Päevaleht! Eesti jalgpallur ,hunnik õnnetust!

[Olympi]

Õige artikkel õigel ajal. Tuletas meelde, et see kui me aastal 2005 tegime tasemel mänge ei tähenda veel, et me hakkame kodus Venemaad, Horvaatiat või Inglismaad võitma. Tegelikult oleme veel me alles arengumaa. Teever ja Neemelo läksid küll suure huraaga Rootsi, Teeveril tuli isegi midagi välja, aga Neemelo kõrbes ja nüüd on tulemus käes: Mõlemad mehed siplevad kuskil Rootsi Superettanis. Ainult 3-4 meest võivad olla rahul ja öelda, et nemad on oma korralikes välismaa klubides tegijad.
Ja praegu on vaikselt hakanud toimuma ka põlvkondade vahetus, mis ma usun, et ei lõppegi 1 hooajaga ja 0-4 kaotusega Iisraeliga. Me kukume veel sügavamasse auku ja sealt on juba väga-väga raske ennast välja vedada. Aga see põlvkondade vahetus on paratamatu, kuna Oper ei saa ju 40-aastaseks saamiseni olla ainuke mees, kes suudab meie koondise eest väravaid lüüa.

[zaz]

See on täiesti õudne suhtumine ja just sellise suhtumise tõttu kukubki Eesti jalgpall sõnnikusse, kuhu ta ka jääb. Jalgpallis peab praktiliselt alati (rõhutatult!) mängima tulemuse peale - eriti mida vanemaks saadakse, päris põnnina pole tulemus tõesti niivõrd primaarne, kuigi tähtsusetu pole ta ka siis. Minu arvates.

Arvasingi, et sellist juttu hakkab tulema. Loogiline, et võitlusvaimu peab kaa olema! Kuid jutt on ikka sellest, et selliseid poolfabrikaate, mis tuuakse edu nimel ohvriks pole kaa vaja. Nagu Piiroja, kes küll on vägev mängija ja kvaliteet omaette, kuid tehnika ju puudub. Aga miks see nii on? Sest tüüpi on maast-madalast õpetatud, et kui kaitse palli saab siis otsekohe taob ta selle ette, ei mingit pallivaldamist! Või poolkaitsjad, kellel on keelatud peale lüüa.
Need, kes on lõdvad ka iseloomult need selleks ka jäävad, harjutada võitlema on võimatu. See kas on või ei ole. Ainus mida saab teha on see, et treener väärtustab võitlust ja inspireerib võitlema.

Ligi 10 aastat tagasi oli üks noortemeeskond, keda juhendas üks praegune Meistriliiga treener. Peale napilt kaotatud mängu olid poisikesed (umbes 9-12 aastased) riietusruumis, kus muidu kanged mehed nii mõnegi pisara valasid. Mälu ehk veab natuke alt, kuid üldpilt oli selline.

Mõttelõng küll jooksis praegu kokku, aga kui meenub, siis lisan siia juurde.

[uvv]

olgu, hakkame tagant otsast pihta.
Millal mängib koondis head ja resultatiivset jalgpalli?
Siis kui on selleks olemas võimekad mängijad ja tugev treenerite meeskond.

Kust tulevad võimekad mängijad ja tugev treenerimeeskond?
Mängijad: ilmselt tipp-liigadest. Sellistest liigadest, kus mängitakse mitmekülgset jalgpalli. Kus on piisavalt tihedaid mänge, kus õpitakse kohanduma erinevatesse oludesse. Olgu, see ei pea olema tipp-liiga selles mõttes, et EPL, La, BL jne. See peab olema liiga, kus on vähemalt kümmekond enam võrdset satsi. pluss siis liidrid ja pluss siis autsaiderid. selleks, et oleks võimalik mängida ja kogemusi koguda erinevates olukordades.
Treeneritega on lihtsam. A - otsustab raha, B - otsustab hüppelaud, et hiljem oleks võimalik raha teenida.

Kuidas sellistesse liigadesse pääseda?

