320x50 ülemine bänner

Collapse

Teadaanne

Collapse
No announcement yet.

Päevapoliitika

Collapse
X
 
  • Filter
  • Kellaaeg
  • Show
Kustuta kõik
new posts

    Algselt postitas Saint13 Vaata postitust
    Niivõinaa peavad rohkem teenivad inimesed ühiskonda üleval - selle kontrollimiseks tegin sulle sulle protsentarvutuse spikri 20% x kõrge palk ˃ (suurem kui) 20% x madal palk.

    Teiseks, järelduvalt eelnevast väitest, et rohkem teenivad peavad ühiskonda üleval, on tark edukust soosida, mitte vastupidi. Saan Sinust aru, et kui kooliajal (ja peale seda) õppida ei viitsinud, siis oleks ju hea, et seesama hammasrataste vahele jäänud hesburgeri müüja ja arst saaksid sama palka. Sel juhul oleks see sama palk 3 varsti 3 korda väiksem kui Portugalis ja Sina ütleks ikka, et Portugali lihttööline elab paremat elu, kui Eesti lihttööline.

    Kui natuke kaugemalt vaadata seda mängu, siis on fakt, et "parempoolne" majandus tekitab jõukama ühiskonna kõigile (k.a. lihttöölisele) ja vasakpoolne vähemjõukama, kuid jah natuke tasakaalukama. Niipalju faktidest. Omaette küsimus on, kus peaks olema see tasakaalupunkt.
    Ei, Sa ei saa minust aru, sest ma ei räägi absoluutsest võrdsusest, kus burksimüüja palk oleks samasuur arsti palgaga, vaid ma räägin võrdsemast ühiskonnast, kus vaesust ei maksustata ja jõukamad panustavad suurema % oma sissetulekust. Küsimus ongi kui suur võiks olla pigem see talutav maksu% jõukate jaoks, et samas ka nende motivatsioon ei langeks märgatavalt.
    Sina väidad et jõukamad(edukamad) peavad ühiskonda ülal...mis puudutab maksusid, siis toimub maksude optimeerimine ja just vaesemal palgatöölisel pole maksudest pääsu. Töökohtade loojatena loomulikult igaüks tunnustub ettevõtjaid, selles pole küsimus.
    Catalunya is not Spain!

    Kommentaar


      Maksude maksmine võrdub põhimõtteliselt riigilt teenuste ostmisega. Hea küll, ma maksan rohkem...aga mis ma selle eest saan? On mul arsti juurde lühem järjekord? Tuleb kiirabi või politsei mulle kiiremini? Kommunismi ajal võeti ka rikastelt rohkem ja jagati riigi suva järgi ümber.

      Kommentaar


        Algselt postitas saaaaar Vaata postitust
        Maksude maksmine võrdub põhimõtteliselt riigilt teenuste ostmisega. Hea küll, ma maksan rohkem...aga mis ma selle eest saan? On mul arsti juurde lühem järjekord? Tuleb kiirabi või politsei mulle kiiremini? Kommunismi ajal võeti ka rikastelt rohkem ja jagati riigi suva järgi ümber.
        Solidaarsus on selle nimi. Nagu ka see, et sa ei maksa endale pensionit, vaid oma vanematele. Toon sulle näite. Mina ja muga sarnast elu elav mees maksame ühe võrdselt palka. Selle näite eesmärgil elame elu nagu peeglis. Üks erand on. Tema teeb suitsu nagu vedur ja mina sporti selle võrra rohkem ja üldse olen tervislikum. Temal on 50 aastaseks saamiseni tehtud kaks kopsu õpi, aga mina ei tea kes mu perearst ongi. Kuidas sa küsid talt rohkem makse kui mult? Ja oma sporti teen oma enda metsarajal, nii et riik seda ka ei toeta rohkem.
        See on riigilt subscriptioni otsimine, mille sisuks on see, et sa saaks elu elada normaalsetes tingimustes. Et sul on teed, et sul on spordi rajatised, et oleks tagatud esmataseme meditsiin. See mida sina kirjeldad on feodaalühiskond. Kus vaene elab sitast ja sina sõidad kookoseid kokku lüües oma ihuarsti juurde. Sest fuck it, mu isa pingutas rohkem, kui ta kunagi kuningaks.
        Lootus sureb viimasena, ütles usk ja tappis armastuse.

