KTM reegel

[Jaan95]

Ek sa lugesid ainult seda, mida lugeda tahtsid. Pikemad artiklid olid varem päevalehes. Probleem on selles, et korvpallis pole rahvuskoondisesse enam kedagi väljakule panna. Piirangute vastu on siiski enamasti väiksemad klubid, kuna kardavad kohalike mängijate palkade suurt tõusu, mitte taseme langust niivõrd.

[gd77]

Pole kedagi väljakule panna.

[Angelo Nerazzurro]

KTM teema Euroopa: http://www.football-observatory.com/...es/mr/mr19/en/

[telekavaataja]

Mingi hetk, kui ma siin teemas küsimusi esitasin, võttis üks jalgpalliliidu tegelane minuga ühendust ja püüdis antud reegli tagamaid selgitada. Midagi tal õnnestus, kuid minu otsestele küsimustele jäid vastused saamata. Kopeerin meie kirjavahetuse selle eesmärgiga, et äkki saab keegi targemaks tänu sellele.

Kuna tunned huvi KTM reegli suhtes, siis kirjutan pikemalt. Tegelikult oleks kiirem viis infot saada see, kui kirjutaksid otse alaliitu, sest Soccerneti foorumit ei jõua iga päev jälgida, aga saame ka nii toimetada.


Alustuseks taustast. 2009. aasta oktoobris toimus Budapestis esinduslik konverents, mille keskmesse tõusis spordi spetsiifilisus ja autonoomia Euroopa Liidus Lissaboni lepingu valguses. Peateemaks jalgpall, tööjõu vaba liikumine ja FIFA püüe panna klubisid mõtlema oma järelkasvule. Kohal olid kõigi Euroopa Liidu riikide esindajad, Euroopa Komisjon, FIFA, Rahvusvaheline Olümpiakomitee, rahvusvahelised korvpalli, käsipall ja jäähoki katuseorganisatsioonid.


Budapestis välja käidud faktid räägivad iseenda eest: 60% Euroopa lastest ei tee üldse sporti; 30% Euroopa lastest on ülekaalulised; Euroopa Liidu riikide sissetulekutest moodustavad spordiga seotud sissetulekud keskmiselt 4%, samas investeerivad riigid keskmiselt sporti tagasi vaid 1%; Euroopa Liidu riikides on keskmiselt 4-5% töökohtadest spordiga seotud; tööjõu vaba liikumine Euroopa Liidus on keskmiselt 6-7%, spordis ja jalgpallis aga lausa 45%.


Vastu võeti Budapesti deklaratsioon, millega tõdeti, et meie kiiresti muutuvas maailmas on spordi jaoks käes kriitiline hetk, sest sport on kaotamas oma rahvuslikku identiteeti, kultuurilisi traditsioone ja sajandivanust väärtuste tasakaalu Euroopas ja kogu maailmas. Ühiselt kinnitati sügavat muret ja vajadust taastada tasakaal spordi ja äritegevuse vahel.

„Tahame kindlustada, et ausa mängu põhimõtteid ei alahinnataks, sest spordivõistlused muutuvad üha rohkem „mänguväljakuks“, kus edu on reserveeritud kõige rikkamate ja jõukamate klubide ning rahvaste jaoks ja see suurendab veelgi ebavõrdsust. Kinnitame arusaama, et sport oma olemuselt ei ole majanduslik tegevus. Sport on meie kohaliku ja rahvusliku traditsiooni, kultuuri ja ajaloo osa. Spordil on eluliselt tähtis roll kogukondade ühendamisel, pakkudes võimalust kohaliku ja rahvusliku patriotismi ja ühtekuuluvustunde positiivseks väljendamiseks, samas lähendades inimesi ja kultuure,“ seisis deklaratsioonis, millele ka Eesti oma toetuse andis.

Lihtsas keeles öelduna olid mitmed spordialad unustanud alusväärtused ja hakanud otsuseid tegema vaid rahast või meelelahutuslikest huvidest lähtuvalt. See omakorda viis tasakaalust välja võistkondade komplekteerituse: klubide noortevõistkondade side oma esindustiimiga nõrgenes või katkes sootuks, kohalike talendite asemel oli „odavam“ sisse tuua võõrmängijaid.


