Hooaja jooksul saab tohutus koguses jalgpalli vaadatud ja aeg-ajalt jääb ikka silma mõni noor seni tundmatu tegija. Alati mõtlen, et jätan nime meelde - huvitav jälgida kaugele jõuab. Aga nimedega on muidugi see paha lugu, et kipuvad meelest minema. 
Ehk panen siia nüüd kõik kirja. Julgustan teisi sama tegema. Viie aasta pärast vaatame, kellel on ainest kandideerida skaudiks mõnda klubisse ja kes oli niisama hetkelises narvatransis.
Aretasin ühe XI selle hooaja nimedest kokku.
Konstantinos Tzolakis (Olympiacos) - 21-aastane puurilukk jäi silma sel nädalal Konverentsiliiga finaalis Fiorentina vastu. Midagi väga erilist ei teinudki tõrjete mõttes, aga avaldas muljet oma enesekindla kehakeelega. Paaril juhul hindas olukorda valesti, kuid sai nendest puterdamistest kergelt üle. Ja ikkagi eurofinaalis 120 minutit nulli hoidmine on samuti märkimisväärne fakt. Debüüt esinduses oli juba ammu 17.aastaselt ära, aga põhirolli hakkas kandma alles sellest kevadest.
Juanlu Sanchez (Sevilla) - Üks Sanchez Andaluusias alles taandus areenilt, nüüd uus juba asemel. Tegutseb isegi Joaquiniga samal äärel, kuigi "vales" klubis. Võimalik, et praeguse aja Sevilla ongi lihtsalt sedavõrd kehv, et kõigil võimalus silma paista, aga 20-aastasel noormehel tundub olevat ainest peagi koputada koondise uksele. Sügisel debüteeris U21 tiimi eest.
Alessandro Buongiorno (Torino) - Itaalia jalgpallisõprade jaoks kindlasti tuttav nimi, isegi koondise eest juba väljas olnud, aga ise eriti Toro mängude peale ei satu. 1.90 pikk, kuid väga liikuv ja hämmastava töövõimega. Hooaja eelviimases voorus Milani vastu müttas sedamoodi ringi, et lõpuks lihtsalt jalad ei kandnud ja tuli 80. minutil välja vahetada. Sel nädalal saab küll juba 25seks, aga usutavasti võib veel tuleviku täheks prognoosida
Cristhian Mosquera (Valencia) - Sel härral ka see kuu sünnipäev tulemas ja saab alles 20. Üllatav selles mõttes, et nii noores eas selge liider meeskonna kaitseliinis. Sündinud Hispaanias, aga vanemate kaudu võimalus esindada ka Colombiat. Võib minna parajaks kakluseks kahe leeri vahel. Kevadel avasid hispaanlased talle U21 ukse. Valencia üldse noori tegijaid praegu täis ja sealt võib nii mõnigi komeet jalgpallitaevasse lennata.
Jorne Spileers (Club Brugge) - Spileers on isegi noorem kui Mosquera, olles saanud jaanuaris 19. Kuid sellele vaatamata käis kõikide sarjade peale tänavu platsil 41 korda. Nende seas ka Konverentsiliiga üliolulises poolfinaalmängus Fiorentina vastu, kus andis väravasöödu, mille peale võisid vanad Alderweireldid-Verthongenid vaadata, et jah, võime rahuliku südamega kõrvale astuda. Sügisel käis Spileers juba korra isegi koondise juurest läbi.
Melvin Bard (Nice) - Nice'i mängude otsa satub isegi harvemini kui Torino omadele. 23-aastane Bard juba kolm hooaega meeskonnas kuuma andnud vasakul äärel. Hea kahesuunaline kaitsemängija, kuigi ründestatistika just ahhetama ei pane - sellest hooajast Ligue 1's üks värav, kaks väravasöötu. Ent tahaks arvata, et talendikama pundiga - kas Allianz Rivieral või mujal - see kindlasti muutuks.
Samu Costa (Mallorca) - Eelmisel suvel Almeriast vaid kolme miljoni euro eest hangitud 23-aastane portugallane pakkus meeldejääva partii Hispaania karikavõistluste finaalis, kus töötas 120 minuti kahe mehe eest. Hea ohuhaistinguga oma karistusala juures. Ei oleks üllatav, kui saareklubi saab peagi oma investeeringult vähemalt kümnekordselt tagasi. Sama tüüpi mängumehed hakanud Inglismaal isegi 100 miljoniga liikuma. Seejuures oli Costa hooaja lõikes liigamängudes taklamised+vaheltlõiked arvestuses kahe võrra üle Moises Caicedost.