        My spell checking is second to nine!

        Kommentaar


          See on väga tore, futbolid. Probleem on selles, et see tervise/harrastussport ei ole ka mingi garantii. Võib minna nii ja võib minna naa (K.K. 2019) Minu tutvusringkonnas on kõik tõsised harrastussportlased kulutanud palju rohkem haigekassa raha kui suitsetavad ja joovad indiviidid, ühe erandiga, kes suri infarkti enne 45ndat eluaastat. Võrdluseks klassivend, kes tegi tasemel sporti ja vajas kolme põlveoperatsiooni enne kui oli 25.

          Kommentaar


            Algselt postitas vendetta Vaata postitust
            See on väga tore, futbolid. Probleem on selles, et see tervise/harrastussport ei ole ka mingi garantii. Võib minna nii ja võib minna naa (K.K. 2019) Minu tutvusringkonnas on kõik tõsised harrastussportlased kulutanud palju rohkem haigekassa raha kui suitsetavad ja joovad indiviidid, ühe erandiga, kes suri infarkti enne 45ndat eluaastat. Võrdluseks klassivend, kes tegi tasemel sporti ja vajas kolme põlveoperatsiooni enne kui oli 25.
            Nõus, et pole garantii. Minu mõte oli aga selles, et inimesed ei kasuta niikuinii kõiki teenuseid võrdselt. Ja minu meelest on natukene imelik oodata, et riiklike teenuseid tahetakse tarbida vastavalt oma panusele. Kindlasti on neid "tervisesportlasi" palju, kes mäletavad nooruse aegasid ja korra aastas selle naljalt lähevad maratonile. Keegi siin ütles ka, et kes kehaliste spordivigastused on ühed levinumad trauma põhjused. Nagu ka sina ütlesid. Aga igat asja tuleks mõistusega võtta. Kui su keha vihjab, et ei peaks tegema, siis oleks mõistlik ala vahetada. Ma jumaldasin kossu mängimist, aga k u self ja põlved ei pidanud vastu, läksin ala peale mis ei koorma neid nii palju. Muideks, riigi maksiraha kulutatakse ka joodikute lappimiseks, kes ei panusta üldse. Minu mõte oli see, et rasvunud inimesed on pigem haigemad, kui tervemate elukommetega. Jah, me keegi ei tea mis komplekti haiguseid me elu jooksul saame. Kas pole ebaõiglane karistada neid, kes jäävad raskelt haigeks ja kuna nad olnud näiteks tublid maamehed ja pole suurt pappi kokku ajanud, siis nad ei peaks saama võrdset ravi teistega. Näiteks inimesega, kellel on kolm Sisse tulekut, kaks näiteks vanemate poolt pärandatud maja rentimisest. Kuigi mõlemad on hommikust õhtuni tööd teinud ja tublid olnud, siis maamees vääriks vähem abi kui see õnnelik, kes rikkasse perekonda sündis?

