Värav24 töötas arhiivides ja leidis ühe põneva ajaloolise jalgpalliloo. Võib-olla pakume seda ka ajakirjale Jalka.
On aasta 1919. Oleme Orava külas Lõuna-Eestis, Vabadussõja ühe otsustava lahingu rindejoonel. Laskepesas istuvad Aivar ja Jaan. Taamalt kostub püssilaske.
"Saaks ometi see sõda läbi," õhkab ühtäkki Aivar.
"Nojah," nendib laskepesa ees laiuvat lumist välja jälgiv Jaan.
"Siis mängiks vutti," jätkab Aivar.
"Mnjaa," venitab Jaan, silmad vidukil.
"Siis saaks ka teiste rahvastega vutti mängida," kasvab Aivari õhin.
"...," jätab Jaan vastamata. Tema pilk jääb püsima üle välja metsatukale, mis on punaste käes.
"Eriti tore, kui saaksime Venemaaga vutti mängida..."
"???" Jaanist käib jõnks läbi.
"Jah, usu mind, õige pea saame ka," seletab Aivar juba õige valjult rõõmsal häälel, "Varsti tuleb jälle aeg, kui saame vene valitsejatega sõbralikult läbi!"
Nüüd vaatab Jaan Aivarile otsa. "Mis kurjavaimu jutt see on," nõuab ta, "Punased tahavad Eestimaad omale võtta, paljaks riisuda ja maha tappa. Mis sõpru saab neist kuraditest, kes tapsid aasta alguses sadade kaupa rahvast linnades, enne kui need vabaks võitlesime? Nad tapaks meid otsemaid, kui saaks."
"Ei, Jaan, see pole üldse nii," seletab Aivar õndsal häälel. "Need tapmised on tegelikult valeuudised! Tead, kes neid teevad? Ameeriklased! Neil on need telefooni-aparaatid ja elektri-jõujaamad, mis saadavad inimeste peade sisse nähtamatuid laineid. Ei pane tähelegi kui oledki juba ära nõiutud!"
Jaan jälgib Aivarit nüüd õige pingsalt ja kobab käega püssi järele - teab, mida hulluks läinud mees järgmiseks teha võib.
Aivar tõstab üles ühe näpu ja kuulutab valjult: "Mina tean, mis on päriselt! See on - inimlik läbisaamine Venemaaga!" Seejärel mees taltub ja pöörab oma pakasest võetud palge punaste metsatuka poole nagu ootaks sealt mingit taevalikku ilmutust.
Õige pea tullakse Aivarile järgi. Selgub, et Eesti rahvaväe haigemajas ravil viibinud Aivar oli öösel käimla aknast välja roninud ja isetegevuslikult rindele tagasi pöördunud.
Jaan kuuleb jooksikule järele tulnud sanitarilt, et arstid Aivarile kiiret paranemislootust ei anna. "Ta on plahvatusest nii kõvasti põrutada saanud, et elab nüüd omaenda vaimumaailmas," seletab sanitar, "Jutustas meil haigemajas nõrkemiseni, et on pärit saja aasta pärast ja on takkapihta Eesti jalgpalli president!"
"Jumal hoidku Eestimaad sellise presidendi eest saja aasta pärast," pomiseb Jaan ja silmitseb laskepesast üle välja seisvat metsatukka, mis on ikka veel vene punaste käes.
On aasta 1919. Oleme Orava külas Lõuna-Eestis, Vabadussõja ühe otsustava lahingu rindejoonel. Laskepesas istuvad Aivar ja Jaan. Taamalt kostub püssilaske.
"Saaks ometi see sõda läbi," õhkab ühtäkki Aivar.
"Nojah," nendib laskepesa ees laiuvat lumist välja jälgiv Jaan.
"Siis mängiks vutti," jätkab Aivar.
"Mnjaa," venitab Jaan, silmad vidukil.
"Siis saaks ka teiste rahvastega vutti mängida," kasvab Aivari õhin.
"...," jätab Jaan vastamata. Tema pilk jääb püsima üle välja metsatukale, mis on punaste käes.
"Eriti tore, kui saaksime Venemaaga vutti mängida..."
"???" Jaanist käib jõnks läbi.
"Jah, usu mind, õige pea saame ka," seletab Aivar juba õige valjult rõõmsal häälel, "Varsti tuleb jälle aeg, kui saame vene valitsejatega sõbralikult läbi!"
Nüüd vaatab Jaan Aivarile otsa. "Mis kurjavaimu jutt see on," nõuab ta, "Punased tahavad Eestimaad omale võtta, paljaks riisuda ja maha tappa. Mis sõpru saab neist kuraditest, kes tapsid aasta alguses sadade kaupa rahvast linnades, enne kui need vabaks võitlesime? Nad tapaks meid otsemaid, kui saaks."
"Ei, Jaan, see pole üldse nii," seletab Aivar õndsal häälel. "Need tapmised on tegelikult valeuudised! Tead, kes neid teevad? Ameeriklased! Neil on need telefooni-aparaatid ja elektri-jõujaamad, mis saadavad inimeste peade sisse nähtamatuid laineid. Ei pane tähelegi kui oledki juba ära nõiutud!"
Jaan jälgib Aivarit nüüd õige pingsalt ja kobab käega püssi järele - teab, mida hulluks läinud mees järgmiseks teha võib.
Aivar tõstab üles ühe näpu ja kuulutab valjult: "Mina tean, mis on päriselt! See on - inimlik läbisaamine Venemaaga!" Seejärel mees taltub ja pöörab oma pakasest võetud palge punaste metsatuka poole nagu ootaks sealt mingit taevalikku ilmutust.
Õige pea tullakse Aivarile järgi. Selgub, et Eesti rahvaväe haigemajas ravil viibinud Aivar oli öösel käimla aknast välja roninud ja isetegevuslikult rindele tagasi pöördunud.
Jaan kuuleb jooksikule järele tulnud sanitarilt, et arstid Aivarile kiiret paranemislootust ei anna. "Ta on plahvatusest nii kõvasti põrutada saanud, et elab nüüd omaenda vaimumaailmas," seletab sanitar, "Jutustas meil haigemajas nõrkemiseni, et on pärit saja aasta pärast ja on takkapihta Eesti jalgpalli president!"
"Jumal hoidku Eestimaad sellise presidendi eest saja aasta pärast," pomiseb Jaan ja silmitseb laskepesast üle välja seisvat metsatukka, mis on ikka veel vene punaste käes.
Kommentaar