Algselt postitas Sats1
Vaata postitust
SLÕL (2. märts 2005):
Veidi hiljem saabus teise, nüüd juba märksa tõsisema verbaalse duelli kord – Pohlakule astus vastu Levadia treener Tarmo Rüütli.
«Tahame kohast kinni hoida ja kõigile meelehärmi valmistada,» ütles tiitlikaitsja juhendaja meeskonna hooaja plaanide kohta.
«Kas tahtsid öelda, et mina ise tahan kohast kinni hoida?»
Rüütli ei jäänud võlgu: «Mina või? Loodan hoopis, et sina sellest kohast ükskord lahti ütled!»
Seal Rüütli ja Pohlaku otsene dialoog lõppes.
SL Õhtuleht päris Rüütlilt täpsustuseks, mida ta viimase avaldusega silmas pidas.
Meistertreener ei jätnud keelt hammaste taha: «Nii mõtlesingi. Õhtu juht üritas kohtadel püsimisest rääkida, aga võiks selle asemel tegelda eneseanalüüsiga ning usaldada teisi, mitte ise igal pool esimest viiulit mängida.
Räägin alaliidu juhtimisest. Ma ei väsi kordamast: Flora ja jalgpalliliidu vaheline piir on väga ähmane. Demokraatia kas on või ei ole. Eesti jalgpallis demokraatiat ei ole. Pohlakul on meistriliigas neli meeskonda, ta tõmbab kõiki niite. Normaalne oleks, kui kõigile loodaks võrdsed tingimused ja keskkond.»
Rüütli näeb ka lahendust. «Taolised probleemid lahendab aeg. Ükskord saadakse aru, et pikas perspektiivis ei juhita Eesti jalgpalli targalt.»
Küsimusele, kas ta aastate eest, Flora süsteemi treenerina, samamoodi mõtles, vastas Rüütli: «Loomulikult. Aga ehk on inimlikult mõistetav, et toona polnud mul mõistlik lõugu väga lõksutada.»
EPL (3. november 2006):
Osutasid juba, et omal ajal mõjutati Flora omaniku poolt koondise peatreenerit. Kui palju Pohlak sulle siis vihjeid jagas, kui 2000. aastal koondise ohje hoidsid?
Mis kuradi vihjeid! Seal polnud mingeid vihjeid, asi oli nii selge, et... Aga kuna see oli aastal 2000 ja praegu tuleb juba aasta 2007, siis miks vanast asjast enam rääkida. See on teada – kusjuures pole vaja üldse isiklikuks minna, et Pohlak või mitte –, et kui mingi klubi ja koondise treener on üks ja sama isik, tekivad probleemid. Täiesti selge, et treener pole siis enam oma valikutes vaba. Eestis, tänu jumalale, on selline olukord nüüd möödas ja rohkem ma seda otseselt torkida ei tahaks. Kui palju mind seal käsutati või mitte, on ammu minevik.
too viimane lõik kõlab nüüd muidugi eriti paradoksaalselt.
Kommentaar