USA's tuuakse poisid getodest välja, siin ei saa normaalsest inimesest korvpallurit tehtud?!
No võtab natuke viina, tahab pidutseda, keda kotib, see ei ole korvpallurit rikkunud, ka eelnevate põlvkondade vennad on pidutsenud, ka mujal maailmas pidutsetakse ja juuakse. Pidev ila mingisuguste padujoodik-korvpallurite aadressil on ebapädev.
Kogu treenerite tuumik on vananenud, iganenud ja vajab välja vahetamist, alustades koondise peatreenerist. Ainuke treener, kelle mõtteviis on selline, nagu tänapäeva treeneril peaks olema, on Sõber. Ülejäänud koogutavad sarnaselt korvpalliliidu juhtkonnale möödunud aja "staaride" ees, kes oletatavasti teavad, kuidas asi edasi liikuma peaks. Samas istutakse oma konnatiigis edasi, vaated on kristalliseerunud ja neid ei muuda mitte üks vägi. Isegi, kui need taadid üritavad, siis nende põhimõtted on nii kindlalt paigas, et mingil hetkel pöördutakse ikka tagasi vana ja tuntud, kuid iganenu juurde. Ühtlasi rikuvad nad ära ka uue põlvkonna, kes ehk üritaks midagi muuta, kuid kuna isad ajavad oma joru, siis võtavad nooredki üle nende põhimõtted ja nii see asi seisab.
Kui muu maailm reageeris peale Dream Teami lammutamist suurturniiridel selliselt, et nüüd ei tule USA poisid enam nalja tegema suurturniiridele ja ei peksa kõiki avg. 30 sangaga, siis meie omad istuvad endiselt samas augus. Prantslastest, keda Eestil õnnestus veel alles "hiljuti" võita on nüüd suur osa meestest juba NBA's mänginud, meeskonna tuumik on võtnud omaks "uue" korvpalli, ei käiks eestlaste jõud enam üle ka siis kui prantslastel oleks ülim motivatsioonikriis. Meie, eestlased, oleme aga endiselt õnnelikud, kui mängu alguses õnnestub ära täha vana hea "1"... WTF! Kõik muhelevad, aga me panime, aga me tegime, peale seda aga saabub häving.
Tore on lugeda, kuidas näiteks USA's teevad noored suured tööd suviti, kuidas vanad suured tahavd korvpalli edendada ja kuidas noortele ulatatakse abikäed, kellel on Jabbar abiks, kellel Williams, kes jookseb liivakottidega vabatahtlikult mägedes, 7 jalased mehed hüppavad korvi ülemise servani jne, jne, jne. Neid tulebki hoida, nagu sitta pilpal. Jalgpalluri puhul ei ole kasv kuigi määrav, korvpalluri puhul on.
Süda läks pahaks, lugedes kommentaariumist, kommentaare, kui Jaan Montgomery välja ilmus. Üle pika aja ilmus välja üks tõeliselt suurt kasvu korvpallur, aga see ilkumine mis Tema aadressil tuli oli rõve, nii ajakirjanduse, kui fännide poolt. Selle asemel, et leida kuskilt suurte meeste treener, moodustada eraldi treeninggrupp, ja neid süstemaatilistelt treenida(ja ei saa öelda, et mees ise ei tahtnud), visatakse mehed üle parda(istuvad pingiotsal). Loodetevasti Jaan ei jäta jonni, sest sellise suurusega mehi tulebki Eesti tingimustes hoida nagu sitta pilpal, aga mitte materiaalses mõttes hellitada, vaid mentaalses, tuleb sisendada enesusku, tuleb teha tööd ja toetada. Usun, et Montgomeryst oleks rohkem kasu, kasvõi juba massi poolelt, näiteks hollandlaste Elsoni vastu, kui kellestki teisest. Suured on üha haruldasemad, terves maailmas. NBA draftiski valitakse enamasti suured enne, kui nende hetkevõimad tavaliselt peegeldavad. Tihti astutakse ämbrisse, aga on ka leide. Sest tiitleid toovad enamasti suured, suured on väärtus!
