süda valutab ka selle naeruväärse olukorra pärast, kus 80 pealtvaataja asemel häbist protokolli 150 märgitakse. minu tagasihoidlikud mõtted:
1. käes on jälle see aeg, kui isegi telekast mängu vaatamine paneb küsima, kas on mõtet seal pimedas külmas tiitlile mängida. ka viimastel koondisemängudel oli näha, et eesti peale leiab võrdlemisi vähe inimesi, kes on nõus külmale staadionile minema. mängijad ütlevad alatasa, et mängivad fännidele. kuid kui fänne ei huvita see neljaringiline talvel mängimine? järsku teeks hooaja lühemaks ja mõtleks talveks välja mõne muu turniiri (a la see hallituriir, aga hajutatumalt + võiks lisada sinna jokkeritena välismaiseid klubisid?)
2. toitlustus - nagu eelpool öeldi, siis viineripirukas ja rotiburks ei ole enam selle väärtusega, mis nad olid 2000ndatel. igale mängule tellida üks kaks kolm foodtrucki nagu ÖKU, päästke villi või mõni burrito truck. ka see, et õhtul kodus söömise asemel võiks staadionil kõhu täis saada, on argument (juhul kui selle peale saab kindel olla, et seal on hea toit).
3. "ultrad" - natuke kahju on neist. arvavad küll, et teevad õiget asja, kuid üldsuse jaoks on nad pigem üheks põhjuseks, miks staadionile mitte minna. keegi ei viitsi 90 minutit labase räuskamise, joodikute jm kõrval istuda. suurtes liigades on fännisektorid tavavaatajatest eraldatud. ega 90% vaatajatest ei taha ka itaalia liigas fännisektori kõrval istuda. ja kuna fännirühmad on piisavalt suured, st ka ananüümsed, nii et üksikud idiootsed hõiked ei hakka kõrva ja on pigem on üldine müra. eestis pead sa aga selle iba käes kannatama.
4. mängijad on pea tundmatud - olen ise inimene, kes jälgib jalgpalli igapäevaselt, aga ma ei oska pooltest ML klubidest nimetada ühtegi mängijat. jalgpall on küll meeskonna mäng, aga fännid tahavad kangelasi, kellele kaasa elada. viimastes koondise mängudes olid ojamaa ja käit need, keda publik nõudis. dimitrjevi pärast staadionile ei minda, kuigi võiks - kui mõni mainefirma teeks tast eesti gattuso, "eesti oma vene tank", kes murrab keskväljal mängijaid. lisada see dimitrjevi nime juurde ja varsti teaks teda ja ta rolli igaüks. selle asemel on tal varsti koondises nähtamatuna 100 mängu. täpselt samamoodi peaks enda mängijaid promoma ka ML klubid. kellel on kõige kõvem löök - "pommitaja", või peavõitleja, võitleja, tsenderdaja jne. igal mängija on tugevused, millest meeskonnal on kasu ja mida saab ka arendada. kes on need, kellele ma staadionil peaksin kaasa elama?
4. pohlaku lootus, et jalgpallikultuuri kasvatamisega on meil 20 aasta pärast mängudel nt 1000 inimest, ei ole reaalne (neljakordne kasv! - aga see oleks ikkagi väga vähe). neis riikides, kus staadionitel käiakse hordides, olid staadionid täis ka sada aastat tagasi. inglise, shoti, prantuse või mis iganes liigat vaatasid juba 20. sajandi alguses staadionitel kümned ja tihtipeale ka sajad tuhanded inimesed. eestis vaatas 30ndatel eesti liigat umbes samapalju rahvast kui tänapäeval. vaadake, mis staadionitel mängiti 1930ndatel uruguais (rahvaarv väiksem kui lätis). üks neist 90 000 inimest mahutav. samal ajal avati meil 6000 inimest mahutav kadrioru staadion, mis saadi täis paariks koondisemänguks. võime jäädagi lootma, et küll jõuame vaikselt sinna, kus teised riigid olid 1890ndatel. reaalsus on see, et nendes riikides käidi jalkat vaatamas juba siis, kui polnud veel mitte mingit jalka kultuurikihti. staadionitel käidi kaasa elamas oma piirkonnale või linnale. eestis ei samasta aga inimesed ennast kogukonnaga. siin oleks teemaks ka see, kuidas aastaid kõiksugu flora duublid erinevate linnade nimede all ML-is mängisid. praegugi treenivad rakvere ja paide tallinnas ja sõidavad siis mängule siit.