            Jah, süsteem ei saa olla kunagi võrdne kõigile. Ei peagi olema. Saavutuse tunnustamine on vajalik. Ja neile, kes ei taha, ei pea toetama. Aga minu meelest on vaidlus praegu mujal. Toon kolm näidet.
            1) Mina. Teenin keskmisest kõrgemat palka ja ei saa maksutagastust ja maksan selle 64 eurot rohkem. Mul on abikaasa, kes õpib ja kes ei teeni hetkel. Mul on ka 3 aastane laps. See 64 eurot on umbes nädala toidu raha. Aga ma elan selle üle. Mu laps saab kolm korda päevas sooja toitu ja ka maiust kui vaja. Kuigi mul ei ole raha üle kunagi, ei tapa see 64 eurot mind. Ma isegi ei põeks, kui mingi rekkajuht saaks oma nelja realise Tallinn-Tartu maanteel sotse kiruda ja rõõmus olla. Ise autojuhina ja selle tee kasutajana oleks pigem rõõmus, kui saaks mugavalt ühistransporti kasutada, aga ka mõistan, et inimesed on erinevad. Oleks üle saja, siis oleks ilmselt valusam. Mul on kõik eluks vajalik olemas ja ma leian, et muu on suhtumise küsimus. Olen palju vähemaga hakkama saanud. Enam ei taha, aga leian, et hetkel elan hästi. Mul ei ole teist tööd. Pole leidnud sobivat väljundit. Aga ma veedan selle aja heameelega oma lapsega. Happiness is a state of mind.
            2) Võtame Mõnu. See ei ole isiklik. Sa oled palju jaganud siin. Seega toon elulise näite. Sarnaselt mulle oli tal joodikust isa ja ema kasvatas üksi. Minu oma lihtsalt üks hetk sai sellest välja. Mõnu pingutab ilmselt rohkem, kui paljud meist siin. On suures ajalehes kõrgel kohal. Tegi raadiot, kommenteerib sporti ja teeb sada muud asja veel. Selle eest reisib ja käib kinos. Kui ei eksi, siis maksab ka ema üüri. Ehk siis tasub memme vaeva. Tal on ka laps ja eks see on ka suur kulu. Tema tunneb, et see 64 on temale karistus. Kes saaks teda süüdistada. Kas ma arvan, et see 64 takistab tal midagi teha? Ma arvan, et ta on piisavalt leidlik, et ikkagi oma asjad ära teha. Mõnu, kui sind see häiris, siis kustutan ära.
            3) Võtame poemüüja. Ntx coopis. Mõlemad käime Mõnuga temalt asju ostmas. Ta teenib miinimumpalka, aga naeratab ikkagi meile. Oletame, et tal oli sama raske lapsepõlv kui meil, aga temal ei õnnestunud elus kaugele jõuda. Näe, jäi 18 aastaselt rasedaks ka. Ta proovib oma lapsele ka rohkem pakkuda, äkki tema murrab läbi. Teeb pikki vahetusi, aga ikka palk on väike. Kui temale jääb see 64 eurot kätte ja ta laps saab selle eest näiteks kord kvartalis klassiga teatrisse sõita, siis ma olen enam kui õnnelik.

            Ma näen neid asju nii. Ja ma ei tunne, et mulle tehta liiga ja minu "rikkust" jagatakse ringi.
            Lootus sureb viimasena, ütles usk ja tappis armastuse.

            My spell checking is second to nine!

            Kommentaar


              Algselt postitas saaaaar Vaata postitust
              Maksude maksmine võrdub põhimõtteliselt riigilt teenuste ostmisega. Hea küll, ma maksan rohkem...aga mis ma selle eest saan? On mul arsti juurde lühem järjekord? Tuleb kiirabi või politsei mulle kiiremini? Kommunismi ajal võeti ka rikastelt rohkem ja jagati riigi suva järgi ümber.
              Solidaarsus ühiskonnas. Sina "ostad" pigem selle eest turvalisust. Mida solidaarsem ühiskond, seda suurem sidusus ühiskonnas, seda turvalisem ühiskond, seda õnnelikum ühiskond. Rikkal on riigis rohkem kaotada kui vaesel
              Catalunya is not Spain!

              Kommentaar


                Miks peab karistama neid, kes näevad rohkem vaeva ja teenivad rohkem? Kurat, kui sa ei ole oma elu ja sissetulekuga rahul, siis ehk tuleks mingid muutused teha!?
                Mis on ühist Tallinna jõulukuusel ja Cristiano Ronaldol? Mõlemad kipuvad ümber kukkuma, aga süüdi on alati teised!
                Ott Järvela

                Kommentaar


                  Algselt postitas budu Vaata postitust
                  Miks peab karistama neid, kes näevad rohkem vaeva ja teenivad rohkem? Kurat, kui sa ei ole oma elu ja sissetulekuga rahul, siis ehk tuleks mingid muutused teha!?
                  Kas COOP-i teenindaja näeb vähem vaeva oma madala palga teenimiseks kui sina kes sa rekkaga sõidad?

                  Kommentaar


                    Algselt postitas budu Vaata postitust
                    Miks peab karistama neid, kes näevad rohkem vaeva ja teenivad rohkem? Kurat, kui sa ei ole oma elu ja sissetulekuga rahul, siis ehk tuleks mingid muutused teha!?
                    ehe näide mis eristab meid arenenud läänemaailmast- seal nähakse progressiivses maksusüsteemis solidaarsust, meil Budu taolised (ka Reformierakonna pooldajad) karistust
                    Catalunya is not Spain!

