Alkohol

[Devil]

Vastus teemale \'Alkohol\'

jah :P

[EgoTrip]

Vastus teemale \'Alkohol\'

täna siis olen kaine autojuht.
ning alkoholile täna ei.

ok. välja minek.

kartma peab autojuhte, sest kindlasti on väga palju joobes. ning endal võib olla küll eesõigus, kuid mis see ikka loeb, kui mõni piider sõidab küljepealt sisse, ning minek haiglasse.

homme ütlen kui palju mente nägin

[EgoTrip]

Vastus teemale \'Alkohol\'

7 mendiautot + 1 mootorratas.
üllatavalt rahulik paistis Tartu kandis.

[2mSööt3mMööda]

Vastus teemale \'Alkohol\'

Jaaniööl ja sellele eelnenud päeval tabas politsei 122(!!!) roolijoodikut, 68 kiiruseületajat ja 144 joobes alaealist.
Päris masendavad numbrid või mis?

[päkapikk]

Vastus teemale \'Alkohol\'

Algselt postitas daywalker


144 joobes alaealist.
Päris masendavad numbrid või mis?

Arvan,et need numbrid oleks igal nädalavahetusel sellised kui politsei sellega tegeleda viitsiks.mis siin ikka nii masendavat,kas sa ise siis ei joonud kui alaealine olid??

[2mSööt3mMööda]

Vastus teemale \'Alkohol\'

pidasin silmas pigem roolijoodikute arvu. Teised numbrid tõin niisama välja. Selle roolijoodikute arvu võib ju kindlasti ikka mitmekordistada, nii et mõtle ise palju selliseid liikvel oli/on.

[päkapikk]

Vastus teemale \'Alkohol\'

Algselt postitas daywalker


pidasin silmas pigem roolijoodikute arvu. Teised numbrid tõin niisama välja. Selle roolijoodikute arvu võib ju kindlasti ikka mitmekordistada, nii et mõtle ise palju selliseid liikvel oli/on.

Sul õigus.........kunagi sõitis mulle kah roolijoodik autoga otsa.Mulle lõppes õnneks ainult paistes ja marraskil küünanuki ja kulmuga.

Aga mõistus pole oma teha,nii et roolijoodikud on ja jäävad siia maamuna peale sigadusi tegema

[Sv8]

Vastus teemale \'Alkohol\'

jah alkole

[norsk]

Vastus teemale \'Alkohol\'

See Ekspressi lugu on küll juba 2 aastat vana, aga kindlasti leidub siin üht teist kõrva taha panemiseks, eeskätt just noorematele alkoholisõpradele.

Kümme päeva viinaravil.

Ajakirjanik Margo Vaino räägib, kuidas ta kukkus jooma, läks vabatahtlikult Wismari haiglasse ja tsüklist välja sai.


Joon! 19. septembril hakkan jälle jooma. Sügisene maailm tundub tühi ja mõttetu, torpeedo, mis on kaks aastat tagasi sisse süstitud, on kaotanud mõju.

Ostan Prismast kaheliitrise Karu-õlle ja läheb lahti. Järgmisel päeval müün maha oma mobla, lähen üle kangematele jookidele.

Paari vahepealset päeva ei mäleta absoluutselt, tean vaid, et öösel koperdan oma ateljeesse, kus lihtsalt kukun voodisse. Ainsaks hommikuseks mureks on ärgates see, kust saada uut jooki.

23. septembril joon tuttavatega Harjumäel viina ja taas kaob pilt. Ärkan pisikeses kapslikujulises ruumis, mille ees rauduks ja betoonpõranda keskel auk, kust kusi peaks ära voolama.

Selge, olen kesklinna võmlas! Kong on aga nii pisike, et peaaegu lämbun. Trummeldan vastu raudust, röögin, et ei saa hingata. Kongi ust paotatakse pisut, võmm seisab kõrval ja ahmin hapnikku.

Mõne tunni pärast mind vabastatakse, kaasa antakse trahvikviitung. Järgmisel hommikul müün Balti jaama turul 25 krooni eest maha oma käekella, siis 35 krooni eest jope ja raadio.