Mille nimel üks noor pingutab, kui talle ei looda võimalus tippsporti jõuda, tee on blokeeritud? Kui puudub side püramiidi aluse ehk nooretöö ja tipu ehk profispordi vahel, siis kust tekivad eeskujud? Millele või kellele staadionil või spordihallis kaasa elada?


Võtame lihtsa näite: kui ühest Eesti klubist käib 10 aasta jooksul läbi tuhandeid noormängijaid, aga esindusmeeskonnas moodustavad enamuses välismängijad või teistest klubidest kokku ostetud mehed, kellel puudub side kogukonna ja noortega, siis on midagi paigast ära.


Kasvõi pragmaatiliselt võttes on ju klubil tunduvalt odavam kasvatada omi noori - neil on side klubi ja kohalikega ja neid on võimalik hoopis ise välismaale müüa! Rääkimata sellest, et nii kasvatatakse koondisele kvaliteetseid mängijad, kõnetatakse rohkem publikut ja kohalikku omvalitsust (töökohad kohalikele noortele!) jne. Mida liikuvam on koosseis ja mida vähem on mängijatel seost konkreetse klubiga, seda suurem on oht ka kihlveopettuste oht.


Just nendel samadel põhjustel kutsus FIFA 2009. aastal Budapestis kõiki alaliite üles kehtestama reegleid kohalike mängijate kaitseks. FIFA plaan palus alaliitudelt tegusid alates hooajast 2011/2012 ja nii juhtuski. Üle maailma on paljud riigid viinud sisse reeglid kohalike ja klubis treernitud mängijate kaitseks - varianti on erinevaid. Eesti jõudis selleni aastal 2012, mil viidi sisse Eesti treenitud mängija (ETM) ja klubis treenitud mängija (KTM) mõiste. Plaan tehti kohe rohkem kui 10 aastaks, see räägiti pärast seda kahel korral läbi kõigi tippklubidega ja võeti nende nõusolek.


Eraldi telliti ka analüüsi Soome, Rootsi, Norra, Taani, Islandi ja Eesti mängijate karjääridest, lisaks Saksamaa ja Inglismaa noorteakadeemiadest. See analüüs oli mitusada lehekülge.


KTM reegel lähtus kõigist eelpool nimetatud faktidest, analüüsidest ja selle põhjal tekkinud järeldustest, et klubidel pole teist teed kui oma mängijate kasvatamine ja oma noortesse panustamine. See ei tähenda, et kõik klubid peaksid samamoodi töötama - vastupidi, oluline on klubide omanäolisus, misläbi sünnib klubi mängustiil, erinevate omadustega mängijad koondisse ja potentsiaalsed müügiartiklid välisklubidesse. Jah, kolme-nelja välismaalase ja sama suure hulga mängijate kaasamine teistest kodumaistest klubidest on ja jääb mõistlikuks, aga meeskonna selgroo peavad moodustama oma kasvandikud. KTM reegli üks pluss kõige muu kõrval on sportliku kompetentsi kasvatamine klubides.


Reeglile lisandub jalgpalliliidu poolne finantseerimine alates aastast 2017, kus igal aastal saavad kõik Premium liiga ja Esiliiga klubid võtta stipendiumile 2 mängijat kolmeaastase lepinguga (tipphetkel 6 mängijat).


Anna palun teada, kas midagi huvipakkuvat jäi mul käsitlemata. Hea meelega puudutan teemat veel detailsemalt.

[telekavaataja]

Minu vastus

Tänan su vastuse eest! Pean vaid tunnistama antud asjaolu ootamatust, et keegi nii kõrge isik jalgpalliliidust otsustas minuga isiklikult ühendust võtta esmapilgul vaid mingi suvalise foorumi probleemi lahendamiseks. Usun, et tegid seda omast vabast ajast ning soovid vaid sedasama, mis minagi- põhjendatud, argumenteeritud ja vastastikul austusel põhineva arutelu.


