Vivatbet

Collapse

320x50 ülemine bänner

Collapse

Teadaanne

Collapse
No announcement yet.

Küsimus Eesti jalgpalli ajaloost

Collapse
X
 
  • Filter
  • Kellaaeg
  • Show
Kustuta kõik
new posts

    #16
    Vaapo Vaheri arvustusest T.Lääne raamatule Evald Tipnerist "Magnetkätega mees":

    Andekas väravavaht Rudolf Paal jõi end põhja, tehnikavirtuoos Vladimir Tell suri tiisikusse.
    Jalgpalliliidu juht Ado Anderkopp lasti pärast juunipööret enamlaste poolt maha.
    Teenekas rahvuskoondislane Heinrich Paal arreteeriti 1941 ja kooles Kirovi oblastis kui loom.
    Forvard Felix Kull sai 1942 hukka Norilski surma-laagris.
    Johannes Brenner langes Saksa mundris Idarindel. Valter Neeris hukkus punavõitlejana Velikije Luki all.
    Eesti jalgpalli värvikamaid figuure Richard Kuremaa jooksis Luki lahinguis sakslaste poole üle, langes siis taas venkude kätte, mõisteti surma, läkitati aga lõpuks Norilskisse sunnitööle, mees pidas seal vabanemiseni vastu.
    Tähtmängija Heinrich Uukkivi suri Krasnojarskis, Kopel Koslovski kadus jäljetult Saksa okupatsiooni ajal, Elmar Tepp hääbus Kalinini vanglas. Egon Parbo haihtus salapäraselt 1941. a, kui Spordi majast koju suundus.
    Helmut Räästasele tulid 1945 järele kaks erariidest meest, pärast seda pole jalgpallurist midagi kuuldud.
    Karl-Richard Idlane suri Arhangelski oblastis nälga. Viktor Sieger langes Saksa sinelis Tartumaa lahinguis. Viktor Piisangu sõitis sõjalõpul surnuks purjus punaväelane.
    Elmar Kaljot jõudis üle suure lombi ja suri New Yorgis, eesti esimene profimängija, kunagi Viini Austrias pallinud Arnold Pihlak lõpetas elupäevad Inglismaal. Jne.
    Põhitähelepanu on raamatus aga muidugi fokuseeritud tuhandete tollaste poiste unistusteobjektile Evald Tipnerile. Rootsi spordileht nimetas teda “jalgpalli üliinimeseks”, väljaspool jalgpalli ta aga miski supermees polnud.
    Sõja aegu ütlesid ta kopsud üles, ja kui kuldväravavaht 1947 suri, ei tahtnud punavõim lubada tema nekroloogigi ajalehte.
    Tipner oli rahva poolt armastatud mees ja võim kartis, et tema meenutamine toob nostalgiliselt inimeste mällu kodanlise aja.
    Lõpuks nõustus parteiboss Karotamm siiski lühikese järelhüüde trükkimisega, ent ainult ühes ajalehes


    Algselt postitas kesa Vaata postitust
    Hävitatud Eesti koondislased

    Eduard Ellman-Eelmaa 16.11.1941(Kirov)
    /.../
    1943 pakutakse samuti surma-aastaks,
    samas ajab V.Neerise kohta wiki ka veidi soga, paljud sundmobiliseeriti vene väkke juba --1941-- ja nt Neeris V.Luki all kahurilihaks (spordileksikoni järgi 1942 dets)
    GEORGE: No, no, no! Nothing happens /-/ RUSSELL: Well, why am I watching it?
    GEORGE: Because it's on TV RUSSELL: Not yet..
    (Seinfeld, The Pitch)

    Kommentaar


      #17
      EELMA, Eduard-Vilhelm, Friedrich s. 1902 Peterburi, arr. 11.06.41 Tallinn, Väike-Patarei 8b-8, trib. 18.08.41 §58-13; surmaotsus; kinnip-k. Kirovi linna vangla nr. 1, surn. 16.11.41. [ar 2474/1616]



      Tuleb välja, et naabermaja kutt Kalamajas, mu vanavanemad elasid samal ajal Väike-Patarei 8a, aknad suisa vastastikku, hiljem vanemad ja sai ka ise seal lapsepõlv veedetud

      Sundmop tiblaväkke toimus vast ikkagi 1941. a.



      8. Eesti Laskurkorpus koosnes 1941. aastal Eestis sunniviisiliselt mobiliseeritud ja Venemaale viidud eestlastest, Eestis formeeritud hävituspataljonide liikmeist ja endistest Eesti sõjaväe ohvitseridest.

