Gert avab vaikselt silmad. Õrnas tuuleiilis lendavad liivaterad, päike pole veel kõrgel, kuid silmadel on natuke valus. „Pirta vist,“ mõtleb Gert ja ajab end istukile.
Ta laseb käega üle valutava pealae ja mõtleb, et kuidas kuradist ta randa sattus. „Mis ma eile tegingi?“ meenutab ta ja korraga hakkavad tükid tagasi tulema. Aivar kutsus ta eile enda juurde. „Ilmselt maksab natuke palka,“ mõtles Gert toona. Gert on meeskonna kogenuim liige, kapten, koondislane, kes lõi San Salvadori vastu värava. Talle on palka vaja, sest kui Luigend on noor ja saab ema juures söömas käia, siis Gert tahaks ikka enda elu peale üle minna. Aivar kutsus teda sõbralikult. Ei pahandanud. Ja pakkus talle vestluse alustuseks klaasi mahla. Sealt on Gerdi mälestused justkui noaga lõigatud.
Gert ajab end püsti ja otsustab kodu poole minna. Vaatab ringi ja võtab suuna enda hinnangul kesklinna. Majad on võõrad, rand on võõras, aga ega ta ka Tallinna lõpuni tunne, sest ta on ikkagi Koeru poiss.
Rõõmsameelne noormees ligineb Gerdile ja lausub: „Oled vööras kohas? Ma vöin sind aidata.“
„Ma ei puhu suomi,“ Gert peaaegu karjatab. „Kuradi soomlased,“ mõtleb ta omaette, ent on lõpuks kindel, et on Tallinnas. Soomlased talle ei meeldi, sest meeskonnakaaslased saavad nendega rääkida, aga Koerus Soome televisiooni polnud.
Gert on segaduses. Vastutulijad on rahulikud, õhk on värske ja autod ei tuututa. „Kas ma lähen ikka õigele poole? Korraga kusagil Koplis küll olla ei tahaks,“ mõtleb ta.
Gerdi taskus väriseb telefon. „Soccerneti-Kristjan“ näitab telefon. Gerdi nägu tõmbub naerule, sest talle meeldib ajakirjanikega rääkida. Ta tahaks seda isegi rohkem teha, sest ta lõi siiski San Lorenzo vastu värava, aga ajakirjanikud on mingil põhjusel passiivsed.
„Halloo, Gert kuuleb,“ ütleb ta tuikavast peast hoolimata rõõmsalt.
„Hallo, Kristjan Soccernetist siin. Paluksin kommentaari Teie üleminekule Kuressaare ridadesse?“ kõlab teiselt poolt noore mehe entusiastlik hääl.
„...,“ ei suuda Gert korraga midagi öelda. Kõhus on õõnes tunne ja korraga ei saa ta enam midagi aru. „Ma ei tea sellest midagi.“
„Aa, ma helistan natukese aja pärast siis,“ kõlab teiselt poolt ebalev hääl.
Kõne lõppeb. Soccerneti Kristjan otsib eelmise aasta Kasimiri lugu, et seal nimed ära vahetada ja Gert seisab keset Kuressaare linna ja vaatab kaugusesse. „Mis möttes?“ ei saa ta endiselt midagi aru.
Ehk ma tahtsin küsida, et miks Gert Kams täna kaasa ei löönud? Või Gert Kamas, nagu paberil.
P.S. eelnev kirjutis on väljamõeldis ja sarnasused päris-inimestega on juhuslikud.
Pluss mainin ära tõsiste fännide jaoks, et tegu pole ka solvanguna mõeldud, vaid ühe tribüünil tekkinud arutelu lahtikirjega.
Ta laseb käega üle valutava pealae ja mõtleb, et kuidas kuradist ta randa sattus. „Mis ma eile tegingi?“ meenutab ta ja korraga hakkavad tükid tagasi tulema. Aivar kutsus ta eile enda juurde. „Ilmselt maksab natuke palka,“ mõtles Gert toona. Gert on meeskonna kogenuim liige, kapten, koondislane, kes lõi San Salvadori vastu värava. Talle on palka vaja, sest kui Luigend on noor ja saab ema juures söömas käia, siis Gert tahaks ikka enda elu peale üle minna. Aivar kutsus teda sõbralikult. Ei pahandanud. Ja pakkus talle vestluse alustuseks klaasi mahla. Sealt on Gerdi mälestused justkui noaga lõigatud.
Gert ajab end püsti ja otsustab kodu poole minna. Vaatab ringi ja võtab suuna enda hinnangul kesklinna. Majad on võõrad, rand on võõras, aga ega ta ka Tallinna lõpuni tunne, sest ta on ikkagi Koeru poiss.
Rõõmsameelne noormees ligineb Gerdile ja lausub: „Oled vööras kohas? Ma vöin sind aidata.“
„Ma ei puhu suomi,“ Gert peaaegu karjatab. „Kuradi soomlased,“ mõtleb ta omaette, ent on lõpuks kindel, et on Tallinnas. Soomlased talle ei meeldi, sest meeskonnakaaslased saavad nendega rääkida, aga Koerus Soome televisiooni polnud.
Gert on segaduses. Vastutulijad on rahulikud, õhk on värske ja autod ei tuututa. „Kas ma lähen ikka õigele poole? Korraga kusagil Koplis küll olla ei tahaks,“ mõtleb ta.
Gerdi taskus väriseb telefon. „Soccerneti-Kristjan“ näitab telefon. Gerdi nägu tõmbub naerule, sest talle meeldib ajakirjanikega rääkida. Ta tahaks seda isegi rohkem teha, sest ta lõi siiski San Lorenzo vastu värava, aga ajakirjanikud on mingil põhjusel passiivsed.
„Halloo, Gert kuuleb,“ ütleb ta tuikavast peast hoolimata rõõmsalt.
„Hallo, Kristjan Soccernetist siin. Paluksin kommentaari Teie üleminekule Kuressaare ridadesse?“ kõlab teiselt poolt noore mehe entusiastlik hääl.
„...,“ ei suuda Gert korraga midagi öelda. Kõhus on õõnes tunne ja korraga ei saa ta enam midagi aru. „Ma ei tea sellest midagi.“
„Aa, ma helistan natukese aja pärast siis,“ kõlab teiselt poolt ebalev hääl.
Kõne lõppeb. Soccerneti Kristjan otsib eelmise aasta Kasimiri lugu, et seal nimed ära vahetada ja Gert seisab keset Kuressaare linna ja vaatab kaugusesse. „Mis möttes?“ ei saa ta endiselt midagi aru.
Ehk ma tahtsin küsida, et miks Gert Kams täna kaasa ei löönud? Või Gert Kamas, nagu paberil.
P.S. eelnev kirjutis on väljamõeldis ja sarnasused päris-inimestega on juhuslikud.
Pluss mainin ära tõsiste fännide jaoks, et tegu pole ka solvanguna mõeldud, vaid ühe tribüünil tekkinud arutelu lahtikirjega.
Kommentaar