Mulle pakuvad tõepoolest huvi paljud asjad Eesti jalgpallis ning kuna mul ei ole otseselt võimalik nendega tööalaselt tegeleda või omada vastavat informatsiooni, siis tekitavad tahes-tahtmata küsimused. Eriti tekivad küsimused, kui mingid fundamentaalsed otsused ei kattu minu enda maailmavaatega.


Siinkohal tahaksin veel kord rõhutada, et arvamuste erinevus on normaalne nähtus. See on normaalne nähtus juhul, kui arutlevad pooled ei kipu üksteist solvama või mõnel muul moel solvama. Sellist retoorikat püüdsin arendada ka foorumis antud alateemas. Kahjuks mingit sisulist vastust sealt ei tulnud.


Nüüd teema juurde: jällegi tänan, et tegid nii suure sissejuhatuse. Otsuse rahvusvahelised tagamaad on selged ja nende juurde vast tagasi tulla pole mõtet. Muidugi tekib küsimus, kui avalikud on vastavad analüüsid, mida erinevate põhjariikide jalgpallurite karjääridest tehti?


Selge on see, et iga jalgpalliliidu ülesanne on arendada jalgpalli populaarsust riigis, kindlustada järelkasvu ja parandada üldiseid jalgpallistruktuurilisi küsimusi. Ennekõike on noorte kasvatamine kasulik koondisele ja rahvale. Klubide jaoks on küsimus pigem kogukonnas ning mingisugustes õnnestunud lugudes. Minu arvamuse kohaselt lähevad siinkohal klubide ja koondise eesmärgid veidi erinevat teed pidi.


Klubil on omad sportlikud ülesanded. Mis mängijatega, mis treeneriga, mis massööriga neid saavutatakse, ei ole laias laastus vahet. Koondis peab opereerima vaid vastavat kodakondsusust omavate mängijatega. Klubi ainukesed piirangud on need, mis süsteem klubile loob. Antud juhul Eesti jalgpalliliit Eesti klubidele.


Sellest on mul ka olnud pidevalt küsimusi, kas jalgpalliliidul on ka strateegia Meistriliiga taseme arenguks (mille üheks suureks näitajaks võiks olla esinemine Euroopas)?


Et meie arutelu liiga laiali ei valguks, ma jätaks selle viimase küsimuse õhku ja üritaks step by step temaatikas liikuda. Samas mõistan, kui ajaline ressurss on piiratud ning ei solvu, kui meie vestlus katkeb.

Järgmine vastus.

tänan ka sind põhjaliku sissejuhatuse eest!


Lähen otsejoones küsimuste juurde.


Sellest on mul ka olnud pidevalt küsimusi, kas jalgpalliliidul on ka strateegia Meistriliiga taseme arenguks (mille üheks suureks näitajaks võiks olla esinemine Euroopas)?


Jah, on. Panen siia lühidalt punktid:
- Alates 2001. aastast toimub klubide litsentseerimine, mis esitab minimaalsed nõuded (vastava litsentsiga treenerid, kindel arv noortevõistkondi, noorteöö arengukava, juriidika, personal, infrastruktuur jne);
- Alates 2006. aastast lisandus siia tippjalgpalli komisjon, kus klubide ja alaliidu koostöös arutatakse läbi kõik liigaga ja konkreetse klubiga seotud küsimused, otsitakse lahendusi jne;
- Alates 2009. aastast toimub hooaja eel meedia- ja turundusseminar, kus koolitatakse klubisid (nt on viimaste aastatel oma kogemusi käinud jagamas Iirimaalt Sligo Rovers ja Rootsis Östersunds, eraldi teemaks just kogukonnatöö);
- Alates 2012. aastast lisandus litsentseerimisprotsessile eraldi litsentsikaitsmine koos klubi kvaliteediraamatu koostamisega;
- Alates 2012. aastast lisandus noormängijate vaimse arendamise projekt ehk "Palli teine pool";
- Alates 2014. aastast klubide noormängijate arendamise programm ehk nn 99 mängija projekt;
- Alates 2017. aastast noorte KTMide ja ETMide finantseerimise projekt (iga klubi 2 mängijat igal aastal 3 aasta pikkuse lepinguga);
- Alates 2017. aastast kõigi U17 Eliitliiga võistkondade transpordikulude täielik katmine;
- Alates 2018. aastast teisaldatava valgustuskomplekti valmimine (st on võimalik mängida igal ajal, ka nendel staadionitel, kus valgustust ei ole);
- Alates 2019. aastast (või 2020. aastast, hetkel veel lahtine) klubide spordidirektoritele ja kogukonnajuhtidele (sisuliselt turundusjuhid) suunatud programm, kus alaliit panustab nende töötasust poole ja annab spetsiaalselt nende koolitusse lisavõimalusi;
- Alates 2020. aastast eurosarjast välja jäävatele klubidele 6 mängija palkamise toetus (st siis täisprofessionaalne liiga).


