleemi. Kus osad inimesed tunnevad, et nende ideid ei kuulata, nende ideid ei võeta töösse ja kõik ootab ühe inimese ehk Pohlaku taga. Kui sa kannatad selle ära oodata, siis head ideed saavad lõpuks rohelise tule, aga nagu kõik on ikkagi tugevalt ühe inimese otsustada. See pole päris hea juhtimisstiil.

P.S. Naljakas detail - UEFA ja FIFA peale kaotas viimati istuv president valimised 1970ndatel.

Ma ei viitsinud kahest esimesest lauseset edasi lugeda, sest sa hakkasin kirjledama mugavust, parasiitlust mitte lojaalsust.

Küll aga tekkis küsimus, et mitut lojaalsust on siis olemas? Või ehk sooviksid lojaalsust defineerida?

[Daz Booob]

Jalgpalli arendamine ei pea olema nagu maffia film, kus kõik vajadusel vapralt kõngevad. Lojaalsus võiks seisneda ideele, et me tahame jalgpallile parimat, mitte isiklikule läbisaamisele kellegagi, kellelt loodad otseselt või kaude hüvesid saada. Ja vahet ei ole, olgu president Pohlak või Klavan või keegi kolmas, kui ta pidurdab arengut ja ei taha sellest ise aru saada, siis on okei, kui hakatakse toetama kedagi teist. Tegu on katuseorganisatsiooniga, mis peaks kõigi asja edasi viima. Ja see ei saa olla nii dramaatiline, et kui ise ei taibanud ära, et on aeg on oma laud puhtaks teha, siis on kõik teised reeturid. Eesti jalgpall ei saa olla ühe inimese isiklik mängukann.

Hetkel paistab mulle aga, et suure pildi ja väikse pildi tajumise vahel on räige lõtk. Kui avalikkus nii palju ei vinguks, siis on hääletajatel Pohlakuga tegelikult päris mugav. Vaja, siis ta tuleb klatib su isiklikke muresid või on auguks maa sees, kuhu saab jaanalinnuna oma pea peita.



Kindlasti vaadataks mõnevõrra läbi sõrmede, aga mitte täiesti vaikides. Meeste A-koondis pole ainus mõõdupuu, mille järgi kohaliku jalgpalli tugevust mõõta.


Pohlakuga on minu arust nagu viimastel aegadel meie majandusega. Kohati mingisugune areng nagu paistab, aga inflatsioonile ja muule maailmale jääb alla. Kui nüüd Klavan pukki saab, siis kas toimub kohe mitmekordne hüpe. Kahtlane, aga ma olen kindel, et paremini kui praegu hakkaks minema küll. Ilmselt küll mõned kasvuraskused algul esineks, ent see oleks paratamatu, sest nõnda kaua on meil üks võim püsinud ja ühe inimese käe järgi asju sätitud. Jalgpall võis meil alata Pohlakuga, aga see ei lõppe temaga.

Sa ja teie siin kasutate väljendit lojaalsus mugavustsoonist rääkides. See pole lojaalsus. See on parasiitlus.

Korra veel. Pohlakust pidanuks n.ö lahti saama 10-15 aastat tagasi. See, et täna on meite jalka tase alla nulli, pole küll aga Pohlaku süü. Jah, muidugi aitab keskkond kaasa. Õigupoolsest on keskkond kõige tähtsam üldse, kuid see keskkond, kus mängijad omandavad palli surmamise ja söötmise, pole AS Pohlaku teha. Ikka iga klubi, trenna teha. Ja kui te väidate, et meite mängijad oskavad neid elemente, siis... see on illusioon.

[Linnupoja]

appi kui nunnu sa oled - diktaatori ja tema ustavate jüngrite olemasolus on süüdi need kellele see ei meeldi, aga sinna mitte EMMIGI teha ei saa, sest isegi ausat demokraatliku hääletust pole. tule maa peale tagasi.

[Eranio]

Mängijad on kindlasti omandanud 1 puute, aga selle kvaliteet sõltub mängu tempost. Kui väga kõrge tempo siis mängijatel hapnikuvõlg kerge tekkima ja siis tundubki et küll nad on halva 1 puutega.

[nimastain]

Korra veel. Pohlakust pidanuks n.ö lahti saama 10-15 aastat tagasi.