25. septembril lõhun eksabikaasa ukse taga. Ta kutsub politsei. Kas jälle menti? Seletan, et tahan oma asju kätte saada. Võmm lahkub õnneks, naine paneb mu takso peale ja kärutab Wismari haiglasse.

Kuna oman haigekassakaarti, saan odavamalt. B-poolele, kus päev maksab sada krooni.

400–750kroonise päevataksiga A-poolest erineb B-pool vaid sellega, et siin käib koridoriuks lukus ja akende ees on kolme sentimeetri jämedused trellid.

Mulle antakse hirmus peotäis tablette, neli numbrit suurem pidžaama, mille püksid lotendavad kui Miki-Hiirel, ja talutatakse euroremonditud palatisse nr 3, kus on kolm puuvoodit ja telekas.

Üks taat norskab ja on toa täis peeretanud. Avan akna, kukutan end voodisse, mõne hetke pärast kaob pilt silme eest.

Ärkan hommikul hirmsa peavaluga, hüüde peale, et sööma. Wismari sööklas aga ei lähe puder alla – ja üldse olen ma ju viimati õginud tol saatuslikul 19. septembril.

Vaatan laudade taga istuvaid inimesi. Neid on igasuguseid, näost juba staažikad jotad, mõni põskedest paistes kui talihamster, mõnel maks läbi ja silmavalged kollased. Ühe käed värisevad kui utesabad, teisel on polüneuriidi nähud ja lohistab lauda tulles jalgu järgi nagu tiine elevant. Sekka ka mõni naine, üks veel vägagi ilus, mõni aga end näost ära joonud kui kalmaar.

Siis tuleb rohujärjekord nagu veneaegne vorstisaba. \"Aa, Vaino,\" rõõmustab medõde Veera, kui protseduuride ruumi astun. No mis seal salata, tunnen kogu Wismari personali oma eelmistest seesolekutest.

\"No teeme nüüd magneesiumi,\" ütleb ta pärast valusat b-vitamiinisüsti, mis teeb perse tunde, nagu torkaksid sinna oma nõelad sisse kümme herilast.

Magneesiumisüst, mis taastab ajuvereringet ja väldib ajurakkude massilist kõngemist, ajab ihu kuumaks. Pärast süsti on tunne, et munad on jalge vahele ära keenud.

Vahepeal jõuan tunnikese voodis lebada ja Discoverist Animal Planetit jõllata, kui tuleb sama õde ja paneb tilguti. Tilgutipudelis on vere aseaine ehk soolvesi, glükoos, vitamiinid, rahustid. Vinge värk, mis korraks isegi taevalikult uinutab.

Ma pole ikka veel oma tuuri sel korral täis joonud. Muutun rahutuks ja tahan haiglast välja.

Muidugi lastakse, sest olen ju vabatahtlikult tulnud. Liiatigi on täna valves doktor Kraan, kellel minu lahkumise üle hea meel on. Meil on omavahel olnud üsnagi karme sõnavahetusi.

Hooldaja annab riided kätte, koridoriuks tehakse lahti ja aidaa. Oma päevikusse kirjutan konarlikult: \"Joon end surnuks, väljapääsu pole.\"

Mitut järgmist päeva ei mäleta ma taas. 29. septembri õhtul müün võileivahinna eest mingitele kaakidele maha oma passi.

Järgmisel päeval saan aga kätte ühe võla, tuhat krooni. Kuna olen üsna jõuetuks jäänud, ostan kohe tagavaraks 15 pudelit Põltsamaa peeti.

Näen ühte oma tuttavat. Tuiame mu ateljeesse. Et olen võtmed sisse unustanud, siseneme akna kaudu. Kui olen viis pudelit peeti sisse kulistanud, tunnen, et ei jõua enam olla. Tahaksin tagasi haiglasse. Lähme.

Taas on valves doktor Kraan. Mul mõõdetakse veres 3,8 promilli alkoholi ja ei võeta. Öeldakse, et tulgu ma kahe-kolme päeva pärast, kui joove on väiksem. Muidu ei tohi uinuteid ega tilguteid panna. Fuck! \"Doktor Kraan, ma joon end kasti,\" huikan kui vedur ja kaon.