Rõhutan siis, et kõik nimetatud protsessid kestavad (st aastal 2016 toimub nii litsentseerimine, tippjalgpalli komisjon (nimetame dialoogkohtumisteks), erinevad koolitused, litsentsikaitsmine, 99 mängijat projekt).


Muidugi lisanduvad siia investeeringud teleülekannetesse jms igapäevane töö (näiteks sel aastal tegime kõikidele klubidele reklaamalused, pallipoiste vestid, fotograafide vestid jms, varasemalt oleme organiseeriud müügitelgid, tellingud jms, aga see on rohkem igapäevatöö). Sel aastal toimus Eestis (oktoobris lõpeb) UEFA CFM kursus, kus koolitati klubitöötajaid. Märkimist väärib ka kohtuniketöö (- alates 2013. aastast kõigil mängudel neli kohtunikku ja kohtunikel mikrofonikomplektid, hiljem 6 kohtunikku vooru kesksel mängul, kohtunikele eraldi videoanalüütiku ja füüsilise ettevalmistuse treeneri palkamine paar aastat tagasi jne).


Kõigi nende tegevuste põhjal jõuame olukorda, kus meil on profiliiga, kus:
- kõik on profimeeskonnad, kusjuures ainuüksi liidu poolt on finantseeritud juba 96 mängijat;
- klubid on nii mentaalselt kui ka rahaliselt motiveeritud kasvatama oma mängijaid;
- klubidel tekib mängijate müügist teatav lisatulu;
- liigamänge on võimalik mängida kõige atraktiivsematel aegadel (me ei sõltu enam valgustusest või sellest, kas mõni mängija peab tööl käima vms);
- profiliiga ja atraktiivsed mänguajad toovad võimaluse minna televisiooni nn prime time'ile, mis omakorda suurendab toetajate hulka ja nähtavust;
- sportlik konkurents suureneb.


Lisaks Premium liigale hakatakse tasustamist finantseerima ka Esiliiga klubidel (mitte duublid), mis tähendab, et Esiliiga muutub poolprofessionaalseks.


Sinu teine küsimus:
Muidugi tekib küsimus, kui avalikud on vastavad analüüsid, mida erinevate põhjariikide jalgpallurite karjääridest tehti?


Lisan eraldi mahuka PDF faili Põhjamaade mängijate karjääridest (Eesti numbreid seal juures ei ole, peast ütlen, et meie debüütide jms keskmised vanused olid suures plaanis samas augus - kui huvitab, võin ka täpsemalt järgi vaada). See analüüs tehti 2014. aasta lõpus. Lisaks sellele on veel üks mahukas analüüs Inglismaa ja Saksamaa akadeemiatest.


Kuna need analüüsid on töödokumendid, siis pole nad kusagile üles pandud, aga sulle tutvumiseks saadan hea meelega, nagu näed.


Anna teada, kas miskit jäi minu poolt veel märkimata.

[telekavaataja]

Õhku jäänud küsimused, milles ilmselt mind nagunii keegi ei veena:

Ma tänan selle aruande eest ning lähiajal sirvin selle huviga läbi.


