Jah, minu lähedusevajadus ja üksindustunne on terve elu olnud suured ja kuna ma ei ole eriline suhtleja ja ühtegi sõpra pole mul olnud, paneb see minu ainsale võimalikule kaaslasele suure koormuse, ma vajan hoolivust ja vajan ka minu hoolivuse ja tähelepanu talumist, ja suhe, kus lähedust nähakse nagu kaupa ja kus naine pakub lähedust vaid kingituste eest või siis, kui tal eriti hea tuju, on minu jaoks piinav, aga ma talusin seda peaaegu kakskümmend aastat.
Ma ei mõtelnud kunagi, et see on perevägivald, kui Signe lõi mind noaga kätte selle eest, et ma talle sõbralikult ja hellalt silitades veidi ootamatult lähenesin, ning kui ma teise tuppa sideme järele läksin ja laps mulle järele jooksis, siis tabas mulle järele visatud nuga ukse põrkest last – küll õnnelikult.
Ma ei mõtelnud kunagi, et see on perevägivald, kui Signe ründas mind raske keeglikurikaga – see oli kingitus, mis seisis meie magamistoas, ja ühel hetkel peitsid lapsed selle ära, sest kurikas oli liiga sageli ema käes. Ma ei mõtelnud kunagi, et see on perevägivald, kui naine lõi mind lähenemise eest kubemesse ja vigastas peenist nii, et see oli üleni tumelilla.
Ma ei mõtelnud kunagi, et see on perevägivald, kui ta üritas oma tahtmist saavutada sõitvast autost hüsteerilise väljahüppamise katsega, mis kestis kolme lapse juuresolekul teatraalselt terve tunni.
Ma ei mõtelnud kunagi, et see on perevägivald, kui minu arutluse peale, et äkki ei ole kaheksandat kuud rasedal naisel kõige mõistlikum minna vanaema matusele, hakkab see naine aknast välja hüppama, ja kui ma püüan teda kinni hoida, siis ta rabeleb ja lööb, lõpuks kukub meetri kõrguselt, ja kui kuu aega hiljem on sünnitus jämedama nabanööri tõttu raskem, siis järgneb igal võimalikul juhul kuni lapse suureks saamiseni talle kõvahäälne seletamine – ära unusta, et isa tahtis sind enne sündimist tappa.
Ma ei mõtelnud kunagi, et see on perevägivald, kui vestluse ägedaks minemisel kiskus Signe mind juustest või lõi, ise samal hetkel kisendades «isa peksab» /.../ Selliseid näiteid on sadu.
Kui ma seitse aastat tagasi paanikahoogudega psühhiaatrite poole pöördusin, selgus, et minu lähedusevajadus ei ole saanud vastust, lähisuhtes toiminud primaarne mehhanism on olnud minu tasakaalust väljaviimine, ma olen kaotanud usu sellesse, et ükski eluliselt oluline vajadus võib saada täidetud. Kui teatasin Signele oma otsusest lõpetada abielu, järgnes tavapärane reaktsioon – ta võttis esimese ettejuhtuva objekti ja ründas mind sellega.
Ma olen rahulik inimene, aga suutsin pidevaid provokatsioone taluda umbes kolm aastat meie suhte alguses, seejärel ei olnud Signel raske mind endast välja viia, sest ta teadis täpselt, kui oluline ta minu jaoks oli. Alates 1997. aastast hakkasin võtma erinevaid närvirohtusid ja muutusin ükskõiksemaks, mis tõi teiselt poolt kaasa provokatsioonide võimendumise ja rohuannuste kasvu
Kevadel 2003 olin kahe paralleelse rohuga üsna maksimumannuste lähedal ja kui Signe umbes viiekümnendat korda teatas, et läheb kodust minema, tal mehekandidaate, häid töökohti ja raha pakkuvaid armukesi jalaga segada, ei olnud minus enam emotsioone, et teda veenda jääma – ikkagi kodu ja lapsed ja ega enne, kui lähed, ju ei tea, kas mujal on ikka parem – ja ta läks.