Tol õhtul lähen tuttavate parmude juurde Lasnamäele, teen neile tublisti välja.

Järsku aga tunnen, et ei saa korralikult hingata. Kõõksun kui vares puu otsas. Õnneks on lähedal Balneomi traumapunkt ja tuterdan sinna, kummaski taskus 1,5-liitrine longeropudel.

Kutsutakse kiirabi. \"Joodik,\" tõdevad arstid ja mõõdavad mul taas karmi, ca 4promillise joobe. Mind ei viida aga kusagile, tehakse kohapeal diasepaamisüst.

\"Teie organism on eriti tugev, et sellise joobega veel ringi kondate,\" nendib kiirabi ja kaob.

Kõõksun aga edasi. Ma pean abi saama! Järgmisena lähen Keskhaigla valveosakonda ja palun, et aidake. \"Ei, me ei abista joodikuid, kõndige Wismarisse!\"

Koperdan sajatades oma ateljeesse, kõõksun edasi ja oksendan põranda täis. Kogu järgmise päeva joon.

Ööl vastu 2. oktoobrit tuterdan taas Wismari ukse taha. Aetakse minema.

Järgmisel hommikul aga juhtub midagi imelikku, täpselt nagu eelmise joomatsükli ajal, 2001. aasta kevadel.

Kusagil kaugel hakkab helisema lustakas sümfoonia. Algul mõtlen, et see tuleb mõnest autoraadiost, kuid \"taevakellad\" helisevad kõikjal, kuhu lähen.

Tean, et see on Peetruse märguanne, et tuleb lõpp, kui jätkan. Mulle tundub, et isegi aeg jääb vahepeal seisma.

Visa hingena lähen Wismarisse tagasi ja nuian, et võtku vastu. Pärast pikki läbirääkimisi valvearst Rõikaga asi õnnestub. Luban, et ei lase enam lesta ja naine tuleb ja maksab homme raha ära.

Et Wismari haigla on karm äriettevõte, helistatakse mu eksnaisele koju. Ta on nõus.

Taas viiakse mind kolmandasse palatisse, isegi samasse koikusse, kus olin esimese katse ajal. Kaks esimest päeva magan lihtsalt maha, siis hakkab eluvaim tagasi tulema.

Tuttavad ja ekskaasa tulevad külla, toovad mineraalvett ja puuvilju. Jah, mineraalvesi on vajalik, see viinamehe rõõm viib mürgid verest välja.

Istun suitsuruumi, kus hakkajamad taadid keedavad varahommikust kuni ööni kanget teed ja viskavad lamedat nalja.

\"\"Kes sa oled?\" küsis mees veidra eluka käest, keda nägi. Sai vastuse, et elukas on süüfilis. \"No mine siis m-i!\" vihastas mees, mille peale elukas \"plumps\" tegi ja vastavasse paika kadus.\" Sihuke ongi Wismari tüüpiline nali.

5. oktoobri õhtul kosserdan juba koridoris ringi ja tutvun seesolevate tüüpidega. Suitsuruum, puhketuba ehk kurilnik ongi Wismari tuiksoon, mis on peaaegu alati siniseks suitsetatud.

Siin kuuled erinevaid saatusi. Siin on kõigil ühine mure, et kuipalju, miks ja kuidas keegi jõi. Mis nägemusi keegi viina mõjul on näinud.

Üks vennike nägi kapi otsas mängukarusid. Nad olid ilusasti suuruse järjekorda seatud.

Teine nägi põrandal kilpkonni, kellele olid augud selga puuritud, ja aukudest tuli välja auru.

Kolmandal aga tulid vene ohvitserid aeda õunu varastama, viskasid kabuurid puuokstele, et kergem oleks ronida. Sibasid puu otsas kui oravad.

Neljas mees pööras haiglas ära ja õgis koridoris sisse pooled kummipuu lehed, algul silitas aga puud kui naist. Vaene kummipuu!

Üks memm aga oli oma jutu järgi klaasi veini joonud ja siis kõikjal ämblikke näinud.

