EMV Ajalugu

[eestimees]

Rekordiliselt? Oled kindel, et mitte keegi lõi rohkem väravaid Eesti NSV kõrgliigas?

ei komenteeri hetkel

[Sats1]

ei komenteeri hetkel

"Kuni 1989 a. edukam JK Tempo Tallinn mängija Ivan Polivoda, on Meistri-ja (!) Karikavõistlustel kokku löönud üle 150 värava" (c).
Allikas: "Spordiklubi Tempo", Tallinn 1989, lk. 18

[urmar]

Kunagi oli selline mees, nagu Vladimir Opljata, lõi ka palju kolle

[eestimees]

kellest keegi tahab midagi lugeda ENSV aegsetest mängijatest?

[norsk]

kellest keegi tahab midagi lugeda ENSV aegsetest mängijatest?

Postita aga julgelt, ma olen kindel, et sellised lood pakuvad üsna paljudele huvi.

[eestimees]

Postita aga julgelt, ma olen kindel, et sellised lood pakuvad üsna paljudele huvi.

ilmub jalka ajakirjas

Eapost?
Sarap?
Ratnikov?
vana Klavan?

need kõikide ENSV parimate meeste lood ilmuvad ka Margus Luige poolt kirjutatavas raamatus.

Päris paljud ENSV aegsed tipud on lahkunud siit ilmast imelikel ja traagilistel põhjustel...

[eestimees]

Tõnu Vanakesa – esimene enne Mart Poomi

Enne kui Eesti vabanemine andis meie vutikoondises koha Mart Poomile, tegi suuri tegusid ennen teda nii Eestis kui NSVLis nüüd oma kuldseid käsi meditsiini hüvanguks rakendav Tõnu Vanakesa.
“Ta oli väga töökas, ta oli nn. esimene Mart Poom. Õigem oleks öelda, et Poom on teine Vanakesa,” iseloomustab 80ndate staarväravavahti legendaarne treener Roman Ubakivi. ”Ta oli ääretult professionaalse suhtumisega, kuna ta oli küllalt haritud ning laia silmaringiga.”
Tulevane N Liidu parim noorväravavaht Tõnu Vanakesa, sündis 14. oktoobril 1962 Viljandis. Vanakesa alustas jalgpalli mängimist oma kodukandi Uueveski tänavatel. Esimene turniir, millest 12-aastane nooruk osa võttis, oli Viljandi linnajagude vaheline noorteturniir.
“Me olime algajad, kes mängisid suure tuhinaga,” märgib tollal esimest korda väravas seisnu. ”Lolli peaga otsustasime end kirja panna turniirile ning kõik mängud saime suurelt tappa.”
Ometi märkas Vanakesa potentsiaali Viljandi linnameeskonna mängija ja noortetreener Leo Ira, kes kutsus poisi trenni: ”Tõnu paistis teistest rohkem silma oma töökuse ja tahte poolest. Mängijana oli ta äärmiselt kohusetundlik, ta oli seda tüüpi, kes analüüsis oma vigu ja tegi neist järeldused. Oli väga tasakaalukas, ei läinud kunagi endast välja.”
1977. aasta suvel tegi kõigest 14-aastane Tõnu Vanakesa Viljandi eest debüüdi Eesti NSV meistrivõistlustel: “Suviti töötasin taskuraha teenimiseks Viljandi postkontoris postipoisina. Ühel päeval helistas treener Elmar Eerme ja ütles, et homme oleks vaja mul väravas seista. Mõlemad Viljandi väravavahid olid vigastatud. Küsisin end töölt vabaks, aga käisin ikkagi hommikusel postiringil enne mängu.”
Debüütmäng Tallinna Metallisti vastu lõppes 2:1 võiduga. Järgneval viiel hooajal kaitses Vanakesa Viljandi väravat põhiväravavahina, kuigi 1979. aasta jäi poolikuks seoses põlvemeniski vigastusega. Vanakesa on tegelenud ka suusatamise, võrkpalli ja male. “Males ei olnud talle meeskonnas vastast. Eks seegi näita natuke, mis inimesega tegu on ja ta hüüdnimigi oli vahepeal - "aju",” räägib tema kohta endine meeskonnakaaslane Viljandi päevilt Džintar Klavan. 1981. aastal lõpetas Vanakesa Viljandi 4. Keskkooli kuldmedaliga ja läks ülikooli õppima meditsiini.
“Kunagi noorena purunes mul võistlustel ninaluu, Moskva olümpia-aastal (1980) läks kämblaluu, pidin läbi tegema ka meniskioperatsiooni,” selgitab ta asjade käiku. ”Sellest tekkiski huvi spordimeditsiini vastu.”
Arstiteaduskonna lõpetas ta 1987 aastal. 1981. aastal sõitis ENSV noortekoondis Sotši üleliidulisele Pereprava turniirile, kuhu olid kokku tulnud üle liidu kõige paremad noored jalgpallurid. Võistlesid liiduvabariikide koondised. See oli traditsiooniline uute annete otsimise turniir, kuhu tulid kohale kõik suurklubide treenerid.
Esimese kahe mängu järel huvitusid Vanakesast Moskva suurklubid: Spartak, Dünamo ja Torpedo. ENSV noortekoondis küll veerandfinaali ei pääsenud, kuid Tõnu Vanakesa valiti turniiri sümboolsesse koondisse ehk sisuliselt N Liidu parimaks noorväravavahiks. “Mul oli ikka palju liigamänge selja taga ja vorm oli väga hea ning suutsin oma maksimumi välja mängida,” ütleb Vanakesa.
Moskva Spartaki ja Topredo otsisid vanemat ja kogenumat mängijat, Moskva Dünamo aga tahtis noort ja perspektiivikat Tõnu Vanakesa. Dünamo aeg oli Vanakesale keeruline: “Olin just taastumas pöialuu murrust. Klubi põhiväravavahiks oli raske saada, kuna mõlemad väravavahid olid Liidu koondises: Nikolai Gontar ja hiljem ka Aleksandr Uvarov. Mul polnud tol hetkel mingit kindlat sihti, et pean seal iga hinna eest läbi lööma. Minu jaoks kujunes see rohkem seikluseks ja enese proovile panekuks. Nägin, et need asjad polnud kuigi kindlad N Liidu jalgpallis ning ma ei teadnud, mida tulevik mulle toob. Dünamo oli seotud võimustruktuuridega ja seega pidin sõjaväkke astuma, kui sinna jääda tahtnuks. Siis aga olnuks valiku ees: kas jalgpall või ülikool.”

