Eesti - Moldova (14.10.25)

[-soccerfann-]

Curro läks ka luxide vastu hoidma. Oli kasu? Kas praegu noortele õpetatakse keskvälja kasutama või ikka tagant läbi U joonistamist?

[Fed]

Ütleksin, et täna on meie koondise suurim probleem, et paljusid mängijaid ei mängitata nende naturaalsel või sellel positsioonil, millel nad klubis igapäevaselt mängivad. Käit ei ole äärepoolkaitsja, Kristal ei mängi klubis 10 peal, vaid pigem 8-t, Saarma on klubis tänaseks äärekaitsja (Saarma ei ole niikuinii Euroopa tasemel äärepoolik), Peetson on Levadias äärekaitsja pigem erandkorras. See on ka täna võibolla meie koondise suurim takistus, et parim 11 ei mahu korraga põhikoosseisu, sest selleks peaksid nad ebaloomulikel positsioonidel mängima. Hetkel on meil 3 palliga osavat ja enesekindlat keskpoolikut - Käit, Kristal ja Shein - aga korraga neid mängimas näha on väga ebatõenäoline, kui just Käiti äärepoolikus ei kasutata, mis aga ei ole tema loomulik positsioon. Lisaks on tagant tulemas Vetkal, kellel on selgelt potentsiaal olla eelneva kolme mängijaga samal tasemel. Keskkaitsjate seisuga võiks täna olla rahul. Olemas Mets ja Paskotši ning neile lisaks veel Kuusk ja Tamm. Hetkel pitsitab ründaja, äärepooliku ja äärekaitsja pealt.
17-aastase Kristali osas ei maksa väga kriitiline olla. Ta võib seal Saksa madalamas liigas veel rahulikult aasta-poolteist areneda.

[Intertoto]

Ütleksin, et täna on meie koondise suurim probleem, et paljusid mängijaid ei mängitata nende naturaalsel või sellel positsioonil, millel nad klubis igapäevaselt mängivad.

iroonilisel kombel oli see üks põhilisi asju, mida Henn lubas treeneriks saades muuta.

[nimastain]

Iroonia?

Jah, alati saab halvemini minna ja Eesti oleks võinud Moldovalt ka mõlemal korral lutti saada (kaotades meeskonnale, kes on Euroopa põhjapotis, Eesti on ühe astme võrra kõrgemal - hetkel veel). Heaks oleks saanud pidada seda, kui Eesti oleks mõlemad mängud võitnud, sest ülejäänud meeskonnad on selles grupis teoreetiliselt (ja praktiliselt) Eestist tugevamad. Kui vaadata selle kordusmängu mängupilti, siis mängu algus mulle tõesti meeldis ja kui Eesti sai avavärava, tundus, et täna on võimalik nii mõnelgi mehel siin skoori teha. Aga siis vajus see kõik ära, kuigi Moldova ei mänginud hästi ja vähemalt mängu alguse järgi jäi Eestile mängupildilt alla. Ja siis algas vähikäik, mis päädis viigiväravaga ja lõpuks tuleks olla õnnelik, et siit mängust kaotust ei saadud. Millegipärast ei osata mängida endast nõrgemate vastastega (sel aastal on seda juba kahel korral näidatud) ja kui vanasti õnnestus vahel tugevamaid võita, siis nüüd on ainus lootus, et kaotusskoor nende vastu väga inetuks ei kasvaks. Põhjamudas oleme ja kui nii jätkata, siis sinna me ka pikemaks ajaks jääme.

Ise ütlesid ära, oleme põhjamuda. Liiga on kehv, koondis ja selle tulemused on kehvad olnud juba pikemat aega, noortekoondistest pole midagi rääkida. Selle põhjal võiks öelda, et hea valiksari. pask on pask, pole midagi teha

[Tallinec]

17-aastase Kristali osas ei maksa väga kriitiline olla. Ta võib seal Saksa madalamas liigas veel rahulikult aasta-poolteist areneda.

Peamine, et Kristaliga ei juhtuks sama lugu nagu Martin Reimiga. Nagu Pohlak kunagi väga tabavalt märkis, on Reimi probleem selles, et tal pole mingit ühte silmapaistvat jalgpallioskust. Väga tasane.

Ometi ei olnud Reim tavaline mängija. 80-ndatel oli ta varateismelisena ilmselgelt Eestis ja võib-olla isegi NSVL-is number 1.

Patriki puhul ma seni ei näe mingit üht väga silmapaistvat omadust. Ainus, mis silma torkab, on see, et tal on eesti mängijate jaoks ebatüüpiliselt kvaliteetne palli vastuvõtt: pehme, mugav.

Ja igavene küsimus – mis on noorele mängijale arenguks parem: kas mängida kõige nõrgemas meie PL meeskonnas või Saksamaa Regionaalliigas või Hispaania noorte meistrivõistlustel "Reali" koosseisus?

Ütleksin, et täna on meie koondise suurim probleem, et paljusid mängijaid ei mängitata nende naturaalsel või sellel positsioonil, millel nad klubis igapäevaselt mängivad.

Meie jalgpalli peamine probleem on katastroofiline mahajäämus palli vastuvõtmise kvaliteedis. Ja see on näha isegi noorte- ja U21 koondiste tasemel. Kui sul on selle teema vastu huvi, siis ära ole laisk ja vaata sellest vaatenurgast näiteks hiljutist U21 koondise mängu Eesti- Luksemburg (!).
https://www.youtube.com/watch?v=jhk3W468Pdk

Nii halba Eesti koondist nägime viimati 90ndatel.

Ma ei mäleta 90-ndatest selliseid meie koondise mänge, kus mängu jooksul poleks olnud ainsatki lööki väravale mänguolukorrast (mitte standardolukorrast).

Kuna lühikese sööduga läbi kaitseliini kvaliteet ei luba tulla, oleks vähemalt tsenderdustega saanud proovida.

Kahjuks peaülesanne on see, et palju väravaid sisse ei lastaks, mitte see, et meie mängijad väravale pealelööke sooritaksid.

[cyrusvk]

Ma ei mäleta 90-ndatest selliseid meie koondise mänge, kus mängu jooksul poleks olnud ainsatki lööki väravale mänguolukorrast (mitte standardolukorrast).

Täiesti võimalik, et pealelööke ikka oli (ega Itaaliale tehti ka paar pealelööki eelmisel nädalal). Mida ma mäletan, oli see, et 90ndatel harrastati umbkaitset. Täna proovitakse ka palli sööta ja mängu arendada (niipalju, kui vastane või enda oskused lubavad). Mis iseenesest on kenam silmale vaadata, kui 90 minutit umbkaitset. Samas võiksid mitmed tänased koondislased taseme poolest olla paremad kui 90ndate omad, sest nüüd on rohkem neid, kes välismaa klubides mängivad. Aga eks teised riigid on samuti kiiresti arenenud ja Kuusmaa sõnu korvpalli kohta saab kasutada ka meie jalgpalli taseme kohta: teised on kiiremini arenenud.

Mida tõesti tuleks harjutada on palliga mängimise kvaliteet. Nagu räägitakse, et kui tugevates meeskondades liigub pall nii, et vaid korra seda puudutatakse, siis meil on nagu oleks tigu palli kätte saanud ja püüab seda kuidagi jalale asetada. Või siis ei püüa ja annab seetõttu valesöödu või lööb suvalt üle värava.

[Tallinec]

… et kui tugevates meeskondades liigub pall nii, et vaid korra seda puudutatakse

Ja lisaksin, et seda tehakse ikkagi surve all.