Vanavarakoguja Toivo aga jutustab, et kord hakkasid Viru tänaval kahel joodikul korraga hallutsinatsioonid. \"Kas sa näed seda kuradit siin laual?\" küsis üks. \"Näen küll, on sihuke meetripikkune, punane ja lööb tantsu,\" vastas teine.

Alkoholipsühhoos on jube, see tekib mõni päev pärast jooma lõpetamist. Tavaliselt inimene seda hetke ise ei mäleta, kui ära pöörab, alles pärast tulevad sündmused meelde, kui tulevad. Mõnikord psühhoos ei möödugi ja viinanina võibki sassi jääda. Üks säärane vennike arvas, et ta on baariomanik ja kutsus kõiki usinalt jooma.

Siinsamas B-poolel on ka see kurikuulus palat nr 4, kuhu tuuakse vältimatut abi vajavad haiged. Mõned on deliiriumis, rahutud, venitavad suust välja olematut köit, nad seotakse voodisse kinni.

Siin saab vaadata tõelist inimeste hääbumist, mõned on seisundis, millest enam välja ei tuldagi. Igal juhul väga õpetlik palat. Nägin maksatsirroosiga meest, kes viidi Merimetsa haiglasse surema. Ta oli üleni kollane, tegi püksi, ei saanud muhvigi aru.

Ja ikka ei võta ma õppust! Miks? Mu enda tervis hakkab pisut paranema, söök läheb juba sisse.

Wismaris tehakse ka narkomaanidele ekspertiise ning B-poole koridoriuks avatakse söögi ning rohtude jagamise ajaks. Siis saab natuke rohkem ümbrust jälgida.

Nägin täna oma silmaga, kuidas narkomaan ähvardas valvearsti. Tavaliselt võetakse narkaritelt uriiniproov, nad peavad topsi soristama. Aga see narkar lubas valvearstile noaga virutada.

\"Pange mu käed raudu ja viige arestimajja,\" oli ta nõudmine, mille appirutanud võmmid ka täitsid.

6. oktoobri lõuna ajal õnnestub mul korraks lipsata \"rikkurite\" ehk A-poolele. Siin on ka privaatpalat, kuhu omal ajal on isegi litse tellitud.

A-poolel on ka naisi rohkem. Üks on veene nüsinud, teisel on kõva meik näos, et peretülist tekkinud sinikat silma all varjata. Ühel tädil on suured tissid, teda vahivad kõik.

Siin kuulen ka lugu, mis naerma ajab. Kallil poolel pole piisavalt käterätte, üks naine sai räti asemel padjapüüri! Kuivata siis sellega!

Ühele kenale daamile koostan horoskoobi, mis tema sõnul täkke läheb. Niisiis haiglasuhe, mis tavaliselt kusagile välja ei vii. Aga lubame aadresse vahetada. Meie \"suhe\" lõpeb aga järgmisel hommikul rohusabas, kus daamike mind nähes nutma puhkeb ja psühholoogi juurde lidub.

Lähen ka ise endast välja, viskan palatis puruks telekapuldi, peksan jalaga vastu seina.

Pärast joomist tekkiv emotsionaalne labiilsus on kohutav. Mis saab mu elust edasi?

Mind lohutab kõrvalpalatis asuv tüüp Valdek. Nutame koos kui väikesed lapsed. Siis hakkab mul hirm, et võin psühhoosi saada. Valvearst, doktor Nikolajev, laseb mulle rahustava süsti teha.

Uimerdan voodi serval kui laiskloom ning vestlen voodinaabriga, 65aastase Alfrediga, kes on kirglik jahimees. Tema hakkas jooma, kui sai Peterburis ekskursioonil olles teada, et tädi on surnud.

Alfredil on süda haige, lisaks vaevab teda podagra, kuid kärakas maitseb. Nüüd ootab ta, et doktor Mesilane talle esperaali (alkoholismivastased tabletid, mis õmmeldakse tagumikku) paneks.

Kallis lõbu, mis maksab 1500 krooni, kuid kolm aastat alkoholivabadust on kindlustatud. Kui sel ajal jood, oled kastis.