Manu Kone (Mönchengladbach) - Selle valiku juures teen veidi sohki ja panen kirja mängumehe, kes jäi meelde juba eelmisel hooajal. Õnneks koos nimega. Klassikaline keskvälja töörügaja, ent omab ka head söödusilma. Sai vöö vahele kolmanda Bundesliiga hooaja, ehkki alles mais täitus 23. eluaasta. Kui Bayern ära ei napsa, küll hakkavad kõned Inglismaalt mingi aeg tulema.
Alex Baena (Villarreal) - Baenast on ka nii mõnigi varem kindlasti kuulnud, kasvõi Fede Valverdega seotud juhtumi kaudu, aga lõpetas alles oma teise tõsise hooaja meeskonnas. Teenis endale au olla tippliigade edukaim söödukuningas, kui tegi eeltöö 14 väravale. Esimesed koondisemängud ka juba peetud. Aga siit on usutavasti veel pikk maa tõusta.
Rodrigo Muniz (Fulham) - Premmi jälgitakse palju ja ei ole ka kindlasti enam täiesti uus nimi. Aga lõi ukse lahti alles poole hooaja pealt. Vägagi ebatüüpiline Brasiilia ründaja - jõuline, ligi 1.90 kasvuga. Hämmastas oma väravavaistuga ning oskusega tulla justkui ei kuskilt ja sahistada.
Zito Luvumbo (Cagliari) - 22.aastane Angola mees sööbis mällu ühest hooaja alguse matšist, kus Raku endine koduklubi joosti Milani poolt üle. Ent Rossoneri 3:1 võidu sisse mahtus Luvumbo fantastiline värav ja tema entusiastlik lõpuni välja üritamine, ehkki kõik ümberringi olid saamatud. Tema oskustepagasi ja suhtumisega võiks vabalt mõnel suuremal laval ilma teha.
Jätan pingi peale Girona duo Miguel Gutierrezi ja Savinho, kes nagunii paari kuu pärast juba mõne tippklubi ridades.
Ehk panen siia nüüd kõik kirja. Julgustan teisi sama tegema. Viie aasta pärast vaatame, kellel on ainest kandideerida skaudiks mõnda klubisse ja kes oli niisama hetkelises narvatransis.Aretasin ühe XI selle hooaja nimedest kokku.
Konstantinos Tzolakis (Olympiacos) - 21-aastane puurilukk jäi silma sel nädalal Konverentsiliiga finaalis Fiorentina vastu. Midagi väga erilist ei teinudki tõrjete mõttes, aga avaldas muljet oma enesekindla kehakeelega. Paaril juhul hindas olukorda valesti, kuid sai nendest puterdamistest kergelt üle. Ja ikkagi eurofinaalis 120 minutit nulli hoidmine on samuti märkimisväärne fakt. Debüüt esinduses oli juba ammu 17.aastaselt ära, aga põhirolli hakkas kandma alles sellest kevadest.
Juanlu Sanchez (Sevilla) - Üks Sanchez Andaluusias alles taandus areenilt, nüüd uus juba asemel. Tegutseb isegi Joaquiniga samal äärel, kuigi "vales" klubis. Võimalik, et praeguse aja Sevilla ongi lihtsalt sedavõrd kehv, et kõigil võimalus silma paista, aga 20-aastasel noormehel tundub olevat ainest peagi koputada koondise uksele. Sügisel debüteeris U21 tiimi eest.
Alessandro Buongiorno (Torino) - Itaalia jalgpallisõprade jaoks kindlasti tuttav nimi, isegi koondise eest juba väljas olnud, aga ise eriti Toro mängude peale ei satu. 1.90 pikk, kuid väga liikuv ja hämmastava töövõimega. Hooaja eelviimases voorus Milani vastu müttas sedamoodi ringi, et lõpuks lihtsalt jalad ei kandnud ja tuli 80. minutil välja vahetada. Sel nädalal saab küll juba 25seks, aga usutavasti võib veel tuleviku täheks prognoosida
Cristhian Mosquera (Valencia) - Sel härral ka see kuu sünnipäev tulemas ja saab alles 20. Üllatav selles mõttes, et nii noores eas selge liider meeskonna kaitseliinis. Sündinud Hispaanias, aga vanemate kaudu võimalus esindada ka Colombiat. Võib minna parajaks kakluseks kahe leeri vahel. Kevadel avasid hispaanlased talle U21 ukse. Valencia üldse noori tegijaid praegu täis ja sealt võib nii mõnigi komeet jalgpallitaevasse lennata.