1. Mis puudutab minu esimesse küsimusse, siis pean seda siiski kordama. Kuna ei leidnud Sinu toodud punktidest sellele vastuseid.
Kas on olemas konkreetne eesmärk/ strateegia, mis oleks käsitlenud ka Meistriliiga klubide tulemusi euroareenil? Kas me tahame, et klubid jõuaksid näiteks stabiilselt 1. ringist edasi? Kas me tahame, et iga 3 aasta tagant jõuaks 1 klubi alagrupitasemele mingis võistluses? Kas sellised eesmärgid käisid KTM reegliga kaasas?


2. Ma näen, et suund on liikuda professionaalsuse poole, liiga arengu poole just finantsilise poole pealt. Kuid siinkohal lihtsalt selline mõttekoht- kas jalgpalliliit näebki end tulevikus klubide suure osa väljaminekutest katjana? Kas see mitte ei anna valesid signaale ja võimendab mugavustsooni klubide jaoks?


Vabandan, et vastusega nii kaua läheb, aga kahjuks tööalaselt ei ole võimalik alati suurt aega jalgpalliteemadele pühendada. Selles võib kindel olla, et annan enda poolt maksimaalse panuse jalgpalliarengusse (olgu selleks oma töökoht, perekond või sõbrad).

[gd77]

Huvitavad kirjad kahtlemata. Võtan ka mõned EJL väited nokkimiseks ette:

tööjõu vaba liikumine Euroopa Liidus on keskmiselt 6-7%, spordis ja jalgpallis aga lausa 45%.

See näitab vaid kui efektiivne tööjõu turg jalgpallis on. Kui oled hea, saad paremal tasemel oma tööd teha. Ilmselt on meil on muudes valdkondades ka oma Klavanid ja Vassiljevid, kes ei pääse mitte kunagi Eestist välja, kuna nende tehtud töö ei ole nii nähtav kui jalgpalluritel. Täname õnne, et see jalgpallis 45% on.

Mille nimel üks noor pingutab, kui talle ei looda võimalus tippsporti jõuda, tee on blokeeritud? Kui puudub side püramiidi aluse ehk nooretöö ja tipu ehk profispordi vahel, siis kust tekivad eeskujud? Millele või kellele staadionil või spordihallis kaasa elada?

Tee ei ole blokeeritud. Kui oled piisavalt hea, saad mängu. Välismaalased võivad ka eeskujuks olla, välismaalastele võib ka spordihallis kaasa elada.

Kasvõi pragmaatiliselt võttes on ju klubil tunduvalt odavam kasvatada omi noori - neil on side klubi ja kohalikega ja neid on võimalik hoopis ise välismaale müüa! Rääkimata sellest, et nii kasvatatakse koondisele kvaliteetseid mängijad, kõnetatakse rohkem publikut ja kohalikku omvalitsust (töökohad kohalikele noortele!) jne. Mida liikuvam on koosseis ja mida vähem on mängijatel seost konkreetse klubiga, seda suurem on oht ka kihlveopettuste oht.

Jah, nõus. Klubidel on piisavalt põhjuseid, miks eelistada oma noori. Seega pole lisa piiranguid vaja. Iga klubi saab ise valida, kelle palkab.

KTM reegel kõlab demagoogiliselt hästi - noortetöö on oluline, lapsed on meie tulevik jne. Kuid selle reegli võib-olla unintended consequences teevad sellest halva reegli: eesti jalgpallurid on üleväärtustatud, mängijad saavad tasemevälistel põhjustel palka(ja mänguaega), tekib turg 17-aastastele mängijatele, kuna neist saab veel oma klubi KTMi teha jne.

[gd77]

Üks asi veel: sellest, et 60% Euroopa lastest ei tee üldse sporti ja 30% Euroopa lastest on ülekaalulised, ei järeldu kuidagi pidi KTM reegel. EJL võib sama hästi toetada misiganes noorteklubi(nt. kui grupi treener on läbinud EJL vastavad koolitused vms). Ei ole vaja tekitada olukord, kus kõik andekamad mängijad koondatakse suurtesse klubidesse, kuna neist võib kunagi hiljem KTMina kasu olla. See liikumine võiks olla naturaalne, vastavalt mängijate tasemele.