                    Kommentaar


                      Algselt postitas futbolidipaul Vaata postitust
                      Nõus, et pole garantii. Minu mõte oli aga selles, et inimesed ei kasuta niikuinii kõiki teenuseid võrdselt. Ja minu meelest on natukene imelik oodata, et riiklike teenuseid tahetakse tarbida vastavalt oma panusele. Kindlasti on neid "tervisesportlasi" palju, kes mäletavad nooruse aegasid ja korra aastas selle naljalt lähevad maratonile. Keegi siin ütles ka, et kes kehaliste spordivigastused on ühed levinumad trauma põhjused. Nagu ka sina ütlesid. Aga igat asja tuleks mõistusega võtta. Kui su keha vihjab, et ei peaks tegema, siis oleks mõistlik ala vahetada. Ma jumaldasin kossu mängimist, aga k u self ja põlved ei pidanud vastu, läksin ala peale mis ei koorma neid nii palju. Muideks, riigi maksiraha kulutatakse ka joodikute lappimiseks, kes ei panusta üldse. Minu mõte oli see, et rasvunud inimesed on pigem haigemad, kui tervemate elukommetega. Jah, me keegi ei tea mis komplekti haiguseid me elu jooksul saame. Kas pole ebaõiglane karistada neid, kes jäävad raskelt haigeks ja kuna nad olnud näiteks tublid maamehed ja pole suurt pappi kokku ajanud, siis nad ei peaks saama võrdset ravi teistega. Näiteks inimesega, kellel on kolm Sisse tulekut, kaks näiteks vanemate poolt pärandatud maja rentimisest. Kuigi mõlemad on hommikust õhtuni tööd teinud ja tublid olnud, siis maamees vääriks vähem abi kui see õnnelik, kes rikkasse perekonda sündis?

                      Jah, süsteem ei saa olla kunagi võrdne kõigile. Ei peagi olema. Saavutuse tunnustamine on vajalik. Ja neile, kes ei taha, ei pea toetama. Aga minu meelest on vaidlus praegu mujal. Toon kolm näidet.
                      1) Mina. Teenin keskmisest kõrgemat palka ja ei saa maksutagastust ja maksan selle 64 eurot rohkem. Mul on abikaasa, kes õpib ja kes ei teeni hetkel. Mul on ka 3 aastane laps. See 64 eurot on umbes nädala toidu raha. Aga ma elan selle üle. Mu laps saab kolm korda päevas sooja toitu ja ka maiust kui vaja. Kuigi mul ei ole raha üle kunagi, ei tapa see 64 eurot mind. Ma isegi ei põeks, kui mingi rekkajuht saaks oma nelja realise Tallinn-Tartu maanteel sotse kiruda ja rõõmus olla. Ise autojuhina ja selle tee kasutajana oleks pigem rõõmus, kui saaks mugavalt ühistransporti kasutada, aga ka mõistan, et inimesed on erinevad. Oleks üle saja, siis oleks ilmselt valusam. Mul on kõik eluks vajalik olemas ja ma leian, et muu on suhtumise küsimus. Olen palju vähemaga hakkama saanud. Enam ei taha, aga leian, et hetkel elan hästi. Mul ei ole teist tööd. Pole leidnud sobivat väljundit. Aga ma veedan selle aja heameelega oma lapsega. Happiness is a state of mind.
                      2) Võtame Mõnu. See ei ole isiklik. Sa oled palju jaganud siin. Seega toon elulise näite. Sarnaselt mulle oli tal joodikust isa ja ema kasvatas üksi. Minu oma lihtsalt üks hetk sai sellest välja. Mõnu pingutab ilmselt rohkem, kui paljud meist siin. On suures ajalehes kõrgel kohal. Tegi raadiot, kommenteerib sporti ja teeb sada muud asja veel. Selle eest reisib ja käib kinos. Kui ei eksi, siis maksab ka ema üüri. Ehk siis tasub memme vaeva. Tal on ka laps ja eks see on ka suur kulu. Tema tunneb, et see 64 on temale karistus. Kes saaks teda süüdistada. Kas ma arvan, et see 64 takistab tal midagi teha? Ma arvan, et ta on piisavalt leidlik, et ikkagi oma asjad ära teha. Mõnu, kui sind see häiris, siis kustutan ära.
                      3) Võtame poemüüja. Ntx coopis. Mõlemad käime Mõnuga temalt asju ostmas. Ta teenib miinimumpalka, aga naeratab ikkagi meile. Oletame, et tal oli sama raske lapsepõlv kui meil, aga temal ei õnnestunud elus kaugele jõuda. Näe, jäi 18 aastaselt rasedaks ka. Ta proovib oma lapsele ka rohkem pakkuda, äkki tema murrab läbi. Teeb pikki vahetusi, aga ikka palk on väike. Kui temale jääb see 64 eurot kätte ja ta laps saab selle eest näiteks kord kvartalis klassiga teatrisse sõita, siis ma olen enam kui õnnelik.

