Kui see on sinu esimene külastus, siis palun tutvu korduma kippuvate küsimustega. Selleks, et teha postitusi, tuleb Sul end kasutajaks registreerida. Postitusi saad lugeda ka ilma registreerimata.
Esimesel poolajal oli pintsak, teisel mitte. Särk oli sõnumiga. Üks siis Pink Floydilt (mother should i trust the government) ja teine Karlsson katuselt (rahu, ainult rahu).
Vaadates nimekirja, kes aasta parima meesjalgpalluri hääletusel hääli said, siis tekib küll kahtlus, et mõnelt isikult peaks hääletusõiguse ära võtma. Saan aru, et subjektiivne valik, aga mingi pädevus võiks siiski olla.
Üldpildis õnneks siiski ootuspärased tulemused. See et lisaks Klavanile, Tammele ja Metsale saavad hääli ka ebatraditsioonilisemad valikud nagu Teniste, Luts ja Ojamaa on täiesti okei. Morkovkina poolt Aksalu 2018. aasta Eesti parimaks jalgpalluriks paigutamine on muidugi vahva huumor ja ei näita midagi muud kui seda, et meestejalgpallil toimuval ta absoluutselt pilku peal ei hoia. Ja ega naiste koondise peatreener väga palju kvaliteetsemalt ei esinenud. Legendaarsele Lembit Peeglile võib ta kummalise valiku ehk andeks anda, aga kui treenerite koolitaja Urmas Kirs peab Eesti TOP3 jalgpalluriks Vihmanni, siis tekib küll küsimus, kas selline inimene ikka peaks meie treenereid koolitama?
Esimesel poolajal oli pintsak, teisel mitte. Särk oli sõnumiga. Üks siis Pink Floydilt (mother should i trust the government) ja teine Karlsson katuselt (rahu, ainult rahu).
Ma ei tea mis selle aktsiooni eesmärk oli, aga tulemus oli igatahes äärmiselt piinlik. Igapäevaselt Eesti jalgpalli panustavad inimesed üle Eesti lõid ennast vastavalt etiketile pidulikult üles ja tulid EJL kutsel gaalale. Kusjuures tulijatele oli etikett liidu poolt ette kirjutatud. Neid võttis vastu Karlssoni t-särgis peoperemees, kes oma t-särgis alati ustava alluvaga asusid tublidele inimestele vimpleid jagama. Kui eesmärk oli mingi sõnum saata Eesti jalgpallirahvale, siis kohale see igatahes ei jõudnud. Ainus efekt oli see, et saalisviibijad pidasid peokorraldajaid lihtsalt matsideks.
Üldpildis õnneks siiski ootuspärased tulemused. See et lisaks Klavanile, Tammele ja Metsale saavad hääli ka ebatraditsioonilisemad valikud nagu Teniste, Luts ja Ojamaa on täiesti okei. Morkovkina poolt Aksalu 2018. aasta Eesti parimaks jalgpalluriks paigutamine on muidugi vahva huumor ja ei näita midagi muud kui seda, et meestejalgpallil toimuval ta absoluutselt pilku peal ei hoia. Ja ega naiste koondise peatreener väga palju kvaliteetsemalt ei esinenud. Legendaarsele Lembit Peeglile võib ta kummalise valiku ehk andeks anda, aga kui treenerite koolitaja Urmas Kirs peab Eesti TOP3 jalgpalluriks Vihmanni, siis tekib küll küsimus, kas selline inimene ikka peaks meie treenereid koolitama?
Parandan: Urmas Kirs ei ole mitte treenerite koolitaja, vaid talenditreeningute ja Arte jalgpalliklassi projektijuht.
Parandan: Urmas Kirs ei ole mitte treenerite koolitaja, vaid talenditreeningute ja Arte jalgpalliklassi projektijuht.
