Mina, kui kõrvaltseisja arvan seda, et nagu igas konfliktis on ka siin süüdi mõlemad osapooled - ehk siis fännid ja politsei.
Viimasel ajal on staadionidele tekkinud teatav grupp fänne, kelle kaasaelamine mängule tähendab lakkamatut ropendamist, kõikide vastaste, kohtunike jms. igasse kohta saatmist ja üleüldse sellist äärmiselt ebasportlikku käitumist. Siin foorumis on kõike seda pidevalt välja vabandatud sellega, et mujalmaailmas nii tehaksegi. Aga tark inimene võtab teistelt üle ikkagi positiivsed asjad - igasugust p++ka pole ju mõtet mujalt maailmast üle võtta. Võtke üle parem fännikultuuri positiivne osa - oma meeskonna ennastsalgav toetamine kõikidel mängudel, võimsad ühislaulud, fänniatribuutika jne. Arvestage, et sportlased ja sport kui selline peaks olema noortele positiivse sõnumi andja - praegusel hetkel aga mina oma last staadionile jalkat vaatama ei laseks....sest mis eeskuju noor spordipoiss saab, kui suur hulk fänne on lausjoobes ja ainult röögivad roppusi.
Või kogu see ultraliikumine - nagu ma asjast aru saan, siis ultrate point ongi politsei või turvade üle piiri viimine, et saaks pulli ja madinat. See ongi eesmärk. Meil tundub aga nii, et kõik on kõvad ultrad ja provotseerivad, aga kui turvameeskond või politsei ebaadekvaatselt reageerib, siis tullakse foorumisse kobisema, et vaat mis tehti jne.
kogu seda juttu ei räägi ma päris tühjalt kohalt, sest olen see aasta palju staadionidel olnud ning ka Jurmala intsidenti nägin möllu keskelt. fakt on aga see, et jalkafännid, kui tervik on mulle jätnud väga negatiivse mulje selle ajaga - esiteks käitumine ja sellele järgnev igakülgne enda õigustamine ja ka lausvaletamine.
Lisaks veel suhtumine politseisse - niikaua kui politsei mõõdab kiirust või nö. "piirab" inimeste õigusi, niikaua on ta "ment" ja "kits" ja üleüldse üks paha element. Aga kui juhtub, et teid tänaval röövitakse, viiakse jalgratas keldrist minema või keegi lärmab kõrvalkorteris nii, et magada ei saa, siis helistatakse kibekähku politseisse ja palutakse abi.
Kõike kokku võttes arvan ma, et Eesti jalgpallifännil jääb kõige rohkem puudu tolerantsusest (osadel selgelt ka mõistusest) ning emotsioone väljendatakse valel moel. Turvameeskondadel jääb aga puudu professionaalsusest - ei osata masse kontrollida ja adekvaatselt tegutseda.
NB! Kindlasti pole jutt üldistav kõikide fännide kohta, sest negatiivsed asjad võimenduvad ning lõpuks jääb meelde ikka see tõrvatilk meepotis - ja sellest ka antud postitus.
Viimasel ajal on staadionidele tekkinud teatav grupp fänne, kelle kaasaelamine mängule tähendab lakkamatut ropendamist, kõikide vastaste, kohtunike jms. igasse kohta saatmist ja üleüldse sellist äärmiselt ebasportlikku käitumist. Siin foorumis on kõike seda pidevalt välja vabandatud sellega, et mujalmaailmas nii tehaksegi. Aga tark inimene võtab teistelt üle ikkagi positiivsed asjad - igasugust p++ka pole ju mõtet mujalt maailmast üle võtta. Võtke üle parem fännikultuuri positiivne osa - oma meeskonna ennastsalgav toetamine kõikidel mängudel, võimsad ühislaulud, fänniatribuutika jne. Arvestage, et sportlased ja sport kui selline peaks olema noortele positiivse sõnumi andja - praegusel hetkel aga mina oma last staadionile jalkat vaatama ei laseks....sest mis eeskuju noor spordipoiss saab, kui suur hulk fänne on lausjoobes ja ainult röögivad roppusi.
Või kogu see ultraliikumine - nagu ma asjast aru saan, siis ultrate point ongi politsei või turvade üle piiri viimine, et saaks pulli ja madinat. See ongi eesmärk. Meil tundub aga nii, et kõik on kõvad ultrad ja provotseerivad, aga kui turvameeskond või politsei ebaadekvaatselt reageerib, siis tullakse foorumisse kobisema, et vaat mis tehti jne.
kogu seda juttu ei räägi ma päris tühjalt kohalt, sest olen see aasta palju staadionidel olnud ning ka Jurmala intsidenti nägin möllu keskelt. fakt on aga see, et jalkafännid, kui tervik on mulle jätnud väga negatiivse mulje selle ajaga - esiteks käitumine ja sellele järgnev igakülgne enda õigustamine ja ka lausvaletamine.
Lisaks veel suhtumine politseisse - niikaua kui politsei mõõdab kiirust või nö. "piirab" inimeste õigusi, niikaua on ta "ment" ja "kits" ja üleüldse üks paha element. Aga kui juhtub, et teid tänaval röövitakse, viiakse jalgratas keldrist minema või keegi lärmab kõrvalkorteris nii, et magada ei saa, siis helistatakse kibekähku politseisse ja palutakse abi.
Kõike kokku võttes arvan ma, et Eesti jalgpallifännil jääb kõige rohkem puudu tolerantsusest (osadel selgelt ka mõistusest) ning emotsioone väljendatakse valel moel. Turvameeskondadel jääb aga puudu professionaalsusest - ei osata masse kontrollida ja adekvaatselt tegutseda.
NB! Kindlasti pole jutt üldistav kõikide fännide kohta, sest negatiivsed asjad võimenduvad ning lõpuks jääb meelde ikka see tõrvatilk meepotis - ja sellest ka antud postitus.
Kommentaar