Kusjuures, mõtlesin ise midagi sarnast - kui tüüp oleks pärast Eesti koondise jõudmist playoff’i otsustanud öelda „poisid, aitab“, siis oleks ta lahkunud legendina. Koondis oli tol hetkel FIFA edetabelis üsna kõrgel, Levadia mängis eurokarikatel korralikult, A le coqi kompleks oli valmis ehitatud. Natuke veel infrastruktuuri juurde ning ta oleks saanud vastu rinda taguda: „Mina tegin!“
Sel ajal oli fännide ja ka üldine hoiak tema suhtes veel pigem positiivne. 90ndate ja 2000ndate alguse skeemitamised oleks saanud samuti siis veel rahulikult vaiba alla lükata - nkn kõik tegid.


Selle asemel jätkas tüüp vanaviisi - ehitab oma väikest EJL nimelist kuningriiki ja pedereerib Eesti jalgpalli.


Tagantjärele mõeldes - kui keegi oleks 90ndatel öelnud, et ta paneb nüüd kuni 2025. aastani ja selleks ajaks on seis endiselt sama: koondise edetabelikoht ei ole paranenud, klubid on Euroopa kontekstis ühed nõrgemad, infrastruktuur on kesine ja rahvast jalgpall ei huvita - oleksite allakirjutanud?

[JuriM]

Sa ja teie siin kasutate väljendit lojaalsus mugavustsoonist rääkides. See pole lojaalsus. See on parasiitlus.

Korra veel. Pohlakust pidanuks n.ö lahti saama 10-15 aastat tagasi. See, et täna on meite jalka tase alla nulli, pole küll aga Pohlaku süü. Jah, muidugi aitab keskkond kaasa. Õigupoolsest on keskkond kõige tähtsam üldse, kuid see keskkond, kus mängijad omandavad palli surmamise ja söötmise, pole AS Pohlaku teha. Ikka iga klubi, trenna teha. Ja kui te väidate, et meite mängijad oskavad neid elemente, siis... see on illusioon.

Keegi ei räägi siin esimest puutest vms - lihtsalt antud hetkel teisel osapoolel on kontaktid ja võimalik saada siia päriselt väliseid eksperte. Pohlaku vabandus on alati "me oleme nii vähe aega alles seda oma liigat arendanud" iga kord kui keegi tõstatab teema, et äkki me ei tee mingeid asju piisavalt - sest noh mingi koondis sai just 0-8 või me mängime mingil 1975 standaritele vastaval kunstmurul keset lumetormi.

Kliima on selline nagu ta on ja liiga peaks jääma vahemikku 25. Märts kuni 25 Oktoober* Mitte olema poolenisti kuskil talvel.

Nagu korduvalt tuleb välja siis lastejalgpallis me teeme asju täitsa hästi juba ja oleme konkurentsis - see vanus 16-19 on see kõige suurem probleem.

[Mõnuagent 007]

Ma ei viitsinud kahest esimesest lauseset edasi lugeda, sest sa hakkasin kirjledama mugavust, parasiitlust mitte lojaalsust.

Küll aga tekkis küsimus, et mitut lojaalsust on siis olemas? Või ehk sooviksid lojaalsust defineerida?

Lojaalsus Trumpi vastu vs. lojaalsus põhiseaduse vastu.

Lojaalsus juhi vastu vs. lojaalsus tegevusala vastu.

Lojaalsus süsteemi vastu vs. lojaalsus inimeste vastu.

Kõik sõltub ka juhtimisstiilist. Üks on juhikeskne stiil, kus iga otsuse peab ülevalt läbi koputama. Teine variant on see, kus on süsteem läbi mõeldud ja kõik teavad ja julgevad enda volituste ulatuses otsuseid teha. Hierarhiline juhtimissüsteem on enamasti selline, mida näeb Venemaa sõjaväes. Ükski alamjuht ei julge otsust teha, sest pead saama dobroo ülevalt. See muudab olukorra jäigaks. USA-s näiteks saavad üksused üsnagi ise otsustada taktikalisi otsuseid. Tänapäevane juhtimismudel on pigem üsnagi suuri vabadusi andev ja süsteemi ehitav. Ehk siis aktiivne inimene saab proovida, kui pekki läheb, siis leitakse vead ja proovitakse uuesti. Hierarhilises juhtimises on initsiatiivi vähem, kuna kardetakse ülevalt tulevat "kurat, mis see oli"-pahandust.

