Kas nüüd just perse... minuarust oli tegu üsna pingevaba mänguga, asi hakkab Meistriliigas juba niikuinii selgeks saama ning parem, kui sellistes olukordades kaotatakse punkte sel, mitte järgmisel aastal.
Mäng oli omamoodi huvitav, alustades kasvõi koosseisust taas: S. Pedõk väravas, M. Pedõk kodus, nagu ka Soosaar (eelmises mängus saadud vigastus tõenäoliselt) ja super-sub Pinka, väljakul seevastu Sõrmus näiteks... pingil vaid Joost, Partsioja ja Veiko. Esimese värava magasin suures osas maha, kuigi olin kohal juba, aga tegu oli ilmselt Lepiku purakaga, mis lati alla lendas. Parandage, kui eksin. Maagi kiired väravad ja Stasi ebakindel mäng nende juures tähendasid ka Veiko tulekut väravasuule. Veiko ei olnud ka just kõige kindlam, kui ette rutata, kuid millal ta oleks? Samas paar täiesti korralikku tõrjet tegi temagi.
Uipsi 2-2 viigivärava, mis tuli imeheast läbisöödust (autor jäi tähele panemata paraku) ning Verner pääses väravavahiga 1-1-le ja realiseeris peaaegu külmavereliselt, järel küll tundus, et kõik võib olla, kuid kaitse väga rumalad vead lasid juba enne poolaega taas Gussevil Maagi ette lüüa. Teisel poolajal jätkus suhteliselt lahtine mäng, kus aeg-ajalt oli siiski näha, et Maag üritab vast liialt seisu hoida. Kordi mitu tõmbuti isegi oma karistusalla ning söödeti seal ohtlikult. Nii sai vist alguse ka 3-3 värav, kui Vaprus võitles palli karistusala lähistel endale... kui pall Joosule jõudis, siis olin ma kindel, et sealt tuleb peale põrutada - seda Indrek ka tegi. Hea löök, latti, latist tagasi väljakule ja esimesena oli peaga jaol Rain Põldme, kelle jaoks see oli selle hooaja esimene tabamus. Hüva.
Edaspidi tekkis veel paar võimalust mõlemal meeskonnal, Vapruse omadest tuleb kindlasti mainida Uibo päris teravat kauglööki paremalt karistusala servalt. Kuid kokkuvõttes juhtus see, mida eeldada võis - lõpuks tuli normaalselt välja ka üks Maagi paremalt äärelt antud tsenderdustest ja kui pall jõudis Timofejevini, siis võis juba ette näha, mis sealt tuleb.
Kohtunik oli seekord päris kobe, samas miskil määral tulenes see ka vast juba mainitud faktist, et vähemalt minu meelest ei olnud tegu just kõige pingelisema mänguga maailmas üldse. Maagi kollasedki olid suupruukimise pärast ning ega Kotteril suurt üle jäänud, kui need ära karistada - muidu oleks liiga suureks laadaks läinud. Pisut segaseks jäi vaid üleminutite teema... kui on kuulda, et teinekord eestikatel ei anta üldse lisaminuteid, siis eile tuli neid hulgim. Jah, see andis küll Pärnule võimaluse viiki üritada, kuid tegelikkuses oleks neid vast üks-kaks vähem anda võinud. Ahjaa, Veiko läks ka viimastel rünnakutel ette. Paraku ei midagi seekord.
Kokkuvõttes võib öelda, et rahuldav partii. Kaitse tuleks vaid korda saada. Mitte et see kerge ülesanne oleks, kui iga mäng on seal vähemalt üks mees, enamasti rohkem, kes eelnevas paaris mängus kaasa teinud pole... Asi, mis mulle aga meeldib, on see, et meeskond võitleb lõpuni - palli jälitatakse isuga - ja kui lähebki midagi untsu, siis mitte ei hakata üksteisega sõimlema, vaid toetatakse teineteist positiivselt. Vähemalt seekord oli nii. Seekord suudeti ka kohtunikuga vaidlemist kontrollida ja tagasi hoida, kuigi ega palju põhjust seks olnudki. Esile tõstmist väärivad minu silmis kõige rohkem Lepik ja Uibo (mis küll ilma temata oleks...), ka Joost oli aktiivne. Olesk ei tundunud nii kindel, kui hooaja alguses, kuid eks tema roll ole tegelt päris vastutusrikas ka.
Ehk see hooaeg suudetakse ikka positiivsel lainel lõpetada, et juba sel hooajal järgnevaks masendust ei tekiks, samas ehk aitaks veel hea mäng mõne sponsorigi südant kergemini soojendada...
