Raio Piiroja (114/8)

[Tofoa]

Tofoa alguses sa paukusid, et mis see Põhja-Korea siia teemasse puutub. Siis tõestati sulle, et puutub ikka küll. Selle asemel et tunnistada, et suu rünnak oli rutakas ja mõttetu, sa hoopis muutsid sujuvalt vaidluse teemat.

Vabandan, ma eile kirjutasin narkootikumide mõju all.

[difender]

Huvitavat lugemist nii Piiroja uuest elust Hiinas kui ka seda mis oleks võinud olla kui Piiroja oleks endale minevikus rohkem kindlaks jäänud. Lingid on siin: http://sport.err.ee/jalgpall/e62050b...5-c6e2bf7ee24b ja http://sport.err.ee/jalgpall/00dbf93...7-83eceb74815b

[budu]

Piiroja siis nüüd ametlikult hakkab Hiina kalavetes möllama!http://sport.delfi.ee/news/jalgpall/....d?id=65696218

[allars]

Huvitav on nüüd näha, kas ja kuidas hakkab Tarmo Rüütli Raiot koondise juures kasutama. Igatahes õnne uues klubis ja loodetavasti püsib mees terve.

[magicm]

kuidas hakkab Tarmo Rüütli Raiot koondise juures kasutama.

Loodetavasti mitte mängijana.

[LeoPeoleo]

Vabandan, et seda offtopicut taas esile tõstan, kuid lihstalt selgituse mõttes võib öelda, et põhjakorealased on alatoitumise tõttu kõvasti lühemad oma lõunanaabritest (sama rass ja rahvas tegelikult): http://www.guardian.co.uk/world/2004/dec/05/northkorea

[Mõnuagent 007]

Panen siia enda inteka toimetamata ehk täispika variandi üles.
Eelmisel aastal rääkides käis sul enesetunne ja tuju pidevalt üles alla. Üks hetk oli üks häda, siis jälle teine. Kuidas praegu olukord on?
Eelmine aasta oli jube. Jalgpallis saad vigastada, oled paar päeva šokis ja masenduses, aga siis võtad end kokku ja oled mõne nädala taastusravil. Aga siis tõmbad jälle midagi ära, kukud jälle musta auku ja mustadesse mõtetesse. Kui see juhtub 3-4 korda järjest, siis tekkibki lootusetu tunne. Nüüd on pärast seljaoperatsiooni lihased järgi andnud, aga siiamaani on mõnel päeval tunne, et lihased on pillikeeltena pingul ja siis võtad trennis rahulikumalt, äkki ka mõne tableti põske.

Milline see must auk välja nägi?
Kellegagi suhelda ei taha, hoiad omaette. Jalgpallurgi ei erine see ju teistest inimestest. Pärast vigastust on esimese tuhina pealt vorm ka hea, aga koormuste tõstes ei taha keha ära harjuda ja siis on ka paarinädalane periood, kus väljakul midagi välja ei tule, ka seal tuleb stress ja must auk. Kui sa oled aastaid mänginud, siis sa oled sellega harjunud – see periood tuleb ära kannatada ja see periood on nüüd ka ära kannatatud.
Eesti stereotüüp stressis mehes on väike lohutus alkoholist. Millest sina lohutust otsisid?
Uputasin end töösse. Esimese aasta püüdsin merel kala. Varustus ja paadid olid ka vanad ning neid pidi renoveerima. Naine kodus kurtis, et kui jalgpalli mängid, siis nägin sind vähe, aga kalamehena ei näe üldse. Hommikul läksin viie ajal minema, hilja õhtul tagasi.

Iga päev käisid kalal?
Põhimõtteliselt jah, sest kui päris merele ei läinud, siis sadamas oli ikka midagi teha. Suvi läks lupsti.