[Andres.]

Tõesti põnev ja informatiivne kirjavahetus. Esimene osa sellest käis vist mingi hetk ka Õhtulehest läbi, vähemalt tundus osati tuttav.

[telekavaataja]

Tõesti põnev ja informatiivne kirjavahetus. Esimene osa sellest käis vist mingi hetk ka Õhtulehest läbi, vähemalt tundus osati tuttav.

http://jalgpall.ee/news.php?st=style...&news_id=11293 Jalkas ilmus see artikkel (mõned päevad pärast meie kirjavahetust).

[telekavaataja]

Ja kuna see teema üles tõstatati uuesti, siis sain eile ka vastuse (vaata küsimusi minu viimases postituses siin teemas):

aitäh, et läbi foorumi mulle meelde tuletasid, et ma unustasin sulle vastata Vahepeal olid koondise mängu ja olin ka nädala jagu haige, nii et vastamata kirju kogunes palju.


1. Jah, on olemas konkreetne strateegia ja seda ma ka pikalt sulle kirjeldasin. Ilmselt sa arvad, et see pole seotud, aga ma arvan, et on väga otseselt seotud - kui mängijad saavad kõik professionaalseks aastaks 2020 ja noormängijate arendamise peale kulutatakse palju raha ja energiat, siis tõuseb klubide tase. Sama lugu spordidirektorite palkamise ja koolitusega - see on ju selgelt suunatud sellele.


2. Me näeme, et osaliselt jääme pikkadeks aastateks seda süsteemi doteerima (kuidas teisiti saaks nii väikses riigis 10 klubiga täisprofiliigat?), aga klubid peavad tulema sellega vaikselt kaasa ka finantsilises plaanis.

Sellega seoses tekkisid mul uued küsimused, millele loodan saada selgitusi.

Sellest pole midagi, kui vastused hilja tulevad. Endiselt tekitab Sinu soov omast vabast ajast asju selgeks lahti rääkida imekspandav ning austusttekitav.


Sinu viimasest kirjast ma sain vastused, need pole küll otseselt minu küsimusele, kuid need kirjeldavad väga hästi Eesti Jalgpalliliidu hoiakut. See hoiak ei meeldi mulle, aga nagu ma varem ka kirjutasin, siis arvamuste erinevus ei ole mingilgi määral probleem.


Ma näen, et Jalgpalliliit soovib ennekõike klubide arengut ja soovib, et see algaks noortetööst. Samas, kas Jalgpalliliidu arvates peaks see professionaalsuse kasv kuidagi eskaleeruma ka tulemustes. Kas me tahame, et kord viia aasta jooksul jõuaks Eesti Meistriliiga esindaja eurokarika alagrupiturniirile? Sellisel juhul peab kogu selle professionaalsuse kõrval tõusma (ja tõusma ka oluliselt) mängijate tase.


1. Kas Jalgpalliliit näeb, et KTM reegliga tõuseb Eesti noorte jalgpallurite tase (sest olgem ausad, kui tulevikus on kohustatud olema väljakul 3 oma kasvandikku, peavad nad nii tugevad olema, et ka Euroopas mängida)?


On analüüsitud Põhjamaade kogemused. Aga meie suur naaber (kelle puhul on narratiivid küll pisut erinevad) Venemaa on kõige silmatorkavam näide mängijate limiteerimisega seoses. Praeguseks (lõplikult saab seda väita lähima 3-4 aasta jooksul) võib öelda, et nende strateegia on pehmelt öeldes neid alt vedanud.


2. Kas on tutvutud vigadega, mis on tehtud Venemaal ja kuidas tagatakse, et meie jalgpallis ei juhtu samasugune kollaps?


3. Ja võimalik, et see on minu enda kiiks, aga ma ei näe, mismoodi on klubide kõrvalt doteerimine tegemas neid professionaalseteks? Mis klubi reaalselt sunnib muutuda professionaalseks? Ehk siis, kui Jalgpalliliit seab üles mingi reegli, mille täitmiseks on vaja pooltel klubidel juba eos Jalgpalliliidu abi, kas see ei ole mitte kunstlik sõltuvuse tekitamine?