                      Ma näen neid asju nii. Ja ma ei tunne, et mulle tehta liiga ja minu "rikkust" jagatakse ringi.
                      See on kindlasti üks viis seda vaadata.

                      Teine viis on selline, et ikka suur osa selles madalamas palgaklassis töötavatest inimestest ei ole otse tänavale sündinud. Eesti haridussüsteem töötab sellisena, et igal inimesel on võimalik kõrgharidust lubada. On selleks siis vajadusõphine õppetoetus, stipendiumid, kooli kõrvalt töö veerand kohaga. Suur osa neist madalama palgaklassis töötavatest inimesed olid noorena, kui oleks võinud õppimisega tegeleda, kõvad peomehed, kes kainet nädalavahetust tihti ikka ei näinud. Keegi päris kogemata rasedaks ka ei jää, eksju.

                      Seda, et seda lapsega ema peaks toetama, jah, kuid see ei peaks tulema astmelisest tulumaksust.


                      Madalamad tööjõumaksud, madalam tulumaks, on need mis inimesi paneb rohkem töötama (jah, see on teooria), lisaks soodustavad investeeringuid ettevõtlusesse. Tulemus on see, et sellesse ühiskonda tekib raha juurde - raha, mida saab kasutada, et pakkuda inimestele arstiabi, haridust. Astmeline tulumaks vastupidiselt ei motiveeri rohkem töötama, raha juurde ei teki, heal juhul vähemaks ka ei kae. Lõpuks on seda raha, mida ümber jagada absoluutarvult vähem ning siis pole enam vahet, mis maksuprotsendid on - kaotavad kõik.

                      Absoluutarvud on ju need, mis loevad, mitte protsendid. Poes ostame ju toitu ikka eurode eest, mitte protsentide.

                      Solidaarsus on ülimalt tähtis. Aga parempoolne majandus ei välista seda kuidagi.

                      Kommentaar


                        Algselt postitas Saint13 Vaata postitust
                        See on kindlasti üks viis seda vaadata.

                        Teine viis on selline, et ikka suur osa selles madalamas palgaklassis töötavatest inimestest ei ole otse tänavale sündinud. Eesti haridussüsteem töötab sellisena, et igal inimesel on võimalik kõrgharidust lubada. On selleks siis vajadusõphine õppetoetus, stipendiumid, kooli kõrvalt töö veerand kohaga. Suur osa neist madalama palgaklassis töötavatest inimesed olid noorena, kui oleks võinud õppimisega tegeleda, kõvad peomehed, kes kainet nädalavahetust tihti ikka ei näinud. Keegi päris kogemata rasedaks ka ei jää, eksju.

                        Seda, et seda lapsega ema peaks toetama, jah, kuid see ei peaks tulema astmelisest tulumaksust.


                        Madalamad tööjõumaksud, madalam tulumaks, on need mis inimesi paneb rohkem töötama (jah, see on teooria), lisaks soodustavad investeeringuid ettevõtlusesse. Tulemus on see, et sellesse ühiskonda tekib raha juurde - raha, mida saab kasutada, et pakkuda inimestele arstiabi, haridust. Astmeline tulumaks vastupidiselt ei motiveeri rohkem töötama, raha juurde ei teki, heal juhul vähemaks ka ei kae. Lõpuks on seda raha, mida ümber jagada absoluutarvult vähem ning siis pole enam vahet, mis maksuprotsendid on - kaotavad kõik.

                        Absoluutarvud on ju need, mis loevad, mitte protsendid. Poes ostame ju toitu ikka eurode eest, mitte protsentide.

