ükspäev just mõtisklesin jälle, et miks on populaarne olla establishmendi vastane? Sõimata Sorost, Rotschilde, Trumpi? Kas see on pärand eelmise sajandi 60ndatest-70ndatest, kui oli populaarne olla osa vastandumisest kõigele? Miks on Snowden ja Assange kangelased? Miks müstifitseeritakse Bilderbergi kohtumist? Ilmselt sellepärast, et inimene otsib kõikjalt müstikat, mitteseletamatut, millega tekitab enda ellu põnevust ja kui ta seisab kõigile sellele vastu, siis ta arvab, et ta on miskitpidi tähtsam ja temast sõltub rohkem, sest et Soroste ja Wallenbergidega nõusolek tähendab ju automaatselt määgiva lamba staatust. Aga siin on newsflash: suure tõenäosusega ei sõltu sinust, kulla kritiseerija, mitte sittagi, jäädki alati pahuraks plõksijaks ja õigluse otsijaks.
Mul üks sõber keeras ka täitsa ära vandenõueteooriatega ja Sorose ja Trumpi sõimamisega ja ühe arutelu käigus, kui mina ütlesin, et ma olen heameelega pro-Soros ja mind huvitavad pigem need mängud, mis üle meie peade käivad, ja nende mehhanismidest arusaamine, mitte valimatu sõimamine, siis toimus unfriendimine ka.
Mul üks sõber keeras ka täitsa ära vandenõueteooriatega ja Sorose ja Trumpi sõimamisega ja ühe arutelu käigus, kui mina ütlesin, et ma olen heameelega pro-Soros ja mind huvitavad pigem need mängud, mis üle meie peade käivad, ja nende mehhanismidest arusaamine, mitte valimatu sõimamine, siis toimus unfriendimine ka.
Kommentaar