Kogu teema Oliver Jürgensi üle käib ju seepärast, et ta on väga hea mängija, aga ta loobub järjepidevalt erinevatel põhjustel koondise esindamisest. Kuna U17 võõrustab järgmisel aastal finaalturniiri, on nende tegemised loogiliselt suurema tähelepanu all. Soccernet on puudumiste kohta küsinud nii U17 treenerilt kui poisi isalt. Kes tahab, võib neid jutte meenutada siit: https://soccernet.ee/artikkel/miks-e...iver-jurgensit
Tõele au andes ei ole Jüri Jürgensi vastused olnud eriliselt ammendavad, vaid tõdemused, et ikka ei ole võimalik ja ei saa ja koondis treenib liiga palju koos jne. Kui alaliidu juht vastab talle Kruusi poolt esitatud küsimusele, et põhjus võib olla selles, et kaks kutti ei mahu koos väljakule (sest puudumised järgnesid sellele, kui Jürgensit kasutati mujal kui number üheksa koha peal, kus oli apovalov ning sealt võis järelduda, et Jürgens ei pruugi olla U17 koondise esiründaja), siis on see pigem olukorda selgitav, mitte draamat üleskiskuv. Minu jaoks.
Ja eikale vastuseks, et kas Norbert Hurt peaks siis saatma koondisekutse sisuga, et palun tule, ma teen sind esiründajaks? Kas ta peab mängija koondisesse tulekuks mängijat moosima ja talle asju lubama või pigem käib niipidi, et saadetakse kutse ja treener kasutab kohalolevaid mängijaid enda nägemuse järgi, kuidas iganes ta näeb, et on võimalik parim tulemus saavutada? Mu arust oku ütles hästi, et erikohtlemist ei ole vaja ja reeglid on kõigile.
Jube lihtne on alati vabandusi leida, aga kui sa leiad neid vabandusi aasta aega järjest, siis võib-olla oleks lihtsam puuduval osapoolel välja öelda, et puudumised on põhimõttelised ning kogu see teema vaibuks? Sest Hurt saadab kutse ju iga kord. Praegu on paraku loogiline, et kuna tegu on hea jalgpalluriga, siis iga puudumise järel kerkib üles küsimus, miks mängijat seekord ei ole. Näiteks viimane kord olid tal Itaalias samal ajal mängud, kevadel oli vaja õppida ja käia gümnaasiumi sisseastumiskatsetel, kuigi suvest elab ju üldse välismaal jne. Jumala ok olekski öelda, et praegu vaja keskenduda oma asjadele ja tulevikus vaatab, kuidas selle koondisega on. Olukord oleks hetkega läbi. Selle asemel on praegu vabandused ja viited sellele, et Hurt ei kasuta mängijat sedasi, nagu mängija isa soovib.
Teised saavad panustada ja pingutada, üks ei saa. Mõni äkilisem treener oleks juba ammu kutsete saatmisest loobunud. Aga Hurt on rahumeelne ja saab aru, et Eesti suguses riigis tuleb kõiki häid mängijaid kasutada. Lihtsalt ongi kahju, kui ta ei saa seda teha.
Tõele au andes ei ole Jüri Jürgensi vastused olnud eriliselt ammendavad, vaid tõdemused, et ikka ei ole võimalik ja ei saa ja koondis treenib liiga palju koos jne. Kui alaliidu juht vastab talle Kruusi poolt esitatud küsimusele, et põhjus võib olla selles, et kaks kutti ei mahu koos väljakule (sest puudumised järgnesid sellele, kui Jürgensit kasutati mujal kui number üheksa koha peal, kus oli apovalov ning sealt võis järelduda, et Jürgens ei pruugi olla U17 koondise esiründaja), siis on see pigem olukorda selgitav, mitte draamat üleskiskuv. Minu jaoks.
Ja eikale vastuseks, et kas Norbert Hurt peaks siis saatma koondisekutse sisuga, et palun tule, ma teen sind esiründajaks? Kas ta peab mängija koondisesse tulekuks mängijat moosima ja talle asju lubama või pigem käib niipidi, et saadetakse kutse ja treener kasutab kohalolevaid mängijaid enda nägemuse järgi, kuidas iganes ta näeb, et on võimalik parim tulemus saavutada? Mu arust oku ütles hästi, et erikohtlemist ei ole vaja ja reeglid on kõigile.
Jube lihtne on alati vabandusi leida, aga kui sa leiad neid vabandusi aasta aega järjest, siis võib-olla oleks lihtsam puuduval osapoolel välja öelda, et puudumised on põhimõttelised ning kogu see teema vaibuks? Sest Hurt saadab kutse ju iga kord. Praegu on paraku loogiline, et kuna tegu on hea jalgpalluriga, siis iga puudumise järel kerkib üles küsimus, miks mängijat seekord ei ole. Näiteks viimane kord olid tal Itaalias samal ajal mängud, kevadel oli vaja õppida ja käia gümnaasiumi sisseastumiskatsetel, kuigi suvest elab ju üldse välismaal jne. Jumala ok olekski öelda, et praegu vaja keskenduda oma asjadele ja tulevikus vaatab, kuidas selle koondisega on. Olukord oleks hetkega läbi. Selle asemel on praegu vabandused ja viited sellele, et Hurt ei kasuta mängijat sedasi, nagu mängija isa soovib.
Teised saavad panustada ja pingutada, üks ei saa. Mõni äkilisem treener oleks juba ammu kutsete saatmisest loobunud. Aga Hurt on rahumeelne ja saab aru, et Eesti suguses riigis tuleb kõiki häid mängijaid kasutada. Lihtsalt ongi kahju, kui ta ei saa seda teha.
Kommentaar