                        Solidaarsus on ülimalt tähtis. Aga parempoolne majandus ei välista seda kuidagi.
                        See haridus ongi solidaarne ühiskond. Rõhk sõnal teiste toetamine.

                        Endiselt, ma jään lahkarvamusele. Minult ei võta astmeile tulumaks motivatsiooni ära. Kui su naine kulutab rohkem, kui sa teenid, siis kas sa valid uue naise, kes ei kuluta või kaotad moti ära ja hakkad jooma või võtad aja maha, et rääkida sellel teemal või hakkad rohkem teenima? Ok, see on demagoogia. See rikkuse riiki juurde tekkimine ei toimi, täpselt nagu sinu näide, et mõned panevad tina terve nädalavahetus. Londoni näide on hea selle kohapealt. Sinna tehti ka kunagi erisusi, et rikkad sinna tuleks (BBC dokumentaal oli kunagi ETVs). Tulemus oli see, et rikkad ei kulutanud oma raha linna. Nad kulutasid seda väisreisidel ja luksuskaubale, mis ei tulnud tihti ka GB-st. Lisaks huiasid nad maksudega ja ka see raha ei tulnud sinna. Kõrval produkt on nüüd see, et kesklinna kinnisvara on nii kallis, et seda ostavad rikkad välismaalased investeerimise eemärgil ja majad mädanevad, sest kedagi ei ela sees. Isegi keskklass peab linnast välja kolima, et elukohta leida. Nii et ma ei saa sinuga nõsutuda, et astmeline tulumaks vähendab motivatsiooni. Kas ülirikkad jalgpallurid on vähem motiveeritumad, kui nendest vähem teenivamad meeskonna kaaslased? Kui sa teenid 2000 eurot kuus ja annad ära 25%, siis sulle jääb kätte 1500 eurot. Kui sa teenid 1000 eurot ära ja annad ntx 15%, siis jääb sulle 850 kätte. Kas sa pigem teeniks 850, aga maksaks vähem makse või teeniks 1500 ja elaks paremini? Kõik ei saa edukad olla, mõni peab lihttööd ka tegema. Kui sellega annab ära elada (ei pea olema auto, maja ja koer ja helikopter), siis on nendel edukamatel lihtsam ka kaugemale sõuda. Kui sa teenid 850 ja sa ei saa selle eest oma lapsele isegi sooja koolilõunat lubada (mida praegu peaks riik tegema, kui eksi ja mis on päris suur sotsiaalne hüve) ja sa ei saa end edasi ka arendada, sest see maksab ja sa oled oma vaesuselõksus, siis ma ei usu, et sul oleks nii lihtne sealt välja murda.

                        Mind eriti ajab närvi see alkopoliitika. Mul on tegelikult savi alkohinnast, sügavalt ükskõik. Ma ei ole kordagi käinud Lätis ostmas, sest minu jaoks ei ole see oluline. Oma käsitöö õlle saan kätte ja kuna ma joon seda piisavalt vähe, siis ma elan üle selle aktsiisitõusu. Aga mind häirib see, et liigtarbimise vastu ei võidelda. Kogu kära läheb selle peale, et sõdida joomisõiguse kaitse eest, aga probleemi kui sellist ei lahendata. Ma olen pärit keskkonnast, kus ma olen ise näindu palju peresid ja kuulnud ja lugenud veel rohkem alko probleemidega peredest. Kus lapsed kasvavad alla arvestust tingimustes ja kedagi see ei koti. Kotib ainult see, et saaks viina odavamalt osta. Või kanep legaliseerida. Ei, ma ei ole rumal ja ma ei arva, et ülemõistuse kõrge aktsiis seda parandab. Või noh, ma ilmselt ostaks väham, kui veel kõrgem oleks, aga ma pole ka probleemi koht. Aga mind häirib see, et kogu aur ühiskonnal läheb maksude alandamise poole, mitte selle peale, et kuidas siiski vähendada ületarbimist.
                        Lootus sureb viimasena, ütles usk ja tappis armastuse.

                        My spell checking is second to nine!

                        Kommentaar


                          Mu meelest võiks kõik vaesed inimesed progejaks õppida või Soome ära minna- siis oleksid Eestis kõik rikkad!