Tundus, et plaaniti mingisugust mindseti muutust koondises, ok kaotati Austriale, kaotati Hollandile, ega O'Brieni tehnikalt, Barõnikovi tehikale üleminek ei peagi kohe tulemusi andma. Järgnes avalikkuse hala. Vahest olekski parem, kui korvpall päris põhja kukuks, et meedia sellega tegelejad rahule jätaks ja laseks rahulikult asja uuesti alustada, aga ei, eesotsas Pahviga rünnatakse, fännid uluvad nagu sead aia vahel, pidev nutt ja hala.
Saage aru, me oleme pasas, sellest sitast välja ronimine võtab aega ja muudatusi.
Toogem, näiteks Suurbritannia koondise, see meeskond oli null, korvpallist ei teadnud, ja ei tea tõenäoliselt endiselt selles riigis keegi eriti midagi. Piisas ühest sisserännanud Sudaanlasest, et asjad hakkaksid sujuma, Suurbritannia on tõenäoliselt mängimas 2011 aasta EM'i finaalturniiril. Kui OM'ile saanuks nad korraldajamaana 2012 nii ehk nii(kui am ei eksi), siis nii seda asja ei jäeta ja üritatakse enne seda saada suurturniiri kogemus. Praegu ollakse 5 võidu ja 1 kaotusega oma alagrupi liidrid. Ja kes seal mängivad? Mittemidagi ütlevad nimed, kui välja arvata 2 musta. Deng ja Pops.(OM'iks liituvad meeskonnaga tõenäoliselt veel kaks NBA venda).
Küsimus, mida oli vaja? Raha?, U-14, U-15, U17 koondist? Ei, oli vaja eeskuju, oli vaja liidrit, oli vaja missioonitunnet, mida kandis endas üks 9-aastaselt kodumaalt sundümberasustatud Sudaanlane. Oli vaja meest, kes peale 90 mängu NBA's võttis endale eesmärgiks, tänada riiki, kes Ta vastu võttis. Mees tegeleb, on loonud fondi, mis korraldab igaaastaseid korvpallilaagreid. Mida oli vaja sakslastel? Dirki. Mida oli vaja hiinlastel - Yao'd. Mida oli vaja Illnois' osariigil, kust senini ülimalt suur hulk USA korvpallureid välja kasvab? Jordanit, Bullsi.
Eeskuju on vaja, on vaja liidrit, on vaja emotsioone taha, vaja käegakatsutavat ja oma silmaga nähtavat eeskuju.
Ja siis on meil Pokla, kindlasti emotsionaalne, liidriomadustega mängija, kes lihtsalt jäi egotsentrilisele treenerile jalgu. Poiss tahab õppida!? Ehk tegigi parema valiku - heaoluühiskonnas on paratamatult palju valikuid ja piitsaga ei saavuta siin midagi. Siin tuleb präänikut anda!
Totalitaarses reiimis kasvanud ja selle põhimõtteid endas kandev treener ei suuda aru saada, et ajad on muutunud, inimestel on nüüd õigused ja mitte ainult kohustused, nüüd ei ole vaja mängida korvpalli, et reisida saaks, on inimesi, kellel reisimiseks vajalik papp palju kergemalt kätte tuleb, kui korvpalli mängides. Piirid on lahti, võimalused on suuremad, kurat kasutagem neid, tõmmakem knowhow'd välismaalt, kui vaja ka mängijaid. Rassismi ja jäikade arusaamadega ei tee mitte midagi ära. Mustad valitsevad peatselt enamusi spordialasid. Mis peamine, mulle tundub, et midagi proovitakse muuta(keegi noortest läks minu teada USA'sse treenerite kooli või kursustele), las proovivad, las arenevad. Pidev soola pähe raputamine ei muuda mitte midagi. Põhi on varsti käes!
