(Kõik loo tegelased ja situatsioonid on välja mõeldud ning sarnasus reaalsete inimestega on juhuslik. Või kas on ikka? 
)
8:00. Äratus. markofkin avab silmad. Õues on veel pime. markofkin kuuleb ema juba köögis askeldamas. Peale õnnetust on kõik teistsugune.
markofkin sirutab käe põrandale ja kompab kuni leiab oma teksad. Ta tirib püksirihma seal ära ja paneb selle endale ümber kaela. markofkin tõmbab rihma pingule. Ta vaatab lakke, kus on kõrvuti Eesti lipp ja Eesti jalgpallikoondise plakat ja asub asja kallale. Päev nagu iga teine.
Aga täna ei ole markofkini jaoks tavaline päev. Täna on SEE päev. Täna ta teeb seda. Ta peab seda tegema. Ta lihtsalt teeb seda.
markofkin ei jõua ära oodata, mil ta arvuti juurde jõuab. Ööseks tõmbama pandud Photoshop peaks kohal olema. Ja seekord loodetavasti ilma viirusteta. Ja see ongi kohal. Ja crack töötab.
markofkin ruttab juba asjadest ette ja hakkab unistama. Ta näeb, et teda on omaks võetud: +1 foorumis, edukas rahakogumine plakati jaoks, käepigistus ROOTSI KUNNILT, plakat telekas, BBCs, Iiri foorumis - kogu maailm on tema peopesal. markofkin saab siiski aru, et pole mõtet liialt unistada ja ütleb vaikselt endale: "Vara veel, mees, praegu on aeg tööd teha, mees, ja teha seda ainult nii nagu sa oskad - hästi."
markofkin teeb lahti wikipedia, õhtuleht.ee, google'i, soccerneti, otsib sõnaraamatust üles "iroonia" tähenduse. Ta mäletab, et Põhja-Iiri treeneriga ei pikendatud lepingut. SACKED. Ta guugeldab kahe suvalise vanamehe pilti. SACKED. Hmm. Kes Iiri treener on? Wikipedia. Trappo. SACKED. Poistele foorumis meeldib see kindlasti. markofkin ei suuda enam oma naeratust tagasi hoida.
Mõeldud. Tehtud. Iroonia. Pilt on foorumis üleval. markofkin on elevil. Refresh. Refresh. Refresh. markofkin ei suuda kõiki oma emotsioone enam kontrollida. Ta haarab uuesti oma püksirihma järele, et stressi maandada. Esimene tagasiside on saabunud. markofkin ei usu oma silmi.
"Sa oled sitt." "See on sitt." "Wow, see küll iroonia ei ole, idioot!"
markofkin on šokis. Ta ei olnud selleks valmis. Äkki saab markofkin aru, et tal on ikka veel rihm käes. Ta paneb selle ümber kaela ja riputab otsapidi konksu külge, kus vanasti lamp oli. Ja hüppab toolilt alla.
markofkin on nüüd lõplikult rahus. Irooniline, et see tuli läbi sama rihma, mis talle aastate jooksul nii palju rahu toonud on.
)8:00. Äratus. markofkin avab silmad. Õues on veel pime. markofkin kuuleb ema juba köögis askeldamas. Peale õnnetust on kõik teistsugune.
markofkin sirutab käe põrandale ja kompab kuni leiab oma teksad. Ta tirib püksirihma seal ära ja paneb selle endale ümber kaela. markofkin tõmbab rihma pingule. Ta vaatab lakke, kus on kõrvuti Eesti lipp ja Eesti jalgpallikoondise plakat ja asub asja kallale. Päev nagu iga teine.
Aga täna ei ole markofkini jaoks tavaline päev. Täna on SEE päev. Täna ta teeb seda. Ta peab seda tegema. Ta lihtsalt teeb seda.
markofkin ei jõua ära oodata, mil ta arvuti juurde jõuab. Ööseks tõmbama pandud Photoshop peaks kohal olema. Ja seekord loodetavasti ilma viirusteta. Ja see ongi kohal. Ja crack töötab.
markofkin ruttab juba asjadest ette ja hakkab unistama. Ta näeb, et teda on omaks võetud: +1 foorumis, edukas rahakogumine plakati jaoks, käepigistus ROOTSI KUNNILT, plakat telekas, BBCs, Iiri foorumis - kogu maailm on tema peopesal. markofkin saab siiski aru, et pole mõtet liialt unistada ja ütleb vaikselt endale: "Vara veel, mees, praegu on aeg tööd teha, mees, ja teha seda ainult nii nagu sa oskad - hästi."
markofkin teeb lahti wikipedia, õhtuleht.ee, google'i, soccerneti, otsib sõnaraamatust üles "iroonia" tähenduse. Ta mäletab, et Põhja-Iiri treeneriga ei pikendatud lepingut. SACKED. Ta guugeldab kahe suvalise vanamehe pilti. SACKED. Hmm. Kes Iiri treener on? Wikipedia. Trappo. SACKED. Poistele foorumis meeldib see kindlasti. markofkin ei suuda enam oma naeratust tagasi hoida.
Mõeldud. Tehtud. Iroonia. Pilt on foorumis üleval. markofkin on elevil. Refresh. Refresh. Refresh. markofkin ei suuda kõiki oma emotsioone enam kontrollida. Ta haarab uuesti oma püksirihma järele, et stressi maandada. Esimene tagasiside on saabunud. markofkin ei usu oma silmi.
"Sa oled sitt." "See on sitt." "Wow, see küll iroonia ei ole, idioot!"
markofkin on šokis. Ta ei olnud selleks valmis. Äkki saab markofkin aru, et tal on ikka veel rihm käes. Ta paneb selle ümber kaela ja riputab otsapidi konksu külge, kus vanasti lamp oli. Ja hüppab toolilt alla.
markofkin on nüüd lõplikult rahus. Irooniline, et see tuli läbi sama rihma, mis talle aastate jooksul nii palju rahu toonud on.
Kommentaar