Mäng oli super, palju õnne kõigile.
Kahjuks nähtavasti vaatasin viimast korda A Le Coq'i Areenil Flora kodumängu. Viimane piisk karikas.
Kuigi sai alles hiljuti kuulatud viimasel koosolekul meie jalgpalli ja Flora suure juhi hulgalisi lubadusi turvameeskonna instrukteerimisest, alkoholi müügiloa ümbertegemisest, mis lubaks õlut fännisektoritesse jne. jne., polnud tänaseks mitte midagi muutunud, peale kellegi koridoris suitsetava tegelase võtmekimbust leitud võtme, mis teiseks poolajaks olulise fännisektorisse viiva ukse lahti muukis.
Ajuvaba, nõjatad rahulikult kergelt jalga vastu seljatuge ja mingi tattnokk jookseb nagu välk uhiuusi turvariske mulle tutvustama. Sama turva hallollus sundis teda ka jalaga trampima pürol, mis suht süütust asjakesest päris tulise vidina tekitas. Kas kurat turvadele pole korraldatud koolitust pürotehnikast, mida fännid erinevatel staadionitel kasutavad? Nähtavasti ei, rääkimata turvariskist, mille toob endaga kaasa fännisektorisse sissetormav turva, mõnes temperamentsema riigi fännisektoris oleks igatahes selliset ülereageeringust suur mäsu tekkinud.
Tüübid kõlbavad ainult õlletopside nuusutamisekls ja õlletsoonide valvamiseks. Jalgpallist ja vutifänlusest, pole neil õrna aimugi, nähtavasti ka nende bossidel ja meie ülikompetentsetel vutipolitsei genossedel. Turvariskid my ass....
Staadioni kõige suurem turvarisk on debiilselt ülereageeriv turva, see on fakt, mitte vastasfännid vaid koolitamata ja loll turva.
Igatahes, praegune emotsioon, hoolimata Flora vingest esitusest, heast tabeliseisust, ei luba mul enam A Le Coq'i staadionireeglite normmaliseerumiseni Flora kodumänge külastada.
Aitab küll, igakordselt mängul stressata ja koguda negatiivset, vaadates, kuidas kaasfännid pidevalt sehkendavad turvadega ning ülemääraselt tobeennetavad, mitte kellelegi vajalikud turvareeglid, pole minu teema.
Florale elan kaasa edasi aga vähemalt mõnda aega väljaspool A Le Coq'i.
Kahjuks nähtavasti vaatasin viimast korda A Le Coq'i Areenil Flora kodumängu. Viimane piisk karikas.
Kuigi sai alles hiljuti kuulatud viimasel koosolekul meie jalgpalli ja Flora suure juhi hulgalisi lubadusi turvameeskonna instrukteerimisest, alkoholi müügiloa ümbertegemisest, mis lubaks õlut fännisektoritesse jne. jne., polnud tänaseks mitte midagi muutunud, peale kellegi koridoris suitsetava tegelase võtmekimbust leitud võtme, mis teiseks poolajaks olulise fännisektorisse viiva ukse lahti muukis.
Ajuvaba, nõjatad rahulikult kergelt jalga vastu seljatuge ja mingi tattnokk jookseb nagu välk uhiuusi turvariske mulle tutvustama. Sama turva hallollus sundis teda ka jalaga trampima pürol, mis suht süütust asjakesest päris tulise vidina tekitas. Kas kurat turvadele pole korraldatud koolitust pürotehnikast, mida fännid erinevatel staadionitel kasutavad? Nähtavasti ei, rääkimata turvariskist, mille toob endaga kaasa fännisektorisse sissetormav turva, mõnes temperamentsema riigi fännisektoris oleks igatahes selliset ülereageeringust suur mäsu tekkinud.
Tüübid kõlbavad ainult õlletopside nuusutamisekls ja õlletsoonide valvamiseks. Jalgpallist ja vutifänlusest, pole neil õrna aimugi, nähtavasti ka nende bossidel ja meie ülikompetentsetel vutipolitsei genossedel. Turvariskid my ass....
Staadioni kõige suurem turvarisk on debiilselt ülereageeriv turva, see on fakt, mitte vastasfännid vaid koolitamata ja loll turva.
Igatahes, praegune emotsioon, hoolimata Flora vingest esitusest, heast tabeliseisust, ei luba mul enam A Le Coq'i staadionireeglite normmaliseerumiseni Flora kodumänge külastada.
Aitab küll, igakordselt mängul stressata ja koguda negatiivset, vaadates, kuidas kaasfännid pidevalt sehkendavad turvadega ning ülemääraselt tobeennetavad, mitte kellelegi vajalikud turvareeglid, pole minu teema.
Florale elan kaasa edasi aga vähemalt mõnda aega väljaspool A Le Coq'i.
Kommentaar