[eestimees]

1982. aastal lõpetas Tõnu Vanakesa Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1. kursuse. Dünamos aga seatigi Vanakesa sügisel valiku ette: kas jalgpall või ülikool. “Otsisin kompromissi ja proovisin õpingud üle viia Moskvasse. Kahjuks polnud Moskva Esimene Meditsiini Instituut minust huvitatud. Ma ei pidanud end sugugi andekaks sportlaseks ning ma polnud endas kindel. Ema polnud mul ammu enam ja pensionärist isa elas Viljandis. Tulin tagasi. Eks kodust eemal olek mõjutas kõvasti.”
Dünamo soovis Tõnu Vanakesa jätkamist ning püüdis talle leida teise võimaluse jalgpalli juurde jäämiseks. Lõpuks saadeti Vanakesa N Liidu esiliigaklubisse Riia Daugava. “Aga see oli mul äärmiselt vilets periood, kus ma kohe üldse trenni ei saanud teha,” meenutab Vanakesa. ”Mängisin viis mängu Daugava duubelmeeskonna eest, mis kujunesid minu jaoks katastroofiks. Seepeale neil ka koheselt huvi kadus. Mulle Riia klubi seltskond ei meeldinud, erinevalt nende edukate lähinaabrite leedulaste Vilniuse Žalgirisest oli tegemist venekeelse- ja meelse võistkonnaga. Ma olin just tulnud ühest võõrkeelsest keskkonnast. Sellises vanus on väga palju kinni positiivsetes hoiakutes ümbritsevate olude suhtes ja sul peab olema emotsionaalne tasakaal. Muidu pole võimalik hästi sporti teha.”
Riiast naases Vanakesa Tartusse ning selgus, et Roman Ubakivi moodustab Eestis professionaalse meeskonna. N Liidu II liigas hakati mängima Tallinna Kõrgema Spordimeisterlikkuse Kooli (KSMK) nime all.