Mul on kahju, et selle suhtega nii läks, kuigi vaatamata kõigele ei saa ma jätta arvamust, et see oli ilus elu kõigile – Signele, sest teda armastati ja ihaldati, lastele, sest said kasvada isa laulude ja luuletuste saatel romantilises keskkonnas ilma sunnita, minulegi, sest ka mina pidin kuidagi saama teada, et maailma muuta ei ole võimalik.»
Ma ei mõtelnud kunagi, et see on perevägivald, kui Signe lõi mind noaga kätte selle eest, et ma talle sõbralikult ja hellalt silitades veidi ootamatult lähenesin, ning kui ma teise tuppa sideme järele läksin ja laps mulle järele jooksis, siis tabas mulle järele visatud nuga ukse põrkest last – küll õnnelikult.
Ma ei mõtelnud kunagi, et see on perevägivald, kui Signe ründas mind raske keeglikurikaga – see oli kingitus, mis seisis meie magamistoas, ja ühel hetkel peitsid lapsed selle ära, sest kurikas oli liiga sageli ema käes. Ma ei mõtelnud kunagi, et see on perevägivald, kui naine lõi mind lähenemise eest kubemesse ja vigastas peenist nii, et see oli üleni tumelilla.
Ma ei mõtelnud kunagi, et see on perevägivald, kui ta üritas oma tahtmist saavutada sõitvast autost hüsteerilise väljahüppamise katsega, mis kestis kolme lapse juuresolekul teatraalselt terve tunni.
Ma ei mõtelnud kunagi, et see on perevägivald, kui minu arutluse peale, et äkki ei ole kaheksandat kuud rasedal naisel kõige mõistlikum minna vanaema matusele, hakkab see naine aknast välja hüppama, ja kui ma püüan teda kinni hoida, siis ta rabeleb ja lööb, lõpuks kukub meetri kõrguselt, ja kui kuu aega hiljem on sünnitus jämedama nabanööri tõttu raskem, siis järgneb igal võimalikul juhul kuni lapse suureks saamiseni talle kõvahäälne seletamine – ära unusta, et isa tahtis sind enne sündimist tappa.
Ma ei mõtelnud kunagi, et see on perevägivald, kui vestluse ägedaks minemisel kiskus Signe mind juustest või lõi, ise samal hetkel kisendades «isa peksab» /.../ Selliseid näiteid on sadu.
Kui ma seitse aastat tagasi paanikahoogudega psühhiaatrite poole pöördusin, selgus, et minu lähedusevajadus ei ole saanud vastust, lähisuhtes toiminud primaarne mehhanism on olnud minu tasakaalust väljaviimine, ma olen kaotanud usu sellesse, et ükski eluliselt oluline vajadus võib saada täidetud. Kui teatasin Signele oma otsusest lõpetada abielu, järgnes tavapärane reaktsioon – ta võttis esimese ettejuhtuva objekti ja ründas mind sellega.
Ma olen rahulik inimene, aga suutsin pidevaid provokatsioone taluda umbes kolm aastat meie suhte alguses, seejärel ei olnud Signel raske mind endast välja viia, sest ta teadis täpselt, kui oluline ta minu jaoks oli. Alates 1997. aastast hakkasin võtma erinevaid närvirohtusid ja muutusin ükskõiksemaks, mis tõi teiselt poolt kaasa provokatsioonide võimendumise ja rohuannuste kasvu
Kevadel 2003 olin kahe paralleelse rohuga üsna maksimumannuste lähedal ja kui Signe umbes viiekümnendat korda teatas, et läheb kodust minema, tal mehekandidaate, häid töökohti ja raha pakkuvaid armukesi jalaga segada, ei olnud minus enam emotsioone, et teda veenda jääma – ikkagi kodu ja lapsed ja ega enne, kui lähed, ju ei tea, kas mujal on ikka parem – ja ta läks.
Mul on kahju, et selle suhtega nii läks, kuigi vaatamata kõigele ei saa ma jätta arvamust, et see oli ilus elu kõigile – Signele, sest teda armastati ja ihaldati, lastele, sest said kasvada isa laulude ja luuletuste saatel romantilises keskkonnas ilma sunnita, minulegi, sest ka mina pidin kuidagi saama teada, et maailma muuta ei ole võimalik.»
Kommentaar