7. oktoobril pärast lõunat tuuakse sisse kuraasikas taat, 50aastane Valdur, kunagine kümnevõistleja, kelle pooled tulemused olid paremad Erki Noole omadest.

Valdur tuuakse 4. palatisse, ta on neli ööpäeva magamata olnud. Käib ringi ja räägib, kui kõva mees ta on. Lubab lukusoleva koridoriukse molekulideks lüüa, varastab Alfredi öökapist odekolonni, millest kolmveerand ära joob.

Nojah, kuulsused on Wismari peatükk omaette. Siin on olnud kuulsaid naislauljaid, näitlejaid, sportlasi, maffiamehi. Kõik on viina ees võrdsed, ole sa kes tahes.

Õhtuks läheb Valdur nii sassi, et temagi tuleb voodisse kinni siduda. Vend aga võitleb vastu. Keeldub siibrisse kusemast ja soristab trotsist end regulaarselt täis või suure kaarega põrandale.

Viimastel öödel pole mul eriti und. Telekat ei viitsi vaadata. On tekkinud imelik hirm, ma kardan voodit. Sest üks õhtune neuroleptikum, truxal, tekitab košmaarseid unesid. Mõtlen, et voodi on kui eelkirst, kus igal ööl end surmaga harjutama peab.

Uinun 15 minutiks, ärkan higisena. Olin unes näinud, kuidas mind pea ees martäänahju topitakse.

Samast rohust nägi meie palati kolmas mees revolutsiooni. Kõrvalpalatis elunev Fedja aga nägi mitu ööd jutti, et on tuletõrjuja ja ronib viiendale korrusele oma korterit kustutama, seal aga loobitakse teda tikkudega.

Tuian palatisse nr 1, hakkame Valdekuga lihtsalt lollusi tegema, vahetame puhkeruumi ja 4. palati sildid omavahel ära, kleebime peldikusse ja duširuumi paljaste naiste pilte, orgunnime peldiku ukse kohale harja. Nii kui keegi sisse astub, saab kolaki vastu pead.

\"Issand jumal, te olete ikka päris lollakad,\" undab selle peale õde Reet.

Räägin Valdekule, et Wismaris võikski elada. Maksad sada krooni ööpäevas, selle eest saad kolm korda süüa, käid tööl, oled pideva meditsiinilise kontrolli all.

Kuutasu oleks selles hotellis vaid 3000 krooni. Asukoht veel kesklinnas! Kuradi hea äriidee! Kell kaks öösel on kurilnik paksult mehi täis, vesi pannakse keema, kange tee kruus rändab taas käest kätte. Mis kasu sest ravist siis on?

Wismari nüri atmosfäär on mulle pähe löönud, võtan märkmiku ja hakkan öösel kell kolm napakaid luuletusi kirjutama. Kõigepealt luuletus koristaja Luulele, siis ukse molekulideks lüüa lubanud Valdurile, jne.

...

Luule haiglat koristas
põrand läikis, palat ka
joodik maha soristas
tuli otsast alata

...

Valdur seoti voodi ikke,
sest ta nägi päkapikke

...

magneesiumisüst on minu huumaks,
sest ta teeb mu ihu kuumaks.

...

Mind haiglasse sõidutas sohver
mu veres oli viina 4 promilli
rekord, seepeale ütles tohter
saatis koju ning kinkis lilli

...

Kas tead, mis värvi on Wismari armastus?
Värskapudeli värvi!

...

Tiidul pandi torpeedo sisse
lennuhuviline noormees
lendas hooga Siberisse

...

Piia oli joonud
seitse aastat jutti
aga mitte kunagi
polnud pügand tutti

nüüd teda Wismarisse tuua
oli päris lahe
võmm tiris tutist
ja asi tahe

...

Mati oli joonud
jutti neli kuud
kodus tagus halgudeks
Mari, keda pidas puuks

...

Pohmell kui vaevas Kalevit
polnud tarvis pudelit
sõrmed kurku läkitas
uue joogi tekitas

...