      NEERIS, Valter (21. III 1915 Tallinn – 30. XII 1942 Velikije Luki), jalgpallur. 174 cm, 74–76 kg. Lõpetas 1929 algkooli, õppis maalri- ja klaasilõikajaametit. Mängis jalgpalli a-st 1925 mitmes Lasnamäe poistemeeskonnas, 1932 spordiklubi “Puhkekodu” jä*relkasvuklubis “Põhjala”, 1933–40 “Estonia”, 1941 Tallinna “Dünamo” ja 1942 249. eesti laskurdiviisi meeskonnas. Oli 1934–39 5-kordne Eesti meister, 1940 2. koha võitjaid. Kuulus 41 korda Eesti koondisse, hinnati kõigi aegade parimaks vasakkaitsjaks. Võistles edukalt ka lauatennises, oli 1939 Fr. Krulli tehase meeskonnas händikäpmv-te võitja. Mobiliseeriti 1941 Punaarmeesse, hukkus Velikije Luki lahingutes.

      Kommentaar


        #18
        Muuseas sundmobiliseeritud Kuremaa, Tepp ja Uukivi panid kolmekesi Velikije Luki all üle sakslaste poolele, ehk meie tänapäeva antifadest noorkomsomolide tõlgenduse kohaselt üritasid ühineda fašistidega ja said selle eest "väärilise" karistuse - surmaotsus, mis siiski tänu meie "vabastajate" armulisusele 10+5 aastaks sunnitööks muudeti.
        Kuremaa elas koonduslaagri õudused üle, lisakaristusena keelati tal elada Tallinnast lähemal kui 101 km.

        KUREMAA, Richard, Karl, s. 01.12.12 Tallinn, 11 kl., teenistuja, arr. 21.01.43 Tallinn, Kristiina 24-5, trib. 23.02.43 §58-1b; surmaotsus, 12.04.43 surmaotsus muud. 10+5 a, vab. 08.04.52. Oli Punaarmees, tahtis üle minna sakslaste poolele. [ar 27293]

        UUKIVI, Heindrich, Julius, s. 10.05.12 Narva-Jõesuu, 9 kl., tööline, arr. 20.01.43 Tallinn, Toom-Kuninga 17-31, trib. 23.02.43 §58-1b; surmaotsus, 12.04.43 surmaotsus muud. 10+5 a. Oli Punaarmees, tahtis üle minna sakslaste poolele. [ar 27293]

        TEPP, Elmar, Karl, s. 1913 Tallinn, 6 kl., juveliir, arr. 21.01.43 Tallinn, Roo 29-3, trib. 23.02.43 §58-1b; surmaotsus, 12.04.43 surmaotsus muud. 10+5 a, surn. 22.05.43. Oli Punaarmees, tahtis üle minna sakslaste poolele. [ar 27293]

        Kodanliknatsionalistliku Eesti koondislastest "fašistid"...

        Heinrich Uukkivi 46/7
        Richard Kuremaa 42/18
        Elmar Tepp 18/0

        Johannes Brenner, kes debüteeris Eesti kodanliknatsionalistliku riigi koondises 17. aastasena, ei langenud idarindel vaid Eesti kodanliku kaitseväe lennuväekaptenina mobiliseeriti sunniviisiliselt tiblaväkke, millest läks sõja lõpus koheselt erru..

        Baltisakslane Viktor-Elmar Sieger 1939/40 a. Eesti meister, 3 koondisemängu, hukkus fašistlikku natsivormi kandes, takistamaks oma kodulinn Tartut vabastajate küüsi langemast.

        Kedagi jalgpallur Räästast mainib Artur Veisserik oma mälestusteraamatus "Ma armastasin Eestit" kongikaaslasena Vasalemma laagrist aga väheusutav.

        Ega Eesti koondislastest meie antifade meelehärmiks rohkelt nn. SS-lasi polnudki, eks enamus oli 41. a. mopiga punakone eurovallutusplaanidesse kaasatud

        Vabatahtlik Võru poiss, noorusest hoolimata juba "fašist, SS-lane", korra koondist esindanud, kodanliku Eesti meister 1939/40 Aleksander Kõss, hukkus Avinurme vennatapumadinas (loodan, et mitte haavatuna tankiroomikute alla pressituna nagu "vabastajatele" aeg-ajalt meeldis "humaanselt" haavatute lõppu kiirendada).

        Bernhard Nooni, kes tuntum rohkem korvpallurina, sai nn.natsivormi eest kahe aastase turismituusiku Valgemere äärde.

        NOONI, Bernhard, Voldemar, s. 10.02.09, Harjumaa Rannamõisa, keskhar., spordiinstruktor. Arr. 25.06.45, Valgemere-Baltimere kanali taastamine, vab. 1947.

        Ainuke tõeline nn. fašistlik sõjavang oli aga pange tähele, komnoored, antifa'd , mitte "natsirahvusest" eestlane vaid puhastverd venelane, Nikolai Kaubisch.

