Eesti jalgpalli arengust

[ALEKOK]

Väga optimistlik...

[marko5555]

Eesti jalgpalli arengu suund oli kahtlemata enamjaolt õige taassünni algusaastail, ei ole ju kohe võimalik tippklubi luua ja mängijate müük ja tootmine sellisel moel oli enam vähem õige lahendus kuni aastateni 1998-2000, sest mängijate müügist tuleneva rahaga sai finantseerida kogu üldist Eesti jalgpalli ning võimaldada mängijail areneda välismaistes klubides. Sellest tulid ka rahvuskoondise esimesed edusammud ning sattusime maailma jalgpallikaardile tagasi.
Kuid et teha järgmist arenguhüpet, ei piisa enam mängijate müügi rahast, sest konkurents sellega on muutunud tihedamaks ning selline tegevus ei ole ka Eesti jalgpallile tervikuna enam kõige otstarbekam. Sisuliselt ei ole ju midagi muutunud Eesti üldises jalgpallielus, kui see et rahvuskoondise mäng on vaikselt kuid kindalt ülesmäge liikunud. Kuid miks ei võiks olla, et kõik (ka klubi jalgpall, ja koos sellega ka jalgpalli traditsioonid ning koondis) liiguks ülesmäge ja palju kiiremini?
Miks on nii, et muidu entusiastlikul FC Floral ei ole olnud ühtki ideed, kuidas asju paremaks muuta ja uut arenguhüpet teha? Seda sellepärast, et nende süsteem toimib samamoodi nagu selle loomisest alates - esmatähtis on mängijate müük, rahvuskoondis (võimalik, et just selletõttu, et nendel mängudel liigub palju rohkem agente, kellele mängijad võiks silma jääda) ja klubijalgpall olgu tulemuste poolest tagaplaanil, peaasi, et oleks kedagi keda saaks müüa, tulemus liigitatakse aga teisejärguliste teemade hulka. Tegelikult on klubijalgpall jalgpalli mõistes arvestatavates riikides just see, mis loob vundamendi ka tugeva koondise tekkeks (Taani, Holland, Rootsi). Flora põhimõte on väga enesekeskne ja teatud mõttes ka nahaalne nii teiste klubide mängijate kui rahva suhtes - kõigepealt noormängijaid mängitatakse mängutempoga harjumiseks esiliigas, seejärel juba meistriliigas (Viljandi Tulevikus, FC Valgas jne) ,et siis neid Florasse edutada ja loota et äkki keegi ostab. Selleks saadetakse Tallinna mängijad Valgasse ja Viljandisse kohalikke tiime esindama, seda mitte et populariseerida jalgpalli Eestis vaid, et nad harjuks mängutempoga. Ei populariseeri see Eesti jalgpalli kui mingid Tallinna mehed tulevad Viljandisse mängima, kohalikel omavalitsustel kui rahval puudub selliste vastu vähimgi huvi. Selletõttu et Flora ja Jalgpalli Liit olid pikka aega üks ja sama asi on jalgpalli areng olnud väike maakohtades ning väiksemates linnades, noorte jalgpalli üldine tootlikkus väljaspool Florat on küllaltki väike, kuid ka Flora enda süsteem ei ole jõudnud veel ka mingi silmapaistva eduga välja tulla, ja selleks pole mingit garantiid et see võiks ka üldse õnnestuda. Loota, et äkki tuleb suur hunnik mängijaid, keda pidevalt müüa sellise raha eest, millega arendada tunduvalt edasi Eesti jalgpalli, öeldes noormängijatele, et teie ainus võimalus on kui saame teid välismaale müüa on liialt julm ja mõttetu. Miks ei võiks luua Eestisse klubi, kelle peaeesmärk on jõuda Meistrite liiga alagrupiturniirile? Miks ei ole Flora võtnud nüüd, kui aluspõhi selleks on laotud sellist kurssi? Miks ei võiks olla Eesti noormängija unistus hoopis jõuda kodumaisesse tippklubisse ja sellega Eestile au ja kuulsust tuua? Ja siis sealt juba kas siis oma enda soovi või pakkumise korral siirduda mitte enam kuhugi Venemaale pingile istuma vaid Inglise kõrgliigasse? Kui mängijad saavad kodumaises tippklubis pidevalt mängupraktikat, parandab see ka koondise taset. Enamike koondislaste tase on läinud nende müügitehingutega allamäge. Lisaks eelistaks enamik mängijaid mängida siin tippjalgpalli ja olla eluga rahul ning unistada sellest, kuidas näiteks Flora särgis FC Barcelonale värava löövad. Teiste riikide teisejärgulistes klubides on sellised unistused küllaltki ebareaalsed, seal on hästi kui üldse platsile saadakse.