8. oktoober. Magan vaevalised kolm tundi. Päeval käivad tuttavad, toovad õgimist ja mineraalvett.

Õhtul tuuakse 4. palatisse 21aastane noor narkomaan paariks tunniks jälgimisele, politseinikud istuvad ja valvavad koridoris. Algul visatakse narkar kui narts valvearsti tuppa lihtsalt tekiga põrandale, siis alles kantakse palatisse.

Valdur vabastatakse \"paeltest\". Wismari elu murrab ka minu, keedan kanget teed, kohe on mehed ümber kui kullid. Tuleb neilegi anda.

Samal ööl, kui lõpuks tunnen, et suudan taas uinuda, kargab sisse valveõde ja huikab: \"Appi, valvearst Mesilasele tungitakse kallale!\"

Jooksen unise peaga valvetuppa, kus käib tõsine action. Haiglasse psühhoosiga toodud pisike vene mees on nii väge täis, et on juba valvearstile tohlaka pannud.

Kuue patsiendiga suudame taadi lõpuks diivanile nagu lesta pikali väänata, saan kinni ta paremast jalast ja keeran seda, kuni mehike röögib valust. Annab alla ja läheb vabatahtlikult voodisse, kus laseb enda kinni siduda.

9. oktoobril kirjutatakse lõbus sell Valdek ja veel hulk teisigi mehi välja. Valdek kingib mulle mobla, mida ta ei tarvita. Kuna mu SIM-kaart on alles, olen väga õnnelik.

B-pool jääb aga päris tühjaks. Kuid see on kõik ajutine. Päeval käib mu ekskaasa, nutame koos. Miks, miks läks kõik jälle nii?

Lõunasöök on normaalne. Päeval saan riided kätte, et pisut õues jalutada. Riided kõlbavad isegi selga panna, ma polegi neid seekord väga ära trööbanud.

Õues on kõik võõras, autode undamine, hunnik kiirustavaid inimesi. Ruttu sisse tagasi!

Õhtul hakkab alles möll pihta. Kõigepealt tuuakse sisse 30aastane noormees, kes kahe peale ühe teise tüübiga on kolme päeva jooksul sisse kuuganud 12 pudelit viina. Ta veres on üle 4 promilli alkoholi – üle haigla alkomeetri piiri.

Üldiselt surmav kogus, kuid inimene elab! Siis heliseb mu telefon ja üks tuttav kutsub mind jooma. \"Kulla mees, olen viinaravil, jäid nõksa hiljaks,\" vastan kiretult.

Siis transporditakse 4. palatisse ilus vene plika, kel katus sõidab. Väidetavalt tuuakse ta jälgimisele, sest on oht, et ecstasy või amfetamiin on tal SHA (skisofreenia) vallandanud.

Samasse vältimatu abi palatisse taritakse ka purupurjus soomlane, kes viina nõuab. Õhtul kell 23 tuiab somm juba osakonnas ringi ja otsib haigete külmkapist alkoholi. Arvab, et on kusagil lõbumaja koridoris. Ütleb, et sõbrad viivad ta kohe ära.

Enne seda, kell 22 aga saan perse sihukese süsti, et pool kanni paistetab hoobilt üles. Truxali lükkan keele alla ja sülitan hiljem lihtsalt suust välja.

Kuna jahimees Alfredile õmmeldi täna esperaal sisse ja talle tuli poeg järgi, pannakse tema koikusse uus mees, kes enne seda mitu päeva 4. palatis oli värisenud.

Öö möödub rahutult, sest jälgimisele pandud plika käib palatist palatisse ja lihtsalt võtab öökappidest, mida heaks arvab. Istub kellegi kõrvale ja kallistab. Kurat, ajab ihu täkku täis, sest pidžaama alt paistavad karmid naiselikud väärtused. Aga plika pea on päris segi ja tont teab, mis haiguste bukett selles ihus peitub.

Päeval saan teada, et Valdek on juba otsaga Seewaldis, oli öösel aluspükste väel õues ringi tormanud. Käin teda vaatamas. Kui oma haiglasse naasen, serveerib mu uus voodinaaber ühekordsetesse taldrikutesse igasuguseid hõrgutisi.