Lugupidamisega

[urmar]

Venemaa peamine probleem on vist selles (oled nii väitnud), et kohalike noorte palgad on seetõttu tõusnud, et häid noori on vähe, aga see tähendab siiski eelkõige seda, et tehakse lihtsalt viletsat noortetööd. Laias laastus tähendab see seda, et noortetööst pole hoolitud, kuna see on suht keeruline ja varem sai edukalt hakkama ka ilma noortetööta.

[telekavaataja]

Venemaa peamine probleem on vist selles (oled nii väitnud), et kohalike noorte palgad on seetõttu tõusnud, et häid noori on vähe, aga see tähendab siiski eelkõige seda, et tehakse lihtsalt viletsat noortetööd. Laias laastus tähendab see seda, et noortetööst pole hoolitud, kuna see on suht keeruline ja varem sai edukalt hakkama ka ilma noortetööta.

Julgen sulle vastu väita. Venemaal on väga OK tasemel noortetöö. Jah noortetreenerid võiksid palju suuremat palka saada ja võiks palju rohkem harjutusväljakuid olla, aga kõik, mis ei puuduta klubide infrastruktuure, ei ole tegelikult klubide probleem.
Venemaa noored ei ole kehvad ja vahel näidatakse rahvusvahelisel areenil ka tulemusi. Probleem ei ole tasemes, probleem on selles, et kui mõni kutt on 17-19 ja on andekas, siis suvaline Ural napsab ta endale ja on valmis talle 1 million eurot aastas maksma. Ehk siis poistel ei teki seda vajadust edasi areneda, tal on Urali särgis ka kõik hästi. Heal juhul laob Zenit tema eest mingi 15 millionit ja maksab talle 5 millionit aastas ja noormehe elu on korras.

Miks aga Zenit teeb nii? Sest tema koosseisus peab olema vähemalt 6 vene passiga tüüpi. Kuna Zenidi, CSKA, Spartaki jne. ülesanne on esineda väärikalt ka euroareenil, siis tuleb napsata need parimad vene noored endale, isegi kui nende ja nende palga eest tuleb räigelt üle maksta. Samas Zeniidist ei ole selle poisil enam kuhugi mõtet liikuda. Tal on koht ja palk garanteeritud, tegele aga fitnessiga 5 millionise aastapalgaga edasi.

Jah, Eestis ei ole sellised rahad mängus ja veel pole teada, millised tulemuslikkused eesmärgid. Kuid kas keegi on analüüsinud Venemaa näidet ning püüdnud ennetada riske, mis sarnaselt nende näitele võiva ka Eestis tekkida.

[urmar]

Su jutus on siiski teatud vastuolu, kas tõesti maksavad vene klubid muudkui miljoneid mängijate eest, kes ei viitsi trennigi teha? Kaua ei saa sellist venda ju palgal pidada.

Zenidil on akadeemia, kus treenib ikka täisarvuline meeskond ja sealt saavad profideks vaid parimad ja neid, kes treenida ei viitsi, eks neid on kõikjal.

Pealegi ei ole see ju KTM-reegel, sest näiteks Eestis saab KTM-iks alles 5. aastal.

[telekavaataja]

Ei, minu jutt puudutab reaalsust. See, et Zenidil on tugev akadeemia ei tähenda, et sealt tuleb stabiilselt (või üldse tuleb) välja mängijaid, kes vastaksid Zenidi ambitsioonidele. See ei puuduta ainult Venemaad.

Samas KTM-reegliga on sunnitud klubid enda kasvandikke, kes ei pruugi vastata nende ambitsioonidele kindlasti koosseisu toppima. Listmann on tore poiss, aga...

Venemaal lisab sellele kõigele särtsu suur raha, mis jalgpallis keerleb.