Jorne Spileers (Club Brugge) - Spileers on isegi noorem kui Mosquera, olles saanud jaanuaris 19. Kuid sellele vaatamata käis kõikide sarjade peale tänavu platsil 41 korda. Nende seas ka Konverentsiliiga üliolulises poolfinaalmängus Fiorentina vastu, kus andis väravasöödu, mille peale võisid vanad Alderweireldid-Verthongenid vaadata, et jah, võime rahuliku südamega kõrvale astuda. Sügisel käis Spileers juba korra isegi koondise juurest läbi.
Melvin Bard (Nice) - Nice'i mängude otsa satub isegi harvemini kui Torino omadele. 23-aastane Bard juba kolm hooaega meeskonnas kuuma andnud vasakul äärel. Hea kahesuunaline kaitsemängija, kuigi ründestatistika just ahhetama ei pane - sellest hooajast Ligue 1's üks värav, kaks väravasöötu. Ent tahaks arvata, et talendikama pundiga - kas Allianz Rivieral või mujal - see kindlasti muutuks.
Samu Costa (Mallorca) - Eelmisel suvel Almeriast vaid kolme miljoni euro eest hangitud 23-aastane portugallane pakkus meeldejääva partii Hispaania karikavõistluste finaalis, kus töötas 120 minuti kahe mehe eest. Hea ohuhaistinguga oma karistusala juures. Ei oleks üllatav, kui saareklubi saab peagi oma investeeringult vähemalt kümnekordselt tagasi. Sama tüüpi mängumehed hakanud Inglismaal isegi 100 miljoniga liikuma. Seejuures oli Costa hooaja lõikes liigamängudes taklamised+vaheltlõiked arvestuses kahe võrra üle Moises Caicedost.
Manu Kone (Mönchengladbach) - Selle valiku juures teen veidi sohki ja panen kirja mängumehe, kes jäi meelde juba eelmisel hooajal. Õnneks koos nimega. Klassikaline keskvälja töörügaja, ent omab ka head söödusilma. Sai vöö vahele kolmanda Bundesliiga hooaja, ehkki alles mais täitus 23. eluaasta. Kui Bayern ära ei napsa, küll hakkavad kõned Inglismaalt mingi aeg tulema.
Alex Baena (Villarreal) - Baenast on ka nii mõnigi varem kindlasti kuulnud, kasvõi Fede Valverdega seotud juhtumi kaudu, aga lõpetas alles oma teise tõsise hooaja meeskonnas. Teenis endale au olla tippliigade edukaim söödukuningas, kui tegi eeltöö 14 väravale. Esimesed koondisemängud ka juba peetud. Aga siit on usutavasti veel pikk maa tõusta.
Rodrigo Muniz (Fulham) - Premmi jälgitakse palju ja ei ole ka kindlasti enam täiesti uus nimi. Aga lõi ukse lahti alles poole hooaja pealt. Vägagi ebatüüpiline Brasiilia ründaja - jõuline, ligi 1.90 kasvuga. Hämmastas oma väravavaistuga ning oskusega tulla justkui ei kuskilt ja sahistada.
Zito Luvumbo (Cagliari) - 22.aastane Angola mees sööbis mällu ühest hooaja alguse matšist, kus Raku endine koduklubi joosti Milani poolt üle. Ent Rossoneri 3:1 võidu sisse mahtus Luvumbo fantastiline värav ja tema entusiastlik lõpuni välja üritamine, ehkki kõik ümberringi olid saamatud. Tema oskustepagasi ja suhtumisega võiks vabalt mõnel suuremal laval ilma teha.
Jätan pingi peale Girona duo Miguel Gutierrezi ja Savinho, kes nagunii paari kuu pärast juba mõne tippklubi ridades.
Kommentaar