No võtab natuke viina, tahab pidutseda, keda kotib, see ei ole korvpallurit rikkunud, ka eelnevate põlvkondade vennad on pidutsenud, ka mujal maailmas pidutsetakse ja juuakse. Pidev ila mingisuguste padujoodik-korvpallurite aadressil on ebapädev.
Kogu treenerite tuumik on vananenud, iganenud ja vajab välja vahetamist, alustades koondise peatreenerist. Ainuke treener, kelle mõtteviis on selline, nagu tänapäeva treeneril peaks olema, on Sõber. Ülejäänud koogutavad sarnaselt korvpalliliidu juhtkonnale möödunud aja "staaride" ees, kes oletatavasti teavad, kuidas asi edasi liikuma peaks. Samas istutakse oma konnatiigis edasi, vaated on kristalliseerunud ja neid ei muuda mitte üks vägi. Isegi, kui need taadid üritavad, siis nende põhimõtted on nii kindlalt paigas, et mingil hetkel pöördutakse ikka tagasi vana ja tuntud, kuid iganenu juurde. Ühtlasi rikuvad nad ära ka uue põlvkonna, kes ehk üritaks midagi muuta, kuid kuna isad ajavad oma joru, siis võtavad nooredki üle nende põhimõtted ja nii see asi seisab.
Kui muu maailm reageeris peale Dream Teami lammutamist suurturniiridel selliselt, et nüüd ei tule USA poisid enam nalja tegema suurturniiridele ja ei peksa kõiki avg. 30 sangaga, siis meie omad istuvad endiselt samas augus. Prantslastest, keda Eestil õnnestus veel alles "hiljuti" võita on nüüd suur osa meestest juba NBA's mänginud, meeskonna tuumik on võtnud omaks "uue" korvpalli, ei käiks eestlaste jõud enam üle ka siis kui prantslastel oleks ülim motivatsioonikriis. Meie, eestlased, oleme aga endiselt õnnelikud, kui mängu alguses õnnestub ära täha vana hea "1"... WTF! Kõik muhelevad, aga me panime, aga me tegime, peale seda aga saabub häving.
Tore on lugeda, kuidas näiteks USA's teevad noored suured tööd suviti, kuidas vanad suured tahavd korvpalli edendada ja kuidas noortele ulatatakse abikäed, kellel on Jabbar abiks, kellel Williams, kes jookseb liivakottidega vabatahtlikult mägedes, 7 jalased mehed hüppavad korvi ülemise servani jne, jne, jne. Neid tulebki hoida, nagu sitta pilpal. Jalgpalluri puhul ei ole kasv kuigi määrav, korvpalluri puhul on.
Süda läks pahaks, lugedes kommentaariumist, kommentaare, kui Jaan Montgomery välja ilmus. Üle pika aja ilmus välja üks tõeliselt suurt kasvu korvpallur, aga see ilkumine mis Tema aadressil tuli oli rõve, nii ajakirjanduse, kui fännide poolt. Selle asemel, et leida kuskilt suurte meeste treener, moodustada eraldi treeninggrupp, ja neid süstemaatilistelt treenida(ja ei saa öelda, et mees ise ei tahtnud), visatakse mehed üle parda(istuvad pingiotsal). Loodetevasti Jaan ei jäta jonni, sest sellise suurusega mehi tulebki Eesti tingimustes hoida nagu sitta pilpal, aga mitte materiaalses mõttes hellitada, vaid mentaalses, tuleb sisendada enesusku, tuleb teha tööd ja toetada. Usun, et Montgomeryst oleks rohkem kasu, kasvõi juba massi poolelt, näiteks hollandlaste Elsoni vastu, kui kellestki teisest. Suured on üha haruldasemad, terves maailmas. NBA draftiski valitakse enamasti suured enne, kui nende hetkevõimad tavaliselt peegeldavad. Tihti astutakse ämbrisse, aga on ka leide. Sest tiitleid toovad enamasti suured, suured on väärtus!
