Kuidas jõuda tippu?

[vaher]

Kuidas jõuda tippu?

[R.Madridista]

Vaher, vana oled ?

[vaher]

Vaher, vana oled ?

Mis see siia puutub?

Näiteks minul on hemoglobiinitase nii madal, et anaeroobse pulsi juures kustun kiirelt.

Aga kas see takistab sind profijalgpalluriks saamast? Jalgpall on nii demokraatlik ala, et siin võivad tippu jõuda nii pikad kui lühikesed, aeglased kui kiired. Berbatov või Toni on sellised mängijad, kelle kiirused jätavad kõvasti soovida, aga suudavad olla alati õigel ajal õiges kohas.

Teise lõiguga olen täiesti nõus. Ning väidan, et just sealt need tunnid puudu jäävadki, et talvisel ajal ei ole võimalik vutti taguda.

[football2u]

Mis see siia puutub?

Mind ennast huvitaks ka kui vana tüüp nii tarka juttu siin ajab Anna siis kasvõi enam-vähem, kui see nii suur saladus on.

[alehis]

ma lähen jooksma, tsau!

[yheksa]

Jutt töökusest on täitsa tip-top ei vaidle vastu, tippu jöudmiseks peabki hullu moodi tööd tegema ja seda mitte ainult spordis, vaid köikidel elualadel.

Küll aga on Eesti spordisüsteemi viga selles, et millegipärast tahetakse meil lapsi jube vara vöistlema panna. Köigepealt tuleks ikka tekitada armastus spordi vastu ja alles seejärel hakata vördlema saavutusi (teisisönu panna vöistlema). Lapse loogika paraku ei käi sama rada, mis täiskasvanu oma, ehk et "seekord kaotasin, järelikult pean hakkama rohkem tööd tegema". Laps mötleb pärast kaotus, et "kaotada on vastik, treener riidles (söimas), ma ei taha enam sinna trenni ja vöistlusele minna". Noores eas on luline mängulisus, mitte vöistlus.

Selle sportimise harjumuse tekitajaks peab olema ka kool. Meie haridussüsteem aga paraku kärbib kehalise kasvatuse tundide arvu öppekavades. See tähendab, aga seda, et suurem algatus peaks tulema perekonnast, mis teadupoolest on väga servast-serva.

Lisaks on spordisüsteemi viga selles, et meil ei taha treenerid nö käest ära anda oma andekaid öpilasi. Hoitakse oma ühte-kahte andekamat öpilast, vaatamata sellele, et arenguvöimalused on ahtakesed. Selleks, aga et saavutada väikese rahvaarvu juures vöimalikult körget taset on vaja kokku panna andekate grupid, sest andekas ei arene, kui ta teeb trenni koos nörgematega. Vötame Sloveenia - seal on 22 spordigümnaasiumi (meil on 1, mille tase on kah väga küsitav), kuhu on kokku kogutud just need andekamad. Sloveenia sportlikke tulemusi ei hakka ma siia kirjutama.

Aga üldiselt on siiski oluline see, et sporti peab armastama, sundida ei saa.

[Gallacher]

Küll aga on Eesti spordisüsteemi viga selles, et millegipärast tahetakse meil lapsi jube vara vöistlema panna. Köigepealt tuleks ikka tekitada armastus spordi vastu ja alles seejärel hakata vördlema saavutusi (teisisönu panna vöistlema). Lapse loogika paraku ei käi sama rada, mis täiskasvanu oma, ehk et "seekord kaotasin, järelikult pean hakkama rohkem tööd tegema". Laps mötleb pärast kaotus, et "kaotada on vas

tik, treener riidles (söimas), ma ei taha enam sinna trenni ja vöistlusele minna". Noores eas on luline mängulisus, mitte vöistlus.
Samas on näiteks Ubakivi Lõvide (aga ka teiste tegijate treenerite) näide vastupidine. Mõned üksikud loobusid, kes sõimule ja tagantpiitsutamisele vastu ei pidanud, teistest said mängumehed. Ja oleks veelgi kõvemad mängumehed saanud kui poleks jalgpallivälised asjaolud nende jaoks valel ajal mängu tulnud.
Tänapäevase spordisüsteemi viga on pigem selles, et toksitakse umbes kolm korda nädalas sest spordisüsteem on selline. Nii ei saagi mängijaid tulla.