Ma ei tea. Ilmselt ei ole suurt lootust, et mõni eestis sündinud kutt pääseks mängima mujale, järelikult tuleb leppida Euroopaga. Täna on Euroopa midagi muud, kui 10 aastat tagasi. Ütleme piltlikult, kui siis oli mängijate põud, siis täna on uputus. Nõrgemad liigad on arenenud, treenerite liikumine on kasvatanud ja edendanud kohalikke süsteeme. Tööjõu vabam liikumine tähendab seda, et vähegi terasema kuti vanemad on valmis oma poja edu nimel ka elukohariiki vahetama jne.
Ehk, välisklubidesse saamine läheb üha keerulisemaks. Selleks, et sinna pääseda on neil päevil vaja palju enam, kui 10 aastat tagasi. Saan aru, et see on tobe võrdlus, aga ma oletan, et kui Mart Poom püüaks praegusel hetkel oma 10 aasta taguste oskuste ja potensiaaliga siit minema murda, siis oleks see äärmiselt keeruline.
Aga kuidas siis ikkagi? Läbi kohaliku liiga. Niisama, noore ja andekana siit minema saada on väga raske (Kink?). Selle jaoks peab olema 100% töövõimet, 100% töötahet, 100% annet. Ja ma kardan, et midagi veel, millest ma mauh aru hetkel ei saa. Mängijate ülekülluse tõttu ei pea klubi lootma ja oletama, ta võtab valmis tüki, kujundab seda pisut ja paneb siis süsteemi. Või kasvatab teda siis farmis, kohalike kraakade hulgast. Sajast 1 ikka saab duublisse. Sinnamaani maksab aga kohalik omavalitsus sotsiaaltöö kinni.

Ehk, seni, kuni meie liiga ei tööta, seni, kuni siin saab mängida seisvat jalgpalli, paneb Eesti koondis ka mürinal allamäge. Sest üle Euroopa koju sõitvad pingipoisid on stressis ja ei suuda midagi, kohapealt ei ole aga võtta kedagi.
Seni, kuni Aivar Pohlak arvab, et tulemus ei ole oluline, seni lähevad Eesti tulemused aiva halvemaks.
Meil on vaja: toimivat, põnevate mängudega, tugevatasemelist liigat. Kui selleks on ajuti vaja tuua sisse kalleid mängijaid, siis nii tuleb teha. Klubi pingile, rääkimata platsile saamine peab olema asi, mille nimel kutt tahab ja peab pingutama.
Me võime teha ükskõik kui vägevad reklaamikampaaniad, me võime promoda mängijaid, intervjueerides, pildistades. Postrid, klipid jne. See kõik ei loe, kui ei ole mängu, kui ei ole mängijat, kui ei ole võitu ja kaotust.

Seni, kuni tribüünidel istuvad Flora dressides kutid, kes röögivad, et Narva imeb, aga ei suuda siis kokkuleppida, et kas Viikmäe mängib numbri 7 või 8 all, ei juhtu ka midagi.

Ah jaa. See ka veel, et karika finaal ei peaks toimuma teisipäeva õhtul.
On see kurat jalgaplliaasta üks tipp-hetkedest või mitte?

okei. veel üks rõvedalt pateetiline kirjeldus.
Wolfsburg, paar nädalat tagasi. Kohalikud folksvaagenid võõrustasid Dortmundi. Unustasin varem piletid sebida, aga läksin ikka kohale. Muidugi olid kõik viimaseni välja müüdud. Küsisin siis kohaliku käest, et kas keegi võiks müüa. Ta ei saanud alguses küsimusest aru. Seletasin veel.
Siis kukkus äkki kõva häälega naerma. Rääkis midagi oma naisele, siis hakkas see ka naerma. Lõpuks käskis vist Fritz oma poegadel mulle asi ära seletada. Need piletid olla müüdud välja ikka jupp aega varem ja kohalikke fänne pidi olema lademetes, kes staadionile ei pääse. ütlesid mulle veel ühe kõrtsu nime, kus mängu pidi nägema.
see oli 1 perekond. fritz, ta naine ja kaks ülekaalulist, aga jube rõõmsa olemisega kutti. Samasuguseid perekondi nägin ma seal ümberringi kümneid.
Seni kui meie liiga ei paku põhjust osta pilet ära varem, minna kohale koos perega, ei juhtu mitte midagi. Kui mu jutt tundub kohatu, siis meenutage Piiroja intekaid. Need samad suusahullud tulevad peaaegu 100% kogu külaga staadionile.
Eesti käsipalli finaalseeriat vaatas ilmselt kokku rohkem publikut saalis, kui siiani Eesti meistriliiga mänge kokku jalgpallis.