Juhikeskses süsteemis on, eks, lojaalsus juhile ja käsuliinile.

Süsteemikeskses on lojaalsus nö. tegevusele (siin siis jalgpallile). Ehk kui inimene tahab jalgpalli paremaks teha, siis saab ta seda süsteemi sees teha. Ilma kartuseta, et äkki kuskil üleval juhile ei meeldi.

Võin sulle võrdluse tuua näiteks pangandusest või kasvõi apteegiärist. Meediat ei hakka puutuma.

Pmst on Eestis, eks, LHV ja Rootsi pangad. LHV-s saab ideid töösse panna tunduvalt lihtsamalt, sest ei pea kõike Rootsi kaudu kinnitama. Mõlemad on okeid mudelid ja nii edasi, aga üks suudab selle võrra kiiremini otsustada ja mingid ideed ei jää ootama, millal see juhile lauale jõuab. Kui otsustus on juhi käes ainult, siis läheb asjadega aega ja kannatamatud inimesed kipuvad ära minema. Apteekide puhul hinnatakse näiteks Linnamäed selle poolest, et kui tuleb apteegi "omanikule" idee midagi muuta, siis saab ta selle ära teha. Leedu ja Saksamaa apteekidel läheb kuhugi kohaliku juhi lauale, kes annab selle kunagi edasi suurele juhile ja siis tuleb kunagi hiljem sealt kuskilt mingi otsus.

Et ma ei ütle siin kuskilt, et kumb pool hetkel valimistel parem on. Lihtsalt, et põhiline jaur taustal ongi selles, et kas praegu väga juhikesksena nähtav jalgpall on kõige optimaalsemalt juhitud. Või võiks olla veidi laiemapõhjalisem. Maailmavaate küsimus.

P.S. Mingid suurfirmad lähevad ka näiteks üha rohkem korporatiivsemaks ehk kõik on by the book. Sisuliselt pole allüksuse juhil võimalik ühtegi otsust teha, sest kõik käib kuskilt ülevalt läbi ja täpselt ette antud juhistele. See sobib enamasti suurtele firmadele, initsiatiivikamad inimesed on pigem idufirma suhtumisega. Et anname nüüd minna. Ma ei tea, kumma alla jalkaliit läheb, eks. Ühes suures börsifirmas on näiteks praegu üsna tõsine ja terav vastasseis juhatuse ja omaniku vahel. Juhatus tahab olla by the book, omanik tahab olla idufirma ja muudkui areneda. Taas, ei tea, kumb on õige, aga konflikti tuum on umbes sarnane - kumb juhtimisstiil on parem.

[Linnupoja]

Lojaalsus Trumpi vastu vs. lojaalsus põhiseaduse vastu.

Et ma ei ütle siin kuskilt, et kumb pool hetkel valimistel parem on. Lihtsalt, et põhiline jaur taustal ongi selles, et kas praegu väga juhikesksena nähtav jalgpall on kõige optimaalsemalt juhitud. Või võiks olla veidi laiemapõhjalisem. Maailmavaate küsimus.

saad kuskil kohe kaikaga pähe kui keegi kogemata arvab, et klavani poolt oled?

[Mõnuagent 007]

saad kuskil kohe kaikaga pähe kui keegi kogemata arvab, et klavani poolt oled?

Noh, ma olen veidi mõõdukamalt entusiastlik. Et kas suure hurraaga "Pohlak Out" täpselt teatakse, mis teiselt poolt tulla võib.

[Linnupoja]

Noh, ma olen veidi mõõdukamalt entusiastlik. Et kas suure hurraaga "Pohlak Out" täpselt teatakse, mis teiselt poolt tulla võib.

ma ei tea miks, aga kõlab sellise "aga kamala harris on..." jutuna.

keegi ei tea mis järgmine juht kunagi toob, õnneks on iga 4 aasta tagant uus hääletus, pohlakule on seda aega antud piisavalt + tema kogutud hääled on labaselt öeldud petmine.

pohlaku arvates ei tohiks keegi tema vastu kandideeridagi - vaata mis pubekalik solvumine see toimus alguses, see juba näitab kaugelt ära, et aeg on möödas.