Greg Clarke, Noel La Graet, Reinhard Rauball, Gabriele Gravina, Luis Rubiales.
Khaldoon Al Mubarak / šeik Mansour, Nasser Al-Khelaifi, Uli Hoeness, Andrea Agnelli, Josep Bartomeu.
Üleval esimeses reas on TOP5 liigade jalgpalliliitude presidendid, selle all nende samade riikide valitsevate meiserklubide presidendid või samalaadsed isikud. Ma ütleks, et iga riigi jalgpall on ikkagi eelkõige nende klubide näoga. Klubid on need, kes tegelevad igapäevaselt kohaliku jalgpalli arendamisega. Mu arust Eestis me unustame selle pidevalt ära ja ootame, et jalkaliit tegeleks sellega. Ootus tuleneb ilmselt sellest, et EJL on läbi aastate päris palju klubide tegematajätmiste tõttu püüdnud initsiatiivi võtta erinevate solidaarsusmehhanismide loomisega jne.
Sellest tulenevalt tundub mulle, et kohati klubid nüüd juba isegi ootavad, et liit nende eest jalgpalli arendaks, kuigi see on tegelikult nende enda asi. See on klubi enda asi oma noortele kvaliteetseid treeninguid pakkuda, klubi sees ühtne filosoofia luua, tekitada noortele võimalused tippjalgpalli jõudmiseks, oma esindusvõistkonnale tingimused tagada ja lõppeks kõiki neid asju kokku pannes karikaid võita, mängijaid välismaale müüa jne. Kui EJL peab klubidele palkama noortetööjuhid, siis mis kuradi tasemel me oleme või mida me üldse oodata saame?
Eesti jalgpall on ikkagi meie klubide näoga. See on Kuno Tehva teene, et Nõmme Kalju on suutnud mitmel hooajal kokku panna võistkonna, mis on Euroopas Eesti kohta võrdlemisi hästi esinenud. See on Aivar Pohlaku teene, et FC Flora on Eesti jalgpalluritele panustav klubi, kes üritab kohalikke talente kokku noppides edukaks saada. See on Mart Poomi teene, et Nõmme United keskendub noorte arendamisele ja on eesmärgiks seadnud kvaliteedi, mitte kvantiteedi.
EJL võib vahetada presidenti palju tahes, aga Eesti jalgpall hakkab arenema, kui klubides normaalselt tööd hakatakse tegema. Ja mul on tegelikult hea meel, et see viimane on viimastel aastatel väga palju paremaks läinud ning mitmel pool tehakse juba väga head tööd. Aga sellest saavad ka kõik Islandi ja Belgiate jne fännid aru, et edukaks ei saa sõrmenipsuga. Kõik võtab aega. Üldiselt kahjuks isegi liiga palju, mistõttu võib kannatus otsa saada.
Khaldoon Al Mubarak / šeik Mansour, Nasser Al-Khelaifi, Uli Hoeness, Andrea Agnelli, Josep Bartomeu.
Üleval esimeses reas on TOP5 liigade jalgpalliliitude presidendid, selle all nende samade riikide valitsevate meiserklubide presidendid või samalaadsed isikud. Ma ütleks, et iga riigi jalgpall on ikkagi eelkõige nende klubide näoga. Klubid on need, kes tegelevad igapäevaselt kohaliku jalgpalli arendamisega. Mu arust Eestis me unustame selle pidevalt ära ja ootame, et jalkaliit tegeleks sellega. Ootus tuleneb ilmselt sellest, et EJL on läbi aastate päris palju klubide tegematajätmiste tõttu püüdnud initsiatiivi võtta erinevate solidaarsusmehhanismide loomisega jne.
Sellest tulenevalt tundub mulle, et kohati klubid nüüd juba isegi ootavad, et liit nende eest jalgpalli arendaks, kuigi see on tegelikult nende enda asi. See on klubi enda asi oma noortele kvaliteetseid treeninguid pakkuda, klubi sees ühtne filosoofia luua, tekitada noortele võimalused tippjalgpalli jõudmiseks, oma esindusvõistkonnale tingimused tagada ja lõppeks kõiki neid asju kokku pannes karikaid võita, mängijaid välismaale müüa jne. Kui EJL peab klubidele palkama noortetööjuhid, siis mis kuradi tasemel me oleme või mida me üldse oodata saame?
Eesti jalgpall on ikkagi meie klubide näoga. See on Kuno Tehva teene, et Nõmme Kalju on suutnud mitmel hooajal kokku panna võistkonna, mis on Euroopas Eesti kohta võrdlemisi hästi esinenud. See on Aivar Pohlaku teene, et FC Flora on Eesti jalgpalluritele panustav klubi, kes üritab kohalikke talente kokku noppides edukaks saada. See on Mart Poomi teene, et Nõmme United keskendub noorte arendamisele ja on eesmärgiks seadnud kvaliteedi, mitte kvantiteedi.
EJL võib vahetada presidenti palju tahes, aga Eesti jalgpall hakkab arenema, kui klubides normaalselt tööd hakatakse tegema. Ja mul on tegelikult hea meel, et see viimane on viimastel aastatel väga palju paremaks läinud ning mitmel pool tehakse juba väga head tööd. Aga sellest saavad ka kõik Islandi ja Belgiate jne fännid aru, et edukaks ei saa sõrmenipsuga. Kõik võtab aega. Üldiselt kahjuks isegi liiga palju, mistõttu võib kannatus otsa saada.
Kommentaar