Jah, vabandust. Endine koolitaja siiski, aga üldpildis mõtet ei muuda, et olulisel kohal oleval isikul on üpris kummaline arusaam Eesti jalgpallis toimuvast.
Vaadates valikute järgi, et millised kuradi tiletandid meie Jalgpalli igapäevaselt kajastavad või sellega tegelevad, siis ajab oksendama. Mingi suva nimede järgi pannakse see top kokku... Paneme Poola 6.liiga venna ja Tšehhi pingipoisi ettepoole kui Liverpooliga Cl finaali jõudnud ja Premmis neljandaks tulnud mehe. Surmanuhtlus oleks vaja kiiremas korras tagasi tuua, sest selliseid on mõttetu meie riigi kulul üleval pidada.
Vaadates valikute järgi, et millised kuradi tiletandid meie Jalgpalli igapäevaselt kajastavad või sellega tegelevad, siis ajab oksendama. Mingi suva nimede järgi pannakse see top kokku... Paneme Poola 6.liiga venna ja Tšehhi pingipoisi ettepoole kui Liverpooliga Cl finaali jõudnud ja Premmis neljandaks tulnud mehe.
Mõned valijad (nii ajakirjanike kui ka alaliidu poolt) teevad täiesti teadlikult valiku ainult koondises näidatu põhjal. Lihtsalt ütlen, et juhtida tähelepanu, et nad ei võrdle Poola 6. liigat ja Inglismaa kõrgliigat, vaid koondises näidatut (nt üks selline valija ütles mulle, et tema kindel veendumus on, et klubis näidatu eest tunnustab iga liiga vastavat mängijat). Seda lähenemist võib muidugi kritiseerida, erinevatel inimestel on erinevad arvamused.
Minumeelest oleks võinud tänada ka paljusi väiksemate klubide tegelasi, kes näevad sitta kanti vaeva kohaliku jalgpalli arendamisega ja teevad seda eelkõige armastusest jalgpalli ja kogukonna vastu ja just väiksemates maapiirkondades Tabasalust Raasikuni. Viljandist Kohtla-Järveni.
Mõned valijad (nii ajakirjanike kui ka alaliidu poolt) teevad täiesti teadlikult valiku ainult koondises näidatu põhjal. Lihtsalt ütlen, et juhtida tähelepanu, et nad ei võrdle Poola 6. liigat ja Inglismaa kõrgliigat, vaid koondises näidatut (nt üks selline valija ütles mulle, et tema kindel veendumus on, et klubis näidatu eest tunnustab iga liiga vastavat mängijat). Seda lähenemist võib muidugi kritiseerida, erinevatel inimestel on erinevad arvamused.
Eks ma saan aru ja üritasin meelega terav olla, aga auhind on Eesti aasta jalgpallur mitte Eesti aasta koondislane vms, et väga imelikult lähenevad osad sellesse. Ega see auhind nüüd elu või surma küsimus ei ole, aga teades selle hääletuse tagamaid, siis jätab väga tühja mulje. Siin üks valib, et Vassiljev oli koondises nii tubli sellise liigataseme pealt ja teine valib, et Klavan mängis CL finaalis ja Markovina valib Aksalu, sest et ta on ta nooruse Crush, siis ei ole see auhind väga tõsine. Milleks teha veel pidulik Gala sellise asja jaoks... võibolla ma mõtlen natukene üle.
Parem laske, siis rahval juba valida aasta parimad nagu EOK teeb sportlastega.
Parem laske, siis rahval juba valida aasta parimad nagu EOK teeb sportlastega.
See ei pea paika. EOK aasta parimad sportlased valitakse alaliitude, ajakirjanike ja rahva poolt. Iga osapool annab 1/3 häälest.
Kusjuures 2 aastat tagasi tegi EJL ettepaneku jalgpalliajakirjanike klubile (EJAK) muuta aasta parima hääletust selliselt, et kolmandiku annab EJL, kolmandiku EJAK ja kolmandik rahvahääletus (analoogne süsteem EOK aasta parima valimisega). EJAK ei olnud sellega nõus.