“KSMK entusiasm oli meeletu,” räägib Vanakesa. ”Neli nädalat enne hooaja algust läksime kiiresti laagrisse, sest me ei teadnud, kas Kõrgem Sõjakool hakkab meid toetama või mitte. See aasta oli väga huvitav. Laagrites treenisime neli korda päevas, sest Ubakivi oli fanaatiline treenija, kes uskus, et vaid läbi treeningmahu on võimalik saavutada kvaliteeti. Simferoopolis magasime isegi sõjaväe kasarmutes. Treenisime tuhaga kaetud liivaväljakul ja oli kordi, kui meid veeti sinna veoauto kastis. Sõime lobi, õige ettevalmistusega arsti ega massööri ei olnud. Sellistes tingimustes polnudki võimalik head tulemust saavutada. Enne tagasitulekut mängisime N Liidu I liiga tugeva Simferoopoli Tauriaga ja kaotasime 0:1 Hans Näksi viimase minuti õnnetust omaväravast.”
KSMK esimene mäng koduväljakul oli mais Murmanski Severiga. Komsomoli staadioni tribüünid olid rahvast täis, ETV tegi mängust otseülekande. Ligi 10 000 pealtvaataja ees kaotati 0:1. Esimene punkt saadi Liepajas ning teine tuli kohe otsa Klaipedas. Vanakesa kõrval oli teiseks väravavahiks keskkooliaegne pinginaaber Mehis Luik. Samal aastal kutsus Pärnu Kalakombinaadi peatreener Ants Kommussaar Vanakesa Pärnusse.
“Mäletan hästi, et mu debüütmäng oli Tallinna Tempo vastu - kaotasime 0:4. Ma olin kõigis neis väravates süüdi,” meenutab Vanakesa. ”Me olime aasta aega kaotuseta ennem Tempo mängu,” räägib Ants Kommussaar. ”Vanakesa ütles mulle, et ta pole valmis, et ta tegi alles ülikooli eksameid. Ta oli ääretult aus ja inteligente inimene. Aga minu ülemused ütlesid, et kui Vanakesa muretsesime, siis olgu ta ka väravas ja eks rahvas tahtis ka teda näha. Tema tugevaks küljeks olid pikkus, kaal, head pikad käed ja reaktsioon ning heale väravavahile omane tugev psühholoogia. Mulle meenutas ta oma mängult Lev Jašinit. Ma olen selles absoluutselt kindel, et tast oleks saanud üle N Liidu kuulus väravavaht, kui ta oleks Moskvasse jäänud.”
Pärast 1983. aastat lahkus tegelikult Tõnu Vanakesa tippspordist: “Kolmanda kursuse järel oli arstiteaduskonnas väga keeruline sporti teha. Kursuse lõpetasin üldse nii, et sain vabastuse kahest ainest, mis pidin järgmisel aastal järgi tegema. Õppimise ajal ma põhiliselt trenni ei teinudki. Jalgpalliga jätkasin hobi korras.”
Vanakesa hakkas mängima Viljandi eest Eesti meistrivõistlustel. Ülikooli lõpetamise järel kolis ta perega Tallinna. Ta töötas kiirabis ja oli Mustamäe haiglas valvekirurg. Samal aastal kutsus Aivar Pohlak ta mängima Tallinna Flora eest. Vanakesa aitas Flora kõrgliigasse, mängides koos tulevaste suurmängijatega nagu Olumets, Rajala, Reim, Poom. 1990. mängis Vanakesa aga Eesti esindusmeeskonna Tallinna Spordi eest Balti liigas.
“Spordi meeskonnal kadus motivatsioon mingil hetkel ning oli suuri raskusi meeskonna kokkusaamisega,” seletab Vanakesa, kes aitas meeskonda töö kõrvalt. ”Mäletan, et sõitsime Leetu 10 mängijaga ja 11. mängija oli 43-aastane treener Ants Kommussar.”