Kuidas su naine sellesse suhtub, et sa terve seitsme aastase abielu jooksul koguaeg eemal elad. Kuidas üldse tasakaal saavutada pereelus, et sellest probleemi ei tekkiks?
Ma ei teagi. Oleme ära harjunud ja naine on üldse… Ma olen ju kogu elu kottide otsas elanud. Noh, Norras oli võib-olla kuu aega aastast ta külas. Koondisemängude ajal näeme, me oleme kaugsuhtega ära harjunud. Koju tagasi kolimine nõudis kõvasti harjumist, sest siis ei saa enam ainult iseendaga arvestada. Eks tal tegelikult oli ikka hea meel, et mees kodus on, sest kui midagi vaja teha on, siis tehakse ikka ära ka. Kui ma ütlesin, et ma lähen nüüd Hiina, siis Marje just väga õnnelik polnud. Ta ikka lootis, et nüüd ongi kõik ja mees jääbki koju elama. Skaibi vahendusel suhtleme vähemalt iga päev.

Lapsi pole teil veel?
Ei ole jah veel, eks nad tulevad siis, kui jalgpallurikarjäär läbi on. Kui mängiks vähemalt ühes kindlas klubis, siis veel, aga karjääri lõpp võib iga poole aasta järel erinevas kohas jätkuda.

Sugulased ja tuttavad rääkisid sulle, et äkki lõpetaksid ära. Ükski vigastus, mis sulle tuleb, ei parane enam lõplikult ära, vaid jäävad sinuga elu lõpuni.
Mhmh.

Miks jätkata?
Mind näris, et õnnetu Iirimaa mänguga oleks läbi saanud. Tahtsin ilusti lõpetada, tervena lõpetada. Kui tunned, et enam hakkama ei saa, siis saad ise öelda, et aitab. Aga õnnetu mäng, põlvevigastus - tahtsin korra proovida, sest muidu oleks jäänud terveks eluks kripeldama.
Iirimaa mäng pidi olema Eesti jalgpalliajaloo kõrghetk – selja taha jäi üliedukas valiktsükkel võitudega Serbia, Sloveenia ja Põhja-Iirimaa vastu. EM-pääse paistis silmapiiril, kuni Eesti teenis mängus kaks punast kaarti, ühe ka Piiroja. Ungarlasest vilemees Viktor Kassaist sai automaatselt Eestimaa vihatuimaid inimesi. „Ma olen Uno Tutkiga (Eesti jalgpallikohtunike juht – D.L.) rääkinud sellest ja ta ütleb, et kõik otsused olid õiged. Ma ei saa sellega nõustuda!“, ütleb Piiroja. Kõige krooniks läks Piiroja mängule poolvigasena, kuid seda mängu ei saanud mängimata jätta – süstidega võeti põletik maha, vaigistati valu, kuid mängu järel oli põlv seisus, mis võinuks karjääri lõpetada.
Iiri mäng on sul endiselt hingel?
Ma arvan, et see on igal Eesti jalgpallisõbral hingel. See, et me jõudsime play-offi välja – väga kõva sõna. See, et me saime just Iirimaa vastu – see tähendas eluvõimalust. See, et me selle ära pläkerdasime - kahetsusväärne.

Kassai?
On jah kusjuures, see ei lähe ära. Kui üle vaadata, siis tal oli selge maneer soosida tugevamat. Võib-olla olime harjunud, et seal valiksarjas soosis kohtunik juba kohati meid, äkki tekkis illusioon, et meid koheldaksegi võrdne võrdsega.
Kui tihti üldse jalgpallis sellist vilepartiid ette tuleb, kus Eestina autsaiderina vastu minnes kohtunik tugeva meeskonna kasuks vilistab?
Eesti koondis on seda kõvasti tunda saanud, aga see on kohtunikule loomulik. Valib endale lihtsama tee ja see on kõvema meeskonna poole hoida. Sinna pole midagi parata, sest me oleme pisikesed ja jääme pisikesed. Samas oli ka valiktsüklis mänge, kus kohtunik soosis ka meid – võtame kasvõi Serbia kodumängu viimase minuti, kus oli suluseis, aga kohtunik oleks võinud ka ära lugeda, me oleksime võinud vaielda, punaseid kaarte saada, aga keegi poleks enam seda tulemust ära muutnud.