usun, et ainult väike osa linnaelanikest eestis üldse teavad, et millal nende klubi mingeid mänge mängib. ettepanek oleks panna klubidel mängupäeval püsti üks väike lauake linna peaväljakul, kus saab osta mängupileteid, fänninänni ja saaks infot vastase ja mängu olulisuse kohta. vb näidata videosid väravatest ja jagada mängijate autogrammidega fotosid (iga kord erinev mängija). ja seda kõike mitte renditud alekoki telgis, vaid miks mitte kaasata mõni disainibüroo, kes mõtleb klubi identiteedist lähtuvalt välja mõne lahenduse. võib ka üliprosta olla, kus tehakse ostukärus grilli ja jagatakse tasuta hot doge, et inimesi ligi meelitada. peamine on leida avatud ja positiivse energiaga suhtlejad neisse kohtadesse.
see mõte, et kasvatame endale fännid peale käskides trennis käivatel lastel statale tulla on suht utoopiline. vastutahtmist ei saavuta mitte midagi ja harjumust see ka kindlasti ei tekita. niipea kui enam käima ei pea, siis enam ka ei käida.
6. siinkohal tahaks veel mainida, et seda kõike teha 36 mängul hooaja jooksul on võimatu. väsivad nii tegijad kui ka tarbijad. sorri, mind lihtsalt ei koti, kui juba neljas kord samad meeskonnad mängivad (võib-olla ei kotiks ka kolmas kord, aga siinkohal ei oska lahendust pakkuda, sest ka gruppideks jagamine ei tundu huvitav). eriti totter on kui mänge on kõriauguni ja treenerid televisioonis kurdavad, et see juba kolmas mäng 8 päeva jooksul - no milleks?
7. juba maha magatud hetk, aga kus on meistriliiga äpp? misiganes see ka ei oleks olnud, aga kaasata inimesi, jagada infot, mänge, ennustusi, mängu jooksul infot. koolis vahetunnis võiksid lapsed oma fantasy meistriliiga tiime võrrelda ja siis pärast kooli mängule minna koos jms. pange natuke raha selle alla ja see tasub tulevikus ära. pakkuge paremat, kui publik ootab. kui ta tuleb statale ja ootab plastik peldikut ja kõvasid küüslauguleibu ja vaid seda saabki, siis mina seda teistele ei soovita
1. käes on jälle see aeg, kui isegi telekast mängu vaatamine paneb küsima, kas on mõtet seal pimedas külmas tiitlile mängida. ka viimastel koondisemängudel oli näha, et eesti peale leiab võrdlemisi vähe inimesi, kes on nõus külmale staadionile minema. mängijad ütlevad alatasa, et mängivad fännidele. kuid kui fänne ei huvita see neljaringiline talvel mängimine? järsku teeks hooaja lühemaks ja mõtleks talveks välja mõne muu turniiri (a la see hallituriir, aga hajutatumalt + võiks lisada sinna jokkeritena välismaiseid klubisid?)
2. toitlustus - nagu eelpool öeldi, siis viineripirukas ja rotiburks ei ole enam selle väärtusega, mis nad olid 2000ndatel. igale mängule tellida üks kaks kolm foodtrucki nagu ÖKU, päästke villi või mõni burrito truck. ka see, et õhtul kodus söömise asemel võiks staadionil kõhu täis saada, on argument (juhul kui selle peale saab kindel olla, et seal on hea toit).
3. "ultrad" - natuke kahju on neist. arvavad küll, et teevad õiget asja, kuid üldsuse jaoks on nad pigem üheks põhjuseks, miks staadionile mitte minna. keegi ei viitsi 90 minutit labase räuskamise, joodikute jm kõrval istuda. suurtes liigades on fännisektorid tavavaatajatest eraldatud. ega 90% vaatajatest ei taha ka itaalia liigas fännisektori kõrval istuda. ja kuna fännirühmad on piisavalt suured, st ka ananüümsed, nii et üksikud idiootsed hõiked ei hakka kõrva ja on pigem on üldine müra. eestis pead sa aga selle iba käes kannatama.
4. mängijad on pea tundmatud - olen ise inimene, kes jälgib jalgpalli igapäevaselt, aga ma ei oska pooltest ML klubidest nimetada ühtegi mängijat. jalgpall on küll meeskonna mäng, aga fännid tahavad kangelasi, kellele kaasa elada. viimastes koondise mängudes olid ojamaa ja käit need, keda publik nõudis. dimitrjevi pärast staadionile ei minda, kuigi võiks - kui mõni mainefirma teeks tast eesti gattuso, "eesti oma vene tank", kes murrab keskväljal mängijaid. lisada see dimitrjevi nime juurde ja varsti teaks teda ja ta rolli igaüks. selle asemel on tal varsti koondises nähtamatuna 100 mängu. täpselt samamoodi peaks enda mängijaid promoma ka ML klubid. kellel on kõige kõvem löök - "pommitaja", või peavõitleja, võitleja, tsenderdaja jne. igal mängija on tugevused, millest meeskonnal on kasu ja mida saab ka arendada. kes on need, kellele ma staadionil peaksin kaasa elama?
