Veel pusletükke topimosaiiki!
"Ice on the Dune" 2013
"Ice on the Dune" 2013
-
"I like an aggressive team, I want to see a team that is strong, committed and quick on the break.
These are things which Atletico fans have always liked, it helps them identify with and love this shirt." -
Kuna Spharkz postitab pidevalt Zappat ja ma olin niigi juba ammu mõelnud FZga lähemalt tutvust teha, siis võtsin ette tema diskograafia. Kaks nädalat, ligi 50 stuudioplaati ja palju laivalbumeid hiljem (postmortem asjades ei viitsinud tuhlama hakata, nii fänn ma nüüd ka ei ole) võin öelda, et oli alles tripp.
Zappal on teadagi sada nägu. Lõbusad meloodiad ja sürrid džämmid, jazz-fusion ja orkestreeritud klassika, intelligentne ühiskonnakriitika ja provotseeriv lollimängimine. Kõik see talle omases rahutus, alati arenevas ja näkkukargavas stiilis. Legendaarne laivartist ja geniaalne helilooja, absurdne humorist ja satiiriline loojutustaja. Kontseptsioonid erinevad ja bändimehed vahelduvad, Zappa muusika on pidevas muutumises, kuid kvaliteedilt ei tee ta kompromisse.
Asetan Zappa nende suurkujude hulka, kes mitte ei teinud lihtsalt super muusikat, vaid kes elasid oma muusikas (ja kes elasid ise piisavalt kaua ja värvikalt). Tom Waits, Mark E. Smith, Lou Reed, Nick Cave, Daevid Allen, Egor Letov, Zappa. Kindlasti on neid muusikuid veel, aga rohkem ma praegu valideerida ei oskagi.
Top 10 lood:
Wowie Zowie – Freak Out! (1966)
Trouble Coming Every Day – Freak Out! (1966)
Dog Breath, in the Year of the Plague – Uncle Meat (1969)
Peaches En Regalia – Hot Rats (1969)
Willie the Pimp – Hot Rats (1969)
Pygmy Twylyte (1973)
Don't Eat the Yellow Snow Suite - Apostrophe (1974)
Filthy Habits – Sleep Dirt (1979)
Bobby Brown - Sheik Yerbouti (1979)
Dumb All Over – You Are What You Is (1981)
Kommentaar
-
Kommentaar
-
Homme viin sellise väikese Zappa raamatu tagasi. Hea sirvimine kuulamise kõrvale.
Kommentaar
-
Süvenesin nüüd rohkem su TOP listi. Päris kõva töö oled ära teinud. 2 nädalaga 50 Zappa albumit..see päris normaalbe ei ole ikka. Kas kuulasid kõike ühe korra? Zappaga on tihtilugu just see, et mõnda asja tuleb 10-20 korda kuulata ja alles siis hakkab meeldima ja saab asjale pihta.
Huvitav valik sul laulude osas küll. Ei olegi 10 kõige tuntumat lugu vaid on ka sellist üle keskmise veidrat kraami. Freak Out! tekitab juba ise paljudes esmakuulajates sellise what the fuck was this shit?? emotsiooni.
Bobby Brown ja Peaches en Regaliaon ilmselt safe betid igas Zappa top listis ja seda muidugi täiesti õigustatult.
Mis sa Joe's Garage ja Overnite Sensationist arvasid?
Tundub nagu sai jälle üks inimene natukenegi Zappa usku pööratud. Great success!Kommentaar
-
Kenasti kirjutatud! (kuigi mulle isiklikult see Zappa huumor korda ei lähe)
Muideks, Mark E Smith vaidleks sulle vastu, et ta ei ole muusik
ta vihkab 'muusikuid'.
★★★★★★Kommentaar
-
Koos igasuguste livedega peaks olema 60+ albumit. Kui lisada ka peale tema surma välja antud albumitega ja igasugused best ofid vms, siis peaks 100+ olema. Tüüp oli tõsine töönarkomaan. Panen peast, aga umbes nii et 1979 jaanuar kuni 1979 november lasi 5 albumit välja jne.
Oma lühikese eluga tegi ta ikka meeletus koguses muusikat.
Kommentaar
-
Kuulasin kõike vähemalt korra. Kui midagi eriti head kõrvu jäi, siis veel lisaks. Ühtteist võis kõrvust mööda minna küll, sest sügavat jazzi ei oska ma ilmselt veel piisavalt hinnata, klassikalisest muusikast rääkimata. Samas kõige lahedam oli just see, kui erinevaid žanreid ta läbi jõudis käia. Kusjuures mu absoluutseks lemmikualbumiks tõusis hoopis suht ebazappalikult psühhedeelne ja melanhoolne Sleep Dirt (see ilma vokaalideta originaalversioon).