Serbia mängu (kodumäng lõppes 1:1 viigiga - D.L.) avavärav hingele jäi? Läksid sealt natuke positsioonist välja…
Ei. Seal oli nii, et läksin oma positsioonist välja ja selle asemel, et vasakuga ära lüüa, tõmbasin ühe konksu ja tahtsin paremaga ära lüüa, aga vastane sai jala vahele ja lõi ära.

See ei jää mängijale hingele?
Ei jää, see on mänguline olukord, kus üritad endast parimat anda, aga juhtus – midagi pole teha. Kes ei ürita, sel ei juhtu ka midagi, sest kaitses ei saagi mõelda, et mis saab, kui ma nüüd eksin.

Chengdu linnastus elab üle 14 miljoni elaniku. Vältimaks pidevaid ummikuid loobus Piiroja pakutud korterist ning asus elama klubi spordibaasi, mille kohta rääkisid kohalikud õudusjutte.
„Tulime laagrist ja läksime restorani sööma, kui avastasin, et olin võtmekaardi tuppa unustanud. Tõlk lohutas, et küll keegi ikka ukse ükskõik millal lahti teeb. Tulen pool üks öösel koju, aga uks on kinni. Midagi pole teha, teise korruse aken ka. Päeval nägin kusagil redelit, aga seda ka ei leidnud. Äratasin turvamehe, see ei räägi sõnagi inglise keelt. Peatasin takso, et sõita hotelli, aga see ei saanud ka sõnagi aru. Tõlgi telefon oli ka väljas – magas. Keerasin siis fuajee diivanile pikali. Kella panin poole seitsmeks helisema, et enne teiste tulekut end ära koristaksin. Pool viis äratasid mind peolt tulnud hiinlased üles ja üks otsis koristajanaise, kes mu lõpuks tuppa lasi.“
Milliseid õudusjutte siis spordibaasist räägiti?
Räägiti, et kinnine ja kord on nagu sõjaväes, aga meil on suhteliselt vaba. Tavaline hotellituba, kolm korda päevas saad süüa ja kui trenni vaja minna, siis astud uksed välja ja hakkad trenni tegema. Toit on ikka hiinlastele meelepärane, sest kuigi nad ikka proovivad midagi meile ka teha, aga nende maitse on niiiiiiiiiiii (n ja 10 i-d – D.L.) erinev. Mööda linna seigelda pole vaja, istuda kusagil ummikutes. Ma võtan seda pika treeninglaagrina, sest Tallinnas elades ja Floras mängides elasin ka TSIK-i ühikas. Ei pea millegi pärast muretsema, süüa antakse, riie antakse selga – ainult tee trenni ja mängi.

Siiani on jäänud mulje, et Piiroja võitleb alati läbi valude või nina puruks lõpuni välja. Kas nüüd on käes see hetk, kus pead natuke ka ennast hoidma hakkama?
Nüüd on see hetk käes jah, aga endal on imelik ennast hoida. Pigem olen ikka rohkem teinud trenni kui vähem ja Hiinas on selline treener, kes seda tahaks ka. Trennides olen end nüüd hoidnud ja päris lõpuni enam ei lähe. Varem sai jõudu ja jooksu ise ka tehtud, aga nüüd on need katki jäänud.