Ka esmapilgul siin tundub meie klubi Meistrite ligasse pääsemine ebareaalne, kuid see on siiski ainult illusioon, et sinna saamine nõuab tohutuid ressursse ning miljardeid. 1998 aastal soomlaste HJK sai sellise vägitükiga hakkama, omades sealjuures Florast väiksemat eelarvet, miks siis eestlased ei peaks saama? Olgugi, et nende pääs sinna oli hetkeline, kuid näitas, et see on võimalik, ka väiksematele. Ilmselt oli nende lühiajalise edu taga ka klubi ambitsioonid, mis ei olnud mõeldud pikas perspektiivis seal mängimisele ja seetõttu langeti ning müüdi enamik mängijaid odavalt laiali, kuigi ka alagrupis esineti küllalki edukalt, võideti korra kodus Lissaboni Benficat ja võõrsil mängiti viiki. Mängus Kaiserslauterniga saadi samuti võõrsilt kätte viigipunkt.Juhusest siin rääkida oleks kohatu, hoiti antud taset kogu hooaja. Tuleks lahata täpseid põhjuseid, et miks HJK nii kaugele jõudis. Tegelikult näitas selle aasta Levadia, et nad pole antud eesmärgist kaugel, selle lihtsustamiseks tuleks ehk hankida mõni kogemustega tuntud välismängija, kes aitaks sihile jõudmisel nii vaimselt kui mänguoskustelt kaasa, samuti koondada siia ka meie mängijad kes välismaal pole palju mänguaega saanud - nad tuleks kui oleks mille nimel tulla!
Mida tähendaks Eesti klubi Meistrite Liigasse jõudmine? See tekitaks Eestis tõelise jalgpallibuumi, Meistrite Liiga mänge sooviks külastada ehk kuni 30 000 inimest mängu kohta. Praeguses seisus tähendaks aga see Eesti jalgpallile suuri probleeme, kuna meie esindusstaadion mahutab vaid 10 000 pealtvaatajat. Seega loobutaks vabatahtlikult umbes 3 miljonist kroonist võimalikust piletitulust, ehk umbes 20 000 potentsiaalsest pealtvaatajast, nende hulgas kindlasti ka võimalikest ärimeestest, kellele sellised mängud jalgpallipisku sisse tooksid ning ka oma lapsi jalgpalli juurde suunaksid. Lisaks tekitaksid sellised mängud Eestis ka tõelised klubifännid, kes oleks lojaalsed vaid oma klubile, mitte ei toetaks samal ajal kedagi teist. Siit tekib huvitav küsimus - miks oli vaja A le coq Arena valmimisega vaja nii kiirustada, et valmis ainult nii väikese rahva mahutavusega staadion? Jutt selle võimalikust juurde ehitusest 14 000 või Pohlaku jutu järgi isegi 25 000 pealtvaataja jaoks on küllaltki ebareaalne vaadates ehitise detailplaneeringut, tähendaks see seda, et tuleks juurde ehitada väljaspoole staadioni veel üks-kaks ringikujulist seina, et saaks ülevalt staadionile tribüüne peale ehitada. Tundub üsna raskesti teostatav ja väga kulukas tegevus. Kindlasti oleks olnud ka lihtsamat planeeringut ja kindlameelset visiooni üldse kohe suurem staadion ehitada, mis oleks küll olnud kulukam ja aeganõudvam kuid praeguseks ehk juba valmimisjärgus, kui oleks tehtud rohkem koostööd erinevate firmadega. Kord räägib Pohlak 14 000 istekohast siis juba 25 000. Siis jälle, et tulevad ajad, kus pea kõik meie koondise mängijad esindavad välisklubisid. Kuid miks pole ta esitanud staadioni ehituseks juba algusest peale konkreetset visiooni? On üldse ime, et ta mingitki toetust selleks sai niimoodi. Ja ka 14 000 mahutavusega staadion jääks Meistrite Liiga mängude jaoks väga väikeseks. See on fakt. Soomes külastas HJK kodumänge kuskil 30 000 pealtvaatajat. Nüüd oleme naelutatud selle ühe staadioni külge vähemalt 10. aastaks, kasvõi vajalikud juurde ehitustööd võtaks mitu head aastat. Seega on lähitulevikus võimatu klubijalgpalliga Euroopasse minna ja seiskab ka edaspidise traditsiooni tekke.