Diskograafia läks nüüd tegelt suhtkoht lennates, aga kui ma kümmekond aastat tagasi seda proovisin, siis loobusin kiiresti. Kindlasti ei ole see lihtne taustamuusika, vaid nõuab pidevat tähelepanu ja mingil määral vilunud kõrva. Ma ses suhtes päris roheline enam ei olnud, Freak Out! ja mingid greatest hitsid on ikka aastaid playlistis olnud.
Zappa huumori vastu pole mul midagi ja laive kuulan ka hea meelega, aga need Joe's Garage'i tüüpi naljasemad albumid ei jäänud mulle lihtsalt muusikaliselt nii hästi kõrva.Kommentaar
-
See on tõesti lausa hämmastav kuidas ta suutis sisuliselt igast žanrist muusikat luua. Ja lausa hästi.
Selles osas on sul muidugi õigus, et Zappa vajab süvenemist ja niisama taustamuusikana pole mõtet seda kuulata. Minu esimene kokkupuude Zappaga oli paari aastasena kodus. Nimelt siis mu isa kuulas kodus muu hea muusika seas ka Zappat. Seda nii ise salvestatud kassettidel ja ka vinüülidelt. Väga retro värk või nii.
On albumeid millest ma algul ei saanud mõhkugi aru ja pidasin lihtsalt veidraks müraks ja nüüd pean neid Zappa parimateks teosteks. Umbes 15 aastat kuulamist ja päris kõik tema muusikast ei meeldi ikka veel. Anname veel aegs. Või kõik ei peagi meeldima..
Joe's garage..võibolla see muusika jääb natuke huumori varju. Esimest korda kuulasin seda albumit tõsisemalt umbes 14 aastaselt ja eks esimese hooga jäid muusika asemel meelde naljad. Fick mich, du miserabler hurensohn....Don't get no jizz upon that sofa..
Aga noh Zappaga ongi nii, et kõigil on oma lemmikud.
Ja psühhedeelsest...Zappa ise pides psühhedeelset liikumist ja muusikat naljakaks ja ei suutnud seda tõsiselt võtta. Vot mis.
Ja siia üks mu lemmikuid. Cheepnis. Lahe video ka, näeb kuidas suurepärased muusikud stuudios töötavad. https://www.youtube.com/watch?v=-7nB...I&pbjreload=10
tl;dr Zappa ruulib!Kommentaar
-
:format(jpeg):mode_rgb():quality(90)/discogs-images/R-257768-1392838306-6000.jpeg.jpg)
:format(jpeg):mode_rgb():quality(90)/discogs-images/R-7832069-1456997032-9261.jpeg.jpg)
Fino alla fine FORZA JUVEKommentaar
-
you just went full gangsta, never go full gängsta★★★★★★Kommentaar
-
8 jõudsin kokku panna. Aluseks võtsin selle, et kui album käima panna suvaliselt kohalt, siis meh ei tundu. Esimesed 2 täidavad selle ülesande eeskujulikult
1. deafheaven - sunbather
2. white lies - to lose my life
3. depeche mode - songs of faith and devotion
4. russian circles - station
5. massive attack - 100th window
6. agent M - šokolaad EP
7. the birthday massacre - nothing and nowhere
8. sõpruse puiestee - mustale mereleKommentaar
-
Radiohead on räigelt hinnatud bänd, nii rahva kui ka kriitikute poolt. Rateyourmusic saidil, kus ma ka ise aegajalt albumeid hindan, on nt esimene ja kolmas koht just Radioheadi käes. 5 aastat tagasi tegin proov ja ma ei saanud haibist aru, wtf suht lamp ju, miks Ok Computer ja Kid A nii hinnatud on. Nüüd kevadel mõtlesin uuesti proovi teha ja otsustasin, et alustan mõnest muust nende albumist. The Bends sai siis ette võetud ja ma armusin täielikult, sellinne mõnus rock, enne kui nad korralikult katsetama hakkasid ja rohkem alternatiivse muusika peale läksid, mida kaks järgmist albumit on.
Ehk nüüd kui ma tutvusin nende esimese hea albumiga, Pablo Honey oli ikkagi veel sellinne harjutamine ja suures pildis keskpärane album, välja arvatud paar super lugu, siis on ka nende teised albumid meeldima hakanud.
The Kinks oli mu eelmise aasta armastus, siis nüüd on Radiohead mu uus lemmik ja suvel on plaanis kõik 9 albumit korralikult läbi kuulata.
Ja ma veel arvasin, et kõik suured bändid on läbi kuulatud, kindlasti ma leian veel mõne, keda ma 5 aastat tagasi vihkasin ja nüüd armuksin, nt ma pole kunagi Metallica fänn olnud (ilmselt üks väheseid siin), aga muusikamaitse areneb ja teen ka nendega uue katse.Kommentaar
Kommentaar