Kui tihti tuleb probleeme koondisemängude pärast klubide juures? Oli sul ju ka endal juhtum, kus klubi palus, et mängi üks poolaeg, aga mängisid ikka terve poolaja, et kuidas siis vastu võeti klubis?
Ega klubid survestavad ju väga tihti, et mängija ei läheks koondise eest mängima. Selliseid olukordi, kus klubi ütleb, et väga tore, head mängud, et mine ikka, tuleb harva ette. Kuigi klubile on see ka tihti kasulik, sest Norra liigat näiteks vaadatakse vähe, aga koondisemängus on nende mängija pildil ja väärtus kasvab, aga eks klubid vaatavad ikka enda mätta otsast. Nende vara mängib koondise eest ja kui vigastada saab, siis nemad maksavad palka edasi.
Norras oli mul positsioon küllaltki hea, siis on ükstapuha. Aga neid näiteid on meil palju, kus mehed on enne koondist põhis, aga pärast on pingil ja mõni ei taastugi sellest ära. See on omakorda koondisele kahjulik, kui mängija jääb mängupraktikata. Ka hiinlased olid vastu, et ma nüüd tulen, aga mul jääb ainult üks liigamäng vahele ja loodan, et ei tule probleeme, aga kui tuleb, siis mis seal ikka. Poleks koondist olnud, siis poleks ma kunagi kuhugi jõudnud ja omal ajal oli meil koondist väga vaja, nüüd on koondisel meid vaja ehk maksan justkui tagasi.

[Mõnuagent 007]