        KAUBIŠ, Nikolai (18. V 1916 Jamburg, Peterburi kub. – 21. V 1977 Pärnu), jalgpallur. Lõpetas 1934 Narva vene gümn-i. Sportimist alustas 1931 kergejõustiku-, võrk- ja jalgpallitreeningutega Narva NMKÜ-s, kuulus 1934–40 ka ühingu juhatusse. 1936 Narva meeskonnas jalgpalli A-klassis Eesti meistreid. Võttis II maailmasõjast osa Saksa sõjaväes. Oli 1944–50 sõjavang ja mängis 1948–49 NL-i mv-te B-grupis Kemerovo “Himikus”. Kuulus 5 korda Eesti koondisse. Töötas 1951–58 Pärnu “Kalevi” jalgpallitreenerina. Tegutsenud kohtunikuna.

        (Erich Papp jäi sõjas kadunuks, andmed puuduvad)

        Ainuke vabatahtlik tiblade poole ülejooksik oli kameeleonist (Vabadussõjast osavõtnud) EW kaitseväe kapten Otto Reinfeldt-Reinlo. Tulevane NA major.

        Kokkuvõtteks:

        100-st kodanliku Eesti internatsionaalist elas sõja alguses Nõukogude Liidu vennalikku perre astumist "kannatlikult" oodates tulevase ENSV territooriumil 80 koondislast.

        Sõja lõpuks kaotasime 25 koondislast, ehk 31 % surnutena.
        (Paari aasta pärast lisandus haiguse tõttu Tipner)
        Kaaslaste saatust peljates oli läände põgenenud 9 mängijat, ehk 11%.
        Punaväkke mobiliseeriti 23, kellest eluga tuli tagasi 16.

        ENSV meistrivõistlustel osales sõjajärgselt, al. 1945 aastast, 9 kunagist koondislast, ehk 11%
        Jalgpalli juurde treeneriteks/kohtunikeks/ametnikeks jäi neile lisaks veel 12 mängijat, ehk 15%

        Kokkuvõttes kaotasime jäädavalt surnutena-Eestist lahkunutena 42 % sõjaeelselt Eesti pinnal elanud Eesti jalgpallikoondise mängijaid.

        Vuti juurde suures sotsialistlikus peres jäi isegi palju, 26%.

        Stalinliku punaterrori süül kaotasime kas otseselt vene sõduri käe läbi tapetutena, koonduslaagrites hääbunutena või vene kirsadesse sunnitult lahinguväljal langenutena 24 koondislast ehk ligi kolmandiku Eestis elanutest rahva lemmikutest - Iseseisva riigi, Eesti Vabariigi, jalgpalli rahvuskoondislastest.

        Lisaks hävitas punavõim soojenduseks esmajärjekorras füüsiliselt eranditult kõik kunagised Eesti Jalgpalli liidu presidendid.

        Gustav Laanekõrb, (EJL esimene president 1921-22)arr. 19.07.40- surnud.3.04.1941. Gulag
        Jaan Lepp, (EJL president 1922-23)arr. 23. 07.40, surmaotsus ja tapetud 9.12.1941 Kirov
        Aleksander Lungenberg-Mändvere, (EJL president 1924-28) arr. 15.06.41,surmaotsus ja tapetud 28.05.1942. Sverdlovski obl.
        Aleksander Mänd, (EJL president 1928-30)arr. 14.06.41, surmaotsus ja tapetud 24.04.1942 Sverdlovski obl.
        Ado Anderkopp, EJL asutajaliige, (EJL president 1930-38)22.07.40, surmaotsus ja tapetud 30.06.1941Tallinn.
        Johannes Roska-Orasmaa, (EJL president 1938-40)arr.19.07.1940, surnud 24.05.1943 Kirovi obl.

        ...ja meie vanad II MS-s kommunismi vastu sõdinud veteranid on natsid...fašistid?

        krdi pisipolitrukid, kapinatsikütid, minizuroffid....antifa my ass

        Kommentaar


          #19
          ajalugu tuleb tunda. tõsi. ent selle asemel, et siin pidevalt kembelda ajaloos, võiks vaadata ettepoole, et kuidas tulevasi potensiaalseid okupatsioone ja anastamisi ära hoida.

          näiteks üks hiljutine EPLi arvamuslugu tõi asja üsna huvitavalt välja.


          kuidas sellele vastu astuda, kuidas oma tahtmine peale suruda? kuidas oma tõde selgeks teha. rusikatega pole ammu vist enam palju midagi ära teha. eriti meiesuurusel riigil. seega, kuidas saavutada edu, et hiljem mitte langeda suure propagandamasina ohvriks?

          praegu tunudub olevat vaikelu, ent loodan et selle kesta all käib kõva andmine, kuna just praegu pannakse paika positsioone pikemaks tulevikuks...

          Igatahes kesa viimane post tõi selle mõtte meelde, kuigi see ei peaks siia teemasse kuuluma. vabandan OT pärast.

          olen juba varasemalt korduvalt maininud, et siin foorumis võiks olla omaette rubriik, kus vaieldakse üldiste ajalooliste, usuliste, poliitiliste jms. küsimuste üle, mitte ei tehta seda Meistriliiga ega koondise alateemas.

          Kommentaar

          Working...
          X