1990. aastal astus Vanakesa Tallinnas kliinilisse ordinatuuri, et saada kirurg-onkoloogiks, mille ta lõpetas 1992. aastal. Siis kutsus treener Josep Katsev Vanakesa Normasse. Esimesel hooajal saavutati hõbe ning juba järgneval kahe aastal krooniti Norma Eesti meistriks.
“Vorm oli suurepärane ning mängisin peaaegu eksimatult nii kodus kui ka eurosarjas,” on Vanakesal hea meel. ”Hoidsin Eestis rekordarv mänge järjest värava puhtana. Treener Valeri Bondarenko suutis must maksimumi välja tuua.”
1994. aastal mängis Vanakesa Tallinna Sadama ridades ning järgneval aastal naases esiliigasse kukkunud Tallinna Normasse, kellega koos võideti Eesti esiliiga.
Suurepärased esitused Norma ja Sadama eest tõid Vanakesale ka koondisekutse. Kuid Eesti koondise esimene peatreener Uuno Piir eelistas noorukest Mart Poomi kogenud Vanakesale. “See küsimus on mind vahetevahel vaevanud,” tunnistab Vanakesa. ”Miks ma ei saanud Piiri käe all mängida. Minu õnnetuseks oli see, et Mart Poom oli tõusev mängija ja tal ei olnud vigastusi. Eks Piir oli ka suur surve all Pohlaku poolt. Mul oli ääretult palju ebaõnne – alati kui oli võimalus mängida, olin vigastatud või olin tööasjus ära.”
Tõnu Vanakesal ei õnnestunud debüüti teha ka Eesti koondise järgmise peatreeneri Roman Ubakivi käe all. “Minu ajal oli head väravavahti hädasti vaja, aga mul olid rasked mängud ja selged kaotused ning ma ei tahtnud teda panna sinna hävingute sisse, kus ta oleks võinud vigastada saada,” selgitab Roman Ubakivi. ”Ma hindasin teda nii palju, et ei tahtnud teda väravasse panna, kui pole korralikku kaitset ja meeskonda. See olnuks ebainimlik. Ma oleks Mart Poomi pingile jätnud, kui meil oleks vastas olnud Malta või Andorra sugune riik.” Vanakesa esindas Eestit küll korduvalt aga ainult mitteametlikudes mängudes. Koondises olles täitis Vanakesa ka meeskonnas arsti rolli.
Eesti läbi aegade parimaid väravavahte Tõnu Vanakesa otsustas 1995. aasta lõpus jalgpalliga lõpparved teha: “Otsus lõpetada tuli juba 1994. aastal, kui murdsin mängus Flora vastu varbaluu. Konkurents oli muutunud äärmiselt kõvaks ja jalgpall tervikuna aina professionaalsemaks, mis nõudis täit pühendumist. Oleks tulnud oma mängutaset hoida tunduvalt intensiivsemate treeningutega. Leidsin, et see pingutus ei ole reaalne kuna töötasin Eesti Onkoloogia Keskuses kopsukirurgina, tehes juba sel ajal suuri ja keerukaid lõikusi. Võimatu oli mängida, kui oled täiskohaga vähikirurg. Tekkis ka tõsine kartus, et võin end vigastada ja see võib mu arstikarjäärile saatuslikuks saada. Ega vigaste näppudega ole operatsioonilaua taga midagi teha.”
Nüüd aitabki legendaarne puurivaht inimeste elusid päästa Põhja-Eesti Regionaalhaigla kardiotorakaalkirurgia keskuse rindkerekirurgiga osakonna juhatajana.