Piiroja hakkas endas jalgpallurina potentsiaali nägema 16-aastaselt Flora süsteemi sattudes – kutsujateks endine Eesti koondise peatreener Teitur Thordarsson ja Aivar Pohlak. Esimesed aastad olid rasked, Floraga Küprosel treeningutel käies ja meeste koormustega maadeldes käis Piiroja palumas end koju lubada, kuid islandlane andis noorele mehele vaba nädala, mille järel hakkasid asjad ka väljakul laabuma.
Kumba sa enda lapsepõlvest esimesena mäletad – kas esimest kalapüüki või esimest jalgpallimängu?
Kala. Raudselt kohe. See on mul nii hästi meeles, et läksime isaga jõe äärde kudesärge püüdma. Jalgpalliga esimest kogemust ei mäletagi – seda on nii palju mängitud ka, et millal just esimest korda mängisin. 16-aastaselt tulin Flora süsteemi. Algus oli väga raske, kui pandi meestekoormused selga ja ega neid ma päris hästi ära ei seedinud. Mängus ei tulnud ka suurt midagi välja, sest ma mängisin ikka iidolite ja tippude Eesti koondislaste vastu. Näed, et nendega võrdselt hakkama ei saa, nad on sinu peale pahased ka natuke ja siis ongi tunne, et minust ikka ei saa midagi. Sellest peab aru saama, et kui noorena tuled ja päris samal tasemel pole, siis ikka keegi ütleb halvasti, aga eks see käib karastumise juurde. Teitur omal ajal ikka kõvasti juhendas ja motiveeris – ta oli väga hea inimestetundja. Viktor Alonen (endine Eesti jalgpallikoondislane) hoidis ja õpetas.
Kuidas sinu karjääri jooksul jalgpall Eestis muutunud on? Publikuhuvi liigamängudel on endiselt madal, aga vähemalt noortele on mängimistingimused ju palju paremaks läinud.
Populaarne jalgpall ilmselt polnud, aga Pärnus oli vutisats ikkagi igale vanusele. Võimalusi, kui me vaatame infrastruktuuri, siis ei anna võrrelda – talvel on soojendusega kunstmuru, aga meie mängisime jää peal või peene kruusaväljaku peal. Pärast trenni ja mängu olid küljed katki ja hommikul olid linad keha küljes kinni. Nüüd tehakse treenerite poolt targalt tööd ja nad teavad, kuidas lapsi õpetada. Meie ajal lihtsalt tehti, kuidas treener paremaks pidas.
Milline koondiseperiood oli kõige parema sisekliimaga koondis? Kõige ühtsem, kõige sõbralikum.
Omal ajal oli Marko Kristal, kes punti koos hoidis – tegi nalja, oli tõeline meeskonnahing. Igas meeskonnas on omad lõuapoolikud olemas, aga ilmselt Teituri ajal oli väga hea kliima ja ka Tarmo Rüütli ajal. Jelle Goesi ja Arno Pijpersi ajal oli ka kord majas, aga eks neil oli rohkem Hollandi stiil, selline autoritaarsem, aga ega siis ka midagi halba polnud. Nüüd tuled ka nii, et kui kutse tuleb, siis ootad, et seltskonnaga kokku saada. Samas on vanemad mängijad ära kukkunud, noored on peale tulnud – Andres Oper on ainult veel jäänud.
Inimestel on elus palju murdepunkte, kus oleks võinud elu hakata hoopis teistmoodi minema. Kas sinu karjääris on ka selliseid momente olnud?
Üks oli see, kui pärast Hollandi mängu hakkasin Eestist välja minema. Näitasin end suurtele klubidele ja leping oli päris lähedal, aga Rosenborgi juures sain põlvevigastuse. Õnneks võttis Valerenga mind vigasena laenule ja maandusin täpselt sellises liigas, kus hakkas mulle istuma ja sain korralikult areneda. Ilmselt need head Hollandi klubid, AZ ja Heerenveen, töötavad niimoodi, et probleemi korral praagitakse kiirelt välja – kas ma oleks seal sõelale jäänud ja kui poleks, siis mis seal edasi saanud oleks? Norras läks järjest paremaks.
2007 tahtsin ka klubist lahkuda, kuid siis tuli välja, et klubi oli mu investoritele maha müünud ja minu tulevik oli otsustatud. Käisin küll nendega rääkimas, et nad mõtleksid Inglismaalt tulnud pakkumistele, aga sealt tuli konkreetne ei ja tahtsid enda raha ikka tagasi saada.
Kuidas selline orjapidajalik suhtumine mängija motivatsioonile mõjub?
Ikka tekitab, aga eks eestlaste võti ongi, et me oleme hea kasvatusega ja teeme vastuvaidlematult kõik ära. Vahel kasutatakse seda ära, et paar päeva mossitab ja küll siis läheb vanaviisi edasi. Nii ka läks, sest oleks mõne skandinaavia mängijaga niimoodi tehtud, siis poleks ta ilmselt kuu aega trenni ilmunud ja oleks pidanud minna laskma, aga meie oleme lojaalsed ja töökad. Ilmselt seepärast me ka üldse tööd leiame, kuna häid mängijaid on tegelikult väga palju.
Järgmine valiktsükkel algab järgmisel sügisel. Kas sa mõtled veel seal ka mängida?
Praegu võtan kuu korraga, sest ma ei tea, kas jalad kestavad ja kaua kestavad. Kui kestavad, siis ma olen mõelnud, et mängin aasta lõpuni ja siis vaatan edasi. Kuulan keha, et mis seisukoht tal on ja ega vanas eas midagi kergelt ei tule. Tegelikult on tunne, et peaks rohkem trenni tegema, rohkem jõudu on vaja, sest kiirus kaob ära ja millegagi tuleb seda asendada. Pärast põlveoppi on hüppevõime ka pärsitud – eks tuleb suurt pilti vaadata, mis hooaja lõpus keha ütleb.
Kas sa kahetsed midagi enda karjääris?
Jubehea oleks, kui saaks karjääri teistpidi teha – 30-aastase tarkus võiks juba nooruses olla, et kuidas trenni teha, ennast hoida ja siis algusest peale mängida. Mis siin ikka kahetseda. Paljud räägivad, kui oleks ainult saanud paremasse klubisse. Muidugi oleks võinud saada, aga oleks võinud minna ka palju halvemini.
SIDEBAR
Piiroja
- pingil istumisest: „Jubedalt lähed närvi. Väljakul tundub kõik kontrolli all, kuigi kõrvaltvaataja jaoks tundub, et pole nii kontrolli all. Mängus on kõik oma kätes.“
Martin Vungi eksimusest Hollandi vastu: „Vunk oli selle mängu parimaid meeskonnas, sest kes jalgpallist jagavad, näevad, kuidas ta seal rabeles, auke lappis. Poleks teda mänginud, siis oleks seis võinud palju hullem olla. Eesti koondise keskväljamehel on selliseid võimalusi kord aastas, kui vastastel 2-3 mängu jooksul, selliselt on väga raske ära lüüa. Ka mul on olnud võimalusi, kus tsenderdus lastakse läbi ja siis on murdosa sekund rohkem aega mõelda, et kas tahanurka, aga seal on väravavaht, või ettenurka ja siis tuleb mingi pannkook.“
Painavatest apsudest:
„Omavärav näiteks ei jää hinge – neid tuleb igal kaitsjal ette. Halb enesetunne on, kui oled lihtsalt väga halba mängu teinud või kui mängid Andorra või Fääri Saarte vastu ja seal ära lüüakse. Hollandi vastu mängides sa ei taha, et sulle lüüakse, aga kui ikkagi tuleb ristnurka, siis pole seal midagi teha.“
Kolm parimat koondisemängu:
„Venemaa vastu võidetud mäng kodus, sest seda ei saanud sõprusmänguks küll nimetada, kui vaadata neid plakateid tribüünil. „Peremehe“-suhtumisega Eestis elavaid venelasi ma ei salli. Samas venelaste vastu üldiselt pole mul midagi – nad on väga siirad inimesed. Fääri Saared kodus, kus olime 0:1 taga ja viimaste minutitega 2:1 võitsime (See on ka Piiroja kõige magusam värav koondisekarjääris – D.L.). Ja muidugi Serbia vastu 3:1 võit võõrsil.“
Maksupettusest:
„Seda on pidevalt uuritud, vahepeal lõpetati ära, aga nüüd hakati jälle. Peaaegu kaks aastat on kestnud, aga ma ei tea praegu rohkem midagi. Eks varsti lehest loeme, sest Eestis pole asi nii hull, kuid Norras saad ainult lehest teada.“
Kõige ebamugavam vastane:
„Hollandi välismäng, kus kaotasime 0:5. Ruud van Nistelrooy tundus täiesti teiselt planeedilt olevat. Olin nina ära murdnud ja mängisin maskiga, mis oli väga ebamugav. Poolajaga löödi viis tükki, lähed riietusruumi ja mõtled, et mis nüüd juhtuma hakkab. Lähed väljakule tagasi, põlved värisevad ja üritad terve meeskonnaga kasti ette minna ja loota, et rohkem midagi ei juhtu.“
Kohtumine vaalaga:
„Ma polnud varem vaala näinud, aga ta tuli korraga otse paadi kõrvale. Paat oli pisike ka – 3,5 meetrine. Olime koos Kristen Viikmäega (eelmisel aastal aktiivse jalgpalli lõpetanud Eesti koondise ründaja – D.L.) paadi põhjas ja liigutada ei julgenud. Ei teadnud ju ka, et palju vaala seal vee all on. Pärast sõitsime järgi, olid tegelikult pringelvaalad ehk sisuliselt mingid delfiinid, aga esialgu võttis ikka jahedaks küll.“