[2mSööt3mMööda]

Ei tahaks nõustuda sellega, et väiksed eestlased ei taha minna välja jalkat mängima. Pigem on asi selles, et kuhu nad minema peaksid? Kus on meie laste tühermaad? Kus on hoov, kus nad saavad mängida? Meil on ainult asfalt, mis jaguneb parklateks ja teedeks. Minu kortermaja ümber on kolmes suunas 2m mururiba ja siis tuleb aed, neljandas suunas on parkla. Ka brassid elavad linnades, aga nende slummide ümber on piisavalt tühermaad. Ma isegi ei räägi sellest, et meie lastel pole piisavalt muru-, kunstmuru- ja miniväljakuid - brassidel pole neid üldse, seepärast nad mängivadki näiteks rannas. Aga erinevalt brassidest meil koolides ei mängita saalijalgpalli. Veelgi enam, paljudes koolides on saalijalgpall koguni keelatud, kuna see kiirendab saali amortisatsiooni. Aga kõige suurem takistus on vast kliima. No ei ole Eesti leiutatud selleks, et siin jalkat mängida, ei ole. Meie peame suusatama.

Julgen vastu vaielda sellele, et noored viitsivad vabast ajast palli mängimas käia. Ise käisin noorena vutti ja kossu mängimas 43kk/Tehnikagümnaasiumi väljakutel. Jalka väljaku katteks oli sel ajal selline punakas kruus ning väravavõrkudest võis ainult und näha aga ikkagi käis kogu suvi läbi väljakutel päris tihe tegevus.
Nüüdseks on seal jalka väljakul mõnus kunstmurukate,piirded ja võrgud(võimalik, et tänaseks katki). Olen sealt viimaste aastate jooksul vast mingi 10 korda mööda kõndinud aga mingeid jalgpalli mängivaid kutte seal küll näinud pole, sama jutt käib ka kossuplatsi kohta mis on samuti korda tehtud. Kortermaju on seal kandis sitta kanti, paneb lihtsalt imestama miks noored kutid õues palli tagumas pole?

[yheksa]

Kas need platsid on avatud? Paljud platside haldajad lihtsalt ei lase sinna kedagi peale, sest krt neid jalgpallureid teab - äkki löhuvad veel ära.

[trickster_10]

Ma teen nädalas 7h ja 20min trenni kokku(kekad ka sees), nüüd üritan teha vähemalt 10 h nädalas või rohkemgi. Minu arust on Eestis probleemiks ka see, et trennis käiakse siis kui viitsimist on, ja paljud üritavad 6 jooksuringist 5 teha, 30 kätekõverdust 25 ja selle asemel et asja täiega teha, tehakse seda hoopis muuseas. Peaks ütlema et meil trennis on algajad kuni asjaarmastajateni välja, ja üpris kehv on mängida kui tasemed erinevad.

[Inhouse]

Nõustun teema algatajaga ning leian, et Eesti mõttes tippu jõudmiseks pole tarvis muud kui rasket töötahet, motivatsiooni ning distsipliini. Tean mitut Eesti ML mängivaid jalgpallureid, kes noorpõlves olid täiesti keskmise tasemega oma eakaaslaste seas. Puberteedi saabudes langesid suurem osa kutte ära ning vaikselt aastast-aastasse parandati oma positsiooni ML klubis kuni põhimeheni välja.
Lisaks leian, et väga paljude noorte füüsiline aktiivsus on langenud just arvutite tõttu. Suur osa ajast istutakse suvekuude jooksul toas hommikust õhtuni arvutimänge mängides.
Ka leian, et arengu kiirendamiseks on tarvilik mängida endast tugevamate vastastega ehk siis nooruspõlves endast vanematega.

[elx]

Nõustun teema algatajaga ning leian, et Eesti mõttes tippu jõudmiseks pole tarvis muud kui rasket töötahet, motivatsiooni ning distsipliini. Tean mitut Eesti ML mängivaid jalgpallureid, kes noorpõlves olid täiesti keskmise tasemega oma eakaaslaste seas. Puberteedi saabudes langesid suurem osa kutte ära ning vaikselt aastast-aastasse parandati oma positsiooni ML klubis kuni põhimeheni välja.
Lisaks leian, et väga paljude noorte füüsiline aktiivsus on langenud just arvutite tõttu. Suur osa ajast istutakse suvekuude jooksul toas hommikust õhtuni arvutimänge mängides.
Ka leian, et arengu kiirendamiseks on tarvilik mängida endast tugevamate vastastega ehk siis nooruspõlves endast vanematega.

Siiski, läheb vaja ka õnne ning head tervist. Ja lihtsalt mitte ärakukkumisega ei jõuta tippu vaid kõigest Eesti ML keskmikuks heal juhul. Sel tasemel mängimisel ongi aga küsimus - miks pole veel ära kukutud, kui pead sel tasemel mängimiseks peale maksma?

[Daz Booob]

Tean mitut Eesti ML mängivaid jalgpallureid, kes noorpõlves olid täiesti keskmise tasemega oma eakaaslaste seas. Puberteedi saabudes langesid suurem osa kutte ära ning vaikselt aastast-aastasse parandati oma positsiooni ML klubis kuni põhimeheni välja.

Ma ütleks, et sinna see koer ongi maetud - süsteem ei tooda meil sportlasi.