[Sats1]

kellest keegi tahab midagi lugeda ENSV aegsetest mängijatest?

Tahan lugeda I.Polivodast kes on VIST (!) Eesti NSV ML-a parimaks väravakütiks.

[Sats1]

1977. aasta suvel tegi kõigest 14-aastane Tõnu Vanakesa Viljandi eest debüüdi Eesti NSV meistrivõistlustel

Eesti ML-a rekordiks või ML-s mängisid ka 13-aastaseid ?

KSMK esimene mäng koduväljakul oli mais Murmanski Severiga. Komsomoli staadioni tribüünid olid rahvast täis, ETV tegi mängust otseülekande. Ligi 10 000 pealtvaataja ees kaotati 0:1.

Loodan, et KSMK ning JK Sport mängude salvestusi on olemas ETV arhiivist.

KSMK esimene mäng koduväljakul oli mais Murmanski Severiga. Komsomoli staadioni tribüünid olid rahvast täis. Ligi 10 000 (!!!) pealtvaataja ees kaotati 0:1.

Alati naljakas kuulama ning lugema, et Eestis “puuduvad jalgpalli traditsioone”(c).

[urmar]

Loodan, et KSMK ning JK Sport mängude salvestusi on olemas ETV arhiivist.

Alati naljakas kuulama ning lugema, et Eestis “puuduvad jalgpalli traditsioone”(c).

No selle KSMK puhul oli ju tegemist koondisega, vähemalt kujutati seda ametlikus meedias nii. Ja see publikunumber vähenes hooaja lõpuks ikka tuntavalt. Eriti kurb oli lugu 1984 aasta lõpus, kui räämas komsomoli staadionil oli 100 inimese ringis. Palju rahvast käis jälle 87. aastal, kuid peale skandaali vv kuznetsovi väidetava mängu müümisega jäi järgmistes mängudes kohe rahvast vähemaks.

Ja noore nolgina külastasin 70-datel vahel karikafinaali Kadrioru staadionil ja rahvast oli ikka vähe küll. Vaevalt paarsada, kui sedagi. Meenub, et Narva Baltika oli mul siis lemmikmeeskond. Dünamote jt. selliste seas tundus millegipärast ilus nimi olema.

80-datel käisin Normat vaatamas Norma staadionil ja kord ka Dvigatelis, no ei olnud need väikesed tribüünid rahvast päris täis.

[urmar]

Arvestades seda, mismoodi oli tollal olukord info saamisega, siis juba sellepärast tuli staadionil käia, et mingitki infot saada. inffi ei olnud ikka totaalselt. Tihti oli nii, et reedel toimunud liigamängu tulemuse said alles teisipäeval vikerraadiost teada. Lihtsalt ei saanud mujalt. Kodus telefone oli vähestel, eramajades elavatel veelgi vähem. EJL sai tulemuse ehk esmaspäeval teada, aga raadiosse ei teatatud ja need ka ei suvatsenud uurida. Nii see tollal oli. Võtab muigama küll.

Spordi mänge kajastati ikka enamvähem operatiivselt, kuigi vahel ei saanud vene avarustes toimunud mängust enne järgmist päeva midagi teada.

[eestimees]

Eesti ML-a rekordiks või ML-s mängisid ka 13-aastaseid ?

Loodan, et KSMK ning JK Sport mängude salvestusi on olemas ETV arhiivist.

Alati naljakas kuulama ning lugema, et Eestis “puuduvad jalgpalli traditsioone”(c).

Krt seda teab. võib olla isegi on rekord. raske uskuda, et keegi veel nii noorelt läbi lõi, noo mõtsnik müttas 13a juba eisliigas nagu ka kommussar

[urmar]

Krt seda teab. võib olla isegi on rekord. raske uskuda, et keegi veel nii noorelt läbi lõi, noo mõtsnik müttas 13a juba eisliigas nagu ka kommussar

kui sul kõik täpselt teada, ehk paned siis Mõtsniku klubid ka aastate lõikes kirja? Aastatel 76-82 Daugavani näiteks.

[eestimees]

kui sul kõik täpselt teada, ehk paned siis Mõtsniku klubid ka aastate lõikes kirja? Aastatel 76-82 Daugavani näiteks.

Ott MÕTSNIK 18.04.1963
1977 Norma Tallinn
1977 Noorus Tallinn
1978 Noorus Tallinn
1978 Norma Tallinn
1978 Norma-2 Tallinn
1979 Noorus Tallinn
1979 Norma Tallinn
1980 Noorus Tallinn
1980 Norma Tallinn
1981 Norma Tallinn
1982 Daugava Riia
1982 Daugava Riia D
1982 Norma Tallinn
1983 KSKM
1984 KSKM
1985 Sport Tallinn
1985 Norma Tallinn
1986 Flora Tallinn
1986 Sport Tallinn
1987 Sport Tallinn
1988 Sport Tallinn
1988 Norma Tallinn
1989 Norma Tallinn
1989/1990 Katrineholm Värmbol
1990/1991 Atvidabergs FF 15/4
1990/1992 Atvidabergs FF B 35/20

Debüüt Eesti NSV kõrgliigas: 14.09.1978 Dünamo Tallinn vs Norma Tallinn 1–1