[pilsneris]

aitäh!

[budu]

väga hea lugemine. Tubli töö Dannar!

[Kaspy]

Mehe jutt on ikka parajalt muhe küll ja aina muhedamaks läheb aastatega. Potensiaalne tulevane jalgpallikommentaator kindlasti. Mõnus lugemine!

[Ertai]

hea töö

[metssiga]

kuidagi kurvaks teeb tänane uudis, kuidas vana meest aetakse vigasena platsile. kuidagi kerkib silme ette ehitusmees soomes, kes 39 kraadise palavikuga mööda tellinguid turnib ja raskel käel krohvi seina veab, all karjumas kuri ülemus.... mõru on teinekord see võõrtööjõu leib ikka.

[Mõnuagent 007]

kuidagi kurvaks teeb tänane uudis, kuidas vana meest aetakse vigasena platsile. kuidagi kerkib silme ette ehitusmees soomes, kes 39 kraadise palavikuga mööda tellinguid turnib ja raskel käel krohvi seina veab, all karjumas kuri ülemus.... mõru on teinekord see võõrtööjõu leib ikka.

Suures plaanis pidada nüüd enamvähem ok seis olema, et hullemaks sellest mängust olukord ei läinud.

[zelee]

Pikk intervjuu: Raio Piiroja räägib oma värvikast ja veidrusi täis jalgpallielust Hiinas