4. pohlaku lootus, et jalgpallikultuuri kasvatamisega on meil 20 aasta pärast mängudel nt 1000 inimest, ei ole reaalne (neljakordne kasv! - aga see oleks ikkagi väga vähe). neis riikides, kus staadionitel käiakse hordides, olid staadionid täis ka sada aastat tagasi. inglise, shoti, prantuse või mis iganes liigat vaatasid juba 20. sajandi alguses staadionitel kümned ja tihtipeale ka sajad tuhanded inimesed. eestis vaatas 30ndatel eesti liigat umbes samapalju rahvast kui tänapäeval. vaadake, mis staadionitel mängiti 1930ndatel uruguais (rahvaarv väiksem kui lätis). üks neist 90 000 inimest mahutav. samal ajal avati meil 6000 inimest mahutav kadrioru staadion, mis saadi täis paariks koondisemänguks. võime jäädagi lootma, et küll jõuame vaikselt sinna, kus teised riigid olid 1890ndatel. reaalsus on see, et nendes riikides käidi jalkat vaatamas juba siis, kui polnud veel mitte mingit jalka kultuurikihti. staadionitel käidi kaasa elamas oma piirkonnale või linnale. eestis ei samasta aga inimesed ennast kogukonnaga. siin oleks teemaks ka see, kuidas aastaid kõiksugu flora duublid erinevate linnade nimede all ML-is mängisid. praegugi treenivad rakvere ja paide tallinnas ja sõidavad siis mängule siit.
usun, et ainult väike osa linnaelanikest eestis üldse teavad, et millal nende klubi mingeid mänge mängib. ettepanek oleks panna klubidel mängupäeval püsti üks väike lauake linna peaväljakul, kus saab osta mängupileteid, fänninänni ja saaks infot vastase ja mängu olulisuse kohta. vb näidata videosid väravatest ja jagada mängijate autogrammidega fotosid (iga kord erinev mängija). ja seda kõike mitte renditud alekoki telgis, vaid miks mitte kaasata mõni disainibüroo, kes mõtleb klubi identiteedist lähtuvalt välja mõne lahenduse. võib ka üliprosta olla, kus tehakse ostukärus grilli ja jagatakse tasuta hot doge, et inimesi ligi meelitada. peamine on leida avatud ja positiivse energiaga suhtlejad neisse kohtadesse.
see mõte, et kasvatame endale fännid peale käskides trennis käivatel lastel statale tulla on suht utoopiline. vastutahtmist ei saavuta mitte midagi ja harjumust see ka kindlasti ei tekita. niipea kui enam käima ei pea, siis enam ka ei käida.
6. siinkohal tahaks veel mainida, et seda kõike teha 36 mängul hooaja jooksul on võimatu. väsivad nii tegijad kui ka tarbijad. sorri, mind lihtsalt ei koti, kui juba neljas kord samad meeskonnad mängivad (võib-olla ei kotiks ka kolmas kord, aga siinkohal ei oska lahendust pakkuda, sest ka gruppideks jagamine ei tundu huvitav). eriti totter on kui mänge on kõriauguni ja treenerid televisioonis kurdavad, et see juba kolmas mäng 8 päeva jooksul - no milleks?
7. juba maha magatud hetk, aga kus on meistriliiga äpp? misiganes see ka ei oleks olnud, aga kaasata inimesi, jagada infot, mänge, ennustusi, mängu jooksul infot. koolis vahetunnis võiksid lapsed oma fantasy meistriliiga tiime võrrelda ja siis pärast kooli mängule minna koos jms. pange natuke raha selle alla ja see tasub tulevikus ära. pakkuge paremat, kui publik ootab. kui ta tuleb statale ja ootab plastik peldikut ja kõvasid küüslauguleibu ja vaid seda saabki, siis mina seda teistele ei soovita
aga saime teet allese õepojalt hea diili, ta pidi jagama seda äpivärki, võtame lisaks veel paar saksamaa spetsi juurde ja äpp tuleb kõvem kui taxify. järgmiseks valiktsükliks on alles klar. tätte garantii.
Ehk kui SM-i tegime, siis sellist statsi näiteks ei olnud.
Kommentaar