Tundus, et plaaniti mingisugust mindseti muutust koondises, ok kaotati Austriale, kaotati Hollandile, ega O'Brieni tehnikalt, Barõnikovi tehikale üleminek ei peagi kohe tulemusi andma. Järgnes avalikkuse hala. Vahest olekski parem, kui korvpall päris põhja kukuks, et meedia sellega tegelejad rahule jätaks ja laseks rahulikult asja uuesti alustada, aga ei, eesotsas Pahviga rünnatakse, fännid uluvad nagu sead aia vahel, pidev nutt ja hala.
Saage aru, me oleme pasas, sellest sitast välja ronimine võtab aega ja muudatusi.
Toogem, näiteks Suurbritannia koondise, see meeskond oli null, korvpallist ei teadnud, ja ei tea tõenäoliselt endiselt selles riigis keegi eriti midagi. Piisas ühest sisserännanud Sudaanlasest, et asjad hakkaksid sujuma, Suurbritannia on tõenäoliselt mängimas 2011 aasta EM'i finaalturniiril. Kui OM'ile saanuks nad korraldajamaana 2012 nii ehk nii(kui am ei eksi), siis nii seda asja ei jäeta ja üritatakse enne seda saada suurturniiri kogemus. Praegu ollakse 5 võidu ja 1 kaotusega oma alagrupi liidrid. Ja kes seal mängivad? Mittemidagi ütlevad nimed, kui välja arvata 2 musta. Deng ja Pops.(OM'iks liituvad meeskonnaga tõenäoliselt veel kaks NBA venda).
Küsimus, mida oli vaja? Raha?, U-14, U-15, U17 koondist? Ei, oli vaja eeskuju, oli vaja liidrit, oli vaja missioonitunnet, mida kandis endas üks 9-aastaselt kodumaalt sundümberasustatud Sudaanlane. Oli vaja meest, kes peale 90 mängu NBA's võttis endale eesmärgiks, tänada riiki, kes Ta vastu võttis. Mees tegeleb, on loonud fondi, mis korraldab igaaastaseid korvpallilaagreid. Mida oli vaja sakslastel? Dirki. Mida oli vaja hiinlastel - Yao'd. Mida oli vaja Illnois' osariigil, kust senini ülimalt suur hulk USA korvpallureid välja kasvab? Jordanit, Bullsi.
Eeskuju on vaja, on vaja liidrit, on vaja emotsioone taha, vaja käegakatsutavat ja oma silmaga nähtavat eeskuju.
Ja siis on meil Pokla, kindlasti emotsionaalne, liidriomadustega mängija, kes lihtsalt jäi egotsentrilisele treenerile jalgu. Poiss tahab õppida!? Ehk tegigi parema valiku - heaoluühiskonnas on paratamatult palju valikuid ja piitsaga ei saavuta siin midagi. Siin tuleb präänikut anda!
Totalitaarses reiimis kasvanud ja selle põhimõtteid endas kandev treener ei suuda aru saada, et ajad on muutunud, inimestel on nüüd õigused ja mitte ainult kohustused, nüüd ei ole vaja mängida korvpalli, et reisida saaks, on inimesi, kellel reisimiseks vajalik papp palju kergemalt kätte tuleb, kui korvpalli mängides. Piirid on lahti, võimalused on suuremad, kurat kasutagem neid, tõmmakem knowhow'd välismaalt, kui vaja ka mängijaid. Rassismi ja jäikade arusaamadega ei tee mitte midagi ära. Mustad valitsevad peatselt enamusi spordialasid. Mis peamine, mulle tundub, et midagi proovitakse muuta(keegi noortest läks minu teada USA'sse treenerite kooli või kursustele), las proovivad, las arenevad. Pidev soola pähe raputamine ei muuda mitte midagi. Põhi on varsti käes!
Kommentaar