Mäng oli omamoodi huvitav, alustades kasvõi koosseisust taas: S. Pedõk väravas, M. Pedõk kodus, nagu ka Soosaar (eelmises mängus saadud vigastus tõenäoliselt) ja super-sub Pinka, väljakul seevastu Sõrmus näiteks... pingil vaid Joost, Partsioja ja Veiko. Esimese värava magasin suures osas maha, kuigi olin kohal juba, aga tegu oli ilmselt Lepiku purakaga, mis lati alla lendas. Parandage, kui eksin. Maagi kiired väravad ja Stasi ebakindel mäng nende juures tähendasid ka Veiko tulekut väravasuule. Veiko ei olnud ka just kõige kindlam, kui ette rutata, kuid millal ta oleks? Samas paar täiesti korralikku tõrjet tegi temagi.
Uipsi 2-2 viigivärava, mis tuli imeheast läbisöödust (autor jäi tähele panemata paraku) ning Verner pääses väravavahiga 1-1-le ja realiseeris peaaegu külmavereliselt, järel küll tundus, et kõik võib olla, kuid kaitse väga rumalad vead lasid juba enne poolaega taas Gussevil Maagi ette lüüa. Teisel poolajal jätkus suhteliselt lahtine mäng, kus aeg-ajalt oli siiski näha, et Maag üritab vast liialt seisu hoida. Kordi mitu tõmbuti isegi oma karistusalla ning söödeti seal ohtlikult. Nii sai vist alguse ka 3-3 värav, kui Vaprus võitles palli karistusala lähistel endale... kui pall Joosule jõudis, siis olin ma kindel, et sealt tuleb peale põrutada - seda Indrek ka tegi. Hea löök, latti, latist tagasi väljakule ja esimesena oli peaga jaol Rain Põldme, kelle jaoks see oli selle hooaja esimene tabamus. Hüva.
Edaspidi tekkis veel paar võimalust mõlemal meeskonnal, Vapruse omadest tuleb kindlasti mainida Uibo päris teravat kauglööki paremalt karistusala servalt. Kuid kokkuvõttes juhtus see, mida eeldada võis - lõpuks tuli normaalselt välja ka üks Maagi paremalt äärelt antud tsenderdustest ja kui pall jõudis Timofejevini, siis võis juba ette näha, mis sealt tuleb.
Kohtunik oli seekord päris kobe, samas miskil määral tulenes see ka vast juba mainitud faktist, et vähemalt minu meelest ei olnud tegu just kõige pingelisema mänguga maailmas üldse. Maagi kollasedki olid suupruukimise pärast ning ega Kotteril suurt üle jäänud, kui need ära karistada - muidu oleks liiga suureks laadaks läinud. Pisut segaseks jäi vaid üleminutite teema... kui on kuulda, et teinekord eestikatel ei anta üldse lisaminuteid, siis eile tuli neid hulgim. Jah, see andis küll Pärnule võimaluse viiki üritada, kuid tegelikkuses oleks neid vast üks-kaks vähem anda võinud. Ahjaa, Veiko läks ka viimastel rünnakutel ette. Paraku ei midagi seekord.
Kokkuvõttes võib öelda, et rahuldav partii. Kaitse tuleks vaid korda saada. Mitte et see kerge ülesanne oleks, kui iga mäng on seal vähemalt üks mees, enamasti rohkem, kes eelnevas paaris mängus kaasa teinud pole... Asi, mis mulle aga meeldib, on see, et meeskond võitleb lõpuni - palli jälitatakse isuga - ja kui lähebki midagi untsu, siis mitte ei hakata üksteisega sõimlema, vaid toetatakse teineteist positiivselt. Vähemalt seekord oli nii. Seekord suudeti ka kohtunikuga vaidlemist kontrollida ja tagasi hoida, kuigi ega palju põhjust seks olnudki. Esile tõstmist väärivad minu silmis kõige rohkem Lepik ja Uibo (mis küll ilma temata oleks...), ka Joost oli aktiivne. Olesk ei tundunud nii kindel, kui hooaja alguses, kuid eks tema roll ole tegelt päris vastutusrikas ka.
Ehk see hooaeg suudetakse ikka positiivsel lainel lõpetada, et juba sel hooajal järgnevaks masendust ei tekiks, samas ehk aitaks veel hea mäng mõne sponsorigi südant kergemini soojendada...
Kommentaar