Selgub, et Ploomiks kutsutaval mehel on täna 40 eluaasta juubel! Haiglasse sattus ta pärast seda, kui oli otsustanud joomatuuri lõpetada ja Saaremaale tuttavate juurde värske maaõhu kätte kainenema läks. Seal aga pööras neljandal päeval ära ja hakkas toas metsloomi nägema.

Pärast õhtusööki läheb peoks. Kutsun ka 1. palatist väärika vanavarakoguja Toivo ning tolle 4promillise joobega ja haavalehena väriseva kuti.

Loomulikult on ka sassis plika Tanja kohal ja vitsutab pooled söögid ära. Õnneks kaob Tanja kõrvalpalatisse kahe noore vene kuti juurde.

Enne südaööd kohtun ühega neist puhkeruumis. \"Tead, nad on mu toanaabriga alasti ja kepivad,\" ütleb tüüp, kes ei taha oma palatisse tagasi minna.

Tunnen huvi, et kas ilma kummita. Muidugi! Tunnen kaasa ja imestan, et haigla sisekontroll ei toimi.

Mõne hetke pärast on aga Tanja juba meie palatist pidulaualt viimase mandariini ära virutanud. Ploom saab nii vihaseks, et tuleb puhkeruumi ja viskab talle kausitäie viinamarju vastu nägemist: \"Söö, lits!\" Rumal neiu ei saa aga aru, mida ta nüüd paha tegi.

Selgi ööl magan vähe, järgmisel hommikul käin korraks kodus. Järsku hakkab südames torkima, olen veel pärast karmi \"kärutamist\" üsna nõrk.

Kui Wismarisse tagasi jõuan, on tüütule plikale karm süst tehtud ja ta magab kui kott.

Õhtupoolikul üritab üks naine haiglasse ilmselt narkootikume tuua. Väidab, et on ühe esimeses palatis sees oleva poisi ema. Ta otsitakse läbi, käekottki valatakse laiali. Naine kaob.

Õhtul aga hakkab Tanja taas ringi \"keevitama\". Millegipärast tunnen talle kaasa. Annan šampooni, et mine käi duši all, ning toon talle poest paki sigarette, ulatan kaks ühekordset žiletti, et raseeri ennast. Kaunitar kaobki duši alla.

Homme saab kümme päeva täis, kui siia tulin; see paik on lõplikult üle visanud. Kauemaks siia jääda tähendaks uut depressiooni ja ehk uut joomatuurigi.

12. oktoober. Hommikul tuigub rohusabas väga tuntud teletäht.

Doktor Rõigas kirjutab mind välja. Minu palatisse tuuakse poolsassis tüüp, kes parajat sokki suust välja ajab. Tuttav viib mind autoga koju.

Seekord pääsesin. Aga mida toob tulevik? See on kõik enda kätes. Igal juhul paneb seekordne pauk mind elu olemuse üle taas tõsiselt järgi mõtlema.

Eriti sel hetkel, kui kannan oma ateljeest välja 12 kilekotitäit taarat, mille sisu olen üksinda hävitanud.

Kõik nimed peale Margo Vaino nime on selles loos muudetud.

[salmer]

Vastus teemale \'Alkohol\'

vahel on momente kus jah ei joo

[EgoTrip]

Vastus teemale \'Alkohol\'

see lugu paneb mõtlema

[Markko]

Vastus teemale \'Alkohol\'

Ei jah, nbapsuena ei ole mõtet postimaa hakata. Jätkame alkohloga

[Scooter]

Vastus teemale \'Alkohol\'

Algselt postitas Markko
Ei jah, nbapsuena ei ole mõtet postimaa hakata. Jätkame alkohloga

Postitust muutis: Markko kell 16-10-05 01:29:40

Parandasid kõik kirjavead ära ve?!

[Silver]

Vastus teemale \'Alkohol\'

Norski poolt postitatud artikkel oli päris asjalik. Päris huvitav oli lugeda..

[Devil]

Vastus teemale \'Alkohol\'

Karm, karm, millal siuke staadium huvitav tekib, et tahad niikaua juua?