[Edson]

Viimasel ajal on tekkinud linnalegend, et "koondis tekitab rohkem võimausi aga ei löö ära".

Mulle tundub, et see pole nii.

Kas keegi on pidanud statistikat, et seda väidet kinnitada (pealelöökide arv mängu jooksul, nii raami kui raamist mööda)? Minu arust pole olnud koondisel ei võimalusi ega muidugi ka väravaid.

[Sats1]

Tavaline ülevaateartikel. Artiklis ei ole vastust küsimusele-«Miks mainitud asjad on toimunud meie jalgpallis?».

[ilms]

Vaidleks vastu. Noorte arendamist ei saa allutada tulemustele. Sel juhul kasutataksegi noori nende tugevamate omaduste kaudu ning vajakajäämiste parandamine vajub tagaplaanile. Näiteks keskkaitsjatel ei lastagi palli vallata vaid õpetataksegi, et pikka palli ette taguma.
Vaja oleks missioonitundega noortetreenereid, kelle eesmägiks pole mitte tulemused vaid üleüldine mängijate areng.

Kui keegi arvab, et võitmiseks piisab, kui keskkaitsja oskab pikka palli lüüa siis see on lauslollus.

Ma julgeks väita, et mitte üheski noorte vanuseklassis pole Eesti meistriks tulnud selline võistkond, kes oleks teistest tehniliselt nõrgem ja kelle edu võti on pika palli klaariks löömine.

PS. Ma väidaks hoopis vastupidist, arutu palli ette tampimine lõppeb üldjuhul üpris suure kaotusega.

[zaz]

Eesti käsipalli finaalseeriat vaatas ilmselt kokku rohkem publikut saalis, kui siiani Eesti meistriliiga mänge kokku jalgpallis.

Härra Kruuda tegi ka omad jõupingutused ikka, et publikut saali saada

Ja ilms. Minu näide on elust enesest. Sellist asja juhtubki pigem nende noorteklubidega, kes on keskmikud või üritavad pretendeerida ülemistele kohtadele, kuid kuna tase veel ei vea välja siis parem taotakse palli ette, et ehk ründajad teevad ära.

[-mirko-]

Kas osad siin tõesti mõtlevad, et kui soovitakse head tulemust ja orienteerutakse sellele,siis koheselt kannatab mängijate tehniline pool? Miks mujal riikides hakkama saadakse?
Juba noorest peale tuleb kasvatada võitja mentaliteeti,sest vastasel juhul ei lööda täiskasvanute seas läbi. Loomulikult tuleb mängijate puudustega palju tööd teha, kuid see ei tähenda seda,et enne mängu treener ütleb a la: "Ole tubli Peeter, tribla hästi ja julgelt, kuid pole hullu kui kaotame, sina näe mängus oma tehnika kallal vaeva"
Minu visiooni kohaselt peaks treener trennis nägema vaeva tehnilise poole pealt ja enne mängu ütlema: "Tavai Peeter, võta mängija ette, mine mööda, anna sööt või löö ise ja toogem võit koju!"

Võib-olla seepärast paljud eestlased ei löögi välismaal läbi,et puudub võidule orienteeritud mõtlemine.Samas nõustun sellega, et koondise tase saab paraned vaid siis,kui liiga tase ühtsustub ja seda paremuse poole. Väga tore on,et Maag Tammeka näol on tekkimas tõsine konkurent esinelikule. Kahjuks senine hooaja algus ei ole Tartule väga õnnestunult läinud, kuna pole seda ründajat kes lööks väravaid ja tooks võidu, kuid usun et asi saab ainult paraneda. Samuti loodan,et Kalevi selle aasta fenomen jätkuks ka pikemas perspektiivis, sest kui meil on mõne aasta pärast 6tõsiselt arvestatavat medalipretendenti, siis võime ka rääkida sellest, et juba koduses liigas saavad mängijad korralikku mängupraktikat.

[Sats1]

Juba noorest peale tuleb kasvatada võitja mentaliteeti,sest vastasel juhul ei lööda täiskasvanute seas läbi.

KULD SÕNAD!!!

[urmar]

Mõnest kirjutisest leiabki siin vaid puhast kulda!

[zaz]

Tän oli ETVst mingi 18:15 algav seriaal päris reaalne stuff! Nii peaks ka Eesti pojad drilli saama! Sealt kasvavad alles pallurid!