Ma ei tea mis selle aktsiooni eesmärk oli, aga tulemus oli igatahes äärmiselt piinlik. Igapäevaselt Eesti jalgpalli panustavad inimesed üle Eesti lõid ennast vastavalt etiketile pidulikult üles ja tulid EJL kutsel gaalale. Kusjuures tulijatele oli etikett liidu poolt ette kirjutatud. Neid võttis vastu Karlssoni t-särgis peoperemees, kes oma t-särgis alati ustava alluvaga asusid tublidele inimestele vimpleid jagama. Kui eesmärk oli mingi sõnum saata Eesti jalgpallirahvale, siis kohale see igatahes ei jõudnud. Ainus efekt oli see, et saalisviibijad pidasid peokorraldajaid lihtsalt matsideks.
Kas sellele naelapea pihta märkusele ka saaks vastust? Vaatan, et see on jäänud millegipärast vastuseta..
Väga huvitav oleks kuulda argumente, mille alusel see ettepanek omal ajal tagasi lükati. Ja kui juba teema üles tuli, siis miks pole ühtlasi lõpetatud olukorda, kus organiseeritult toimiva ja kõiki korüfeesid hõlmava EJAK-i kiuste kõlab Ballon d'Ori valimistel üksik pr Süvari hääl?
Minu nimi on jyriöö, aga sõbrad kutsuvad mind tavaliselt külla.
See ei pea paika. EOK aasta parimad sportlased valitakse alaliitude, ajakirjanike ja rahva poolt. Iga osapool annab 1/3 häälest.
Kusjuures 2 aastat tagasi tegi EJL ettepaneku jalgpalliajakirjanike klubile (EJAK) muuta aasta parima hääletust selliselt, et kolmandiku annab EJL, kolmandiku EJAK ja kolmandik rahvahääletus (analoogne süsteem EOK aasta parima valimisega). EJAK ei olnud sellega nõus.
Asi ei ole solvamises, aga miks seda ejaki kummardatakse nagu püha lehma ja rahva arvamust eriti kuskil ei kaaluta? Kellele kogu see möll korraldatakse siis? Nemad ei ole nōus ja nii ongi? Vōtke ka munad pihku ja viige ise reform läbi... miks ei vōiks Eesti Jalkafännid tunda, et kuskilgi reaalselt küsitakse nende arvamust. Eesti liiga parimaid imekombel veel saame hääletada.
Kas sellele naelapea pihta märkusele ka saaks vastust? Vaatan, et see on jäänud millegipärast vastuseta..
Gala tehakse tervikliku kontseptsiooniga, mis tähendab, et lisaks jalgpallile kannab üritus mingit üldisemat mõtet ja sõnumit. Nii näiteks kandis eelmise aasta gala üldisemas tähenduses sõnumit sellest, kuidas on kujunenud eestlase meelsus ja seda väljendati läbi muusikavaliku ja Juhan Liivi luule. Tänavu oli muusikavalik jalgpalliline ja üldine meeleolu (mida kandis ka ürituse pealkiri) mitte nii tõsine kui mullu. Seetõttu kandsid õhtujuhid tõsisemate sõnumitega särke ja sellele tähelepanu juhtimiseks oldi esimesel ürituse poolel pintsakutes (mille alt paistis vaid osa sõnumist) ja teisel poolajal särkide väel. Mõlemil särgil oli tsitaat, mille kohta ma juba eespool kirjutasin. Asja tähenduse peab igaüks ise välja mõtlema, nii on alati mingit tüüpi loominguga (raamat, teatrietendus vms). Ühes tekitab see negatiivset reaktsiooni, teist jätab külmaks, kolmandat paneb mõtlema, neljas leiab sealt loogikat. See on normaalne, pole midagi vastata sellele.
Kommentaar