Meistrite Liiga tähendaks ka seda, et Eesti liigat hakkaks käima vaatamas kordades rohkem inimesi. Ajakirjandusest on läbi käinud, et nii mitmelgi Eesti klubil on raha, kuid nad ei soovi seda rohkem jalgpalli paigutada, kuna see ei too midagi tagasi. Ühe tippklubi olemasolu tekitaks ka teistel motivatsiooni midagi sarnast tekitada. Esialgu vähemalt heitlused tugevamaga annaks kogemusi ning tahtmist tugevale vastu hakata. Sellega paraneks ka üldine mängutase ja atraktiivsus Eesti liigas. Lisaks soodustaks see Balti liiga arengut - ühesõnaga tekitaks samalaadse situatsiooni nagu Eesti korvpallis, selle erinevusega, et jalgpallis on mängijaid väljakul rohkem ja mõni üksik tugev välismängija ei võtaks Eesti poistelt mänguaega ära. Kõik peab olema tasakaalus, mängijate töötasud, tulemused ja nendeks motiveerimine. Ja kindlasti paraneksid ka mängijate müügitulemused, kui keegi end Meistrite Liiga eest mängides heast küljest näitab, mishulgas kui kodumaal on tingimused mängida, ei kisuks ka kedagi Venemaa või Norra keskmike juurde minemast. Kui mujale minnakse, ollakse juba nii head, et mängida suuremates jalgpalliliigades. Selliste tehingute eest saadav müügiraha aga annaks noorte arendamiseks kõik eeldused, et nemadki võivad nii kaugele jõuda. Loomulikult juba Meistrite liigasse jõudmine kergitaks ka klubi rahakotti väga märkimisväärselt (teleõigused, reklaam, mängijate müük, sponsorite leidmine, piletitulu, mis praeguses olukorras poleks eriti suur). See lihtsustaks ka saada igasuguseid toetusi, kas siis riigilt või firmadelt. Rahaga, mis alates taasiseseisvumisest Eesti jalgpalli sisse pandud on, oleks võinud nüüdseks luua vähemalt 4-5 Meistrite Liiga tasemel klubi.
Mujal Euroopas näiteks Taanis on just selline süsteem. samuti tuleks eeskuju võtta Amsterdami Ajaxilt (vähemalt midagi sinnapoole), kus on olemas mõlemad - nii korralik mängijate müük teistesse tippklubidesse kui ka enda klubi noortesüsteem ja edukus. Siin pole mõtet rääkida traditsioonidest, kui neil ei lastagi siin Eestis tekkida, ühtki sammu ega katset selleks siiani tehtud pole, isegi konkreetset ideed pole. Flora juht Aivar Pohlak on kindel, et Flora jõuab Meistrite Liigasse, kuid kas sellise poliitikaga? Niikui mõni hea mängija tekib, kohe läheb see mängija ka müüki - niimoodi on küll võimatu mingit arvestatavat klubi luua.
Ja see, et staadion nüüd Flora ainuomand on, see kindlustas sellise tava ka edaspidise jätkumise, kui nad ise midagi muidugi ette ei võta, sest kui näiteks Levadia jõuaks Meistrite Liigasse, on staadioni peale ikkagi ainuõigus Floral, kes kindlasti oma osalust võimalike juurde ehitustööde ja muu osas Levadaga jagama ei hakkaks. Sellisel juhul peaksime vist kodumängud Helsingis. Antud hetkel on just see staadion kogu Eesti jalgpall.