                          Kommentaar


                            Algselt postitas eika Vaata postitust
                            Mu meelest võiks kõik vaesed inimesed progejaks õppida või Soome ära minna- siis oleksid Eestis kõik rikkad!
                            Minumeelest ei tohiks valimisi üldse olla ja igal eesti inimesel peaks õigus olema ise oma häält riigikogus täiskohaga töötades esindada.

                            Kommentaar


                              Algselt postitas eika Vaata postitust
                              Mu meelest võiks kõik vaesed inimesed progejaks õppida või Soome ära minna- siis oleksid Eestis kõik rikkad!
                              Kuulasin eile John Oliveri saadet automatiseerimisest. Seal oli selle kohta ka hea näide. Et rekkajuhid kaotavad töö, sest autod hakkavad ise sõitma. Jätame kõrvale loogika, et see ei juhtu nii pea ja see muutus toimub aegamisi ja juba praegu on juhtidest puudus (ka minu tööd (ja tulemuspalka) mõjutab USA juhtide puudus), siis seal oli see loogika, et keskmine juht on 55 ja tema enam ei õpi ümber nii lihtsalt progrejaks.

                              Jah, parempoolne ei välista solidaarust nagu vasakpoolne ei tee kõiki ühtlaselt vaeseks. Küsimus on lihtsalt kus ja milles läheb ühiskonna valulävi ja poliitiku nägemus sellest, mida peaks toetama ja mida mitte.
                              Lootus sureb viimasena, ütles usk ja tappis armastuse.

                              My spell checking is second to nine!

                              Kommentaar


                                Algselt postitas Saint13 Vaata postitust
                                See on kindlasti üks viis seda vaadata.

                                Teine viis on selline, et ikka suur osa selles madalamas palgaklassis töötavatest inimestest ei ole otse tänavale sündinud. Eesti haridussüsteem töötab sellisena, et igal inimesel on võimalik kõrgharidust lubada. On selleks siis vajadusõphine õppetoetus, stipendiumid, kooli kõrvalt töö veerand kohaga. Suur osa neist madalama palgaklassis töötavatest inimesed olid noorena, kui oleks võinud õppimisega tegeleda, kõvad peomehed, kes kainet nädalavahetust tihti ikka ei näinud. Keegi päris kogemata rasedaks ka ei jää, eksju.

                                Seda, et seda lapsega ema peaks toetama, jah, kuid see ei peaks tulema astmelisest tulumaksust.


                                Madalamad tööjõumaksud, madalam tulumaks, on need mis inimesi paneb rohkem töötama (jah, see on teooria), lisaks soodustavad investeeringuid ettevõtlusesse. Tulemus on see, et sellesse ühiskonda tekib raha juurde - raha, mida saab kasutada, et pakkuda inimestele arstiabi, haridust. Astmeline tulumaks vastupidiselt ei motiveeri rohkem töötama, raha juurde ei teki, heal juhul vähemaks ka ei kae. Lõpuks on seda raha, mida ümber jagada absoluutarvult vähem ning siis pole enam vahet, mis maksuprotsendid on - kaotavad kõik.

                                Absoluutarvud on ju need, mis loevad, mitte protsendid. Poes ostame ju toitu ikka eurode eest, mitte protsentide.

                                Solidaarsus on ülimalt tähtis. Aga parempoolne majandus ei välista seda kuidagi.
                                Eesti haridussüsteem on tore, aga praeguse edukultuse viljad on ka vaikselt siin juba näha. 90ndatel polnud eliitkoole, kuhu vaesed sisse ei saanud, nüüd aga on. See vaene saab oma koolihariduse, kuid ta ei puutu jõukama klassiga kokku ja jääbki vaeseks. Minul näiteks 90ndate keskpaigas polnud vanematel raha et saata mind Tallinna kõrgkooli õppima, rahuldusin Pärnu Kolledzhiga. Ja tänapäeval on veel karmim see reaalsus, mida on ka meil poliitikas mainitud.

                                Rohkem töötamine on muidugi huvitav teema nähes kuhu ühiskond on minemas- tööpäevad oleksid hoopis lühemad, tööpäevi vähem, inimesed on ületöötanud, läbipõlenud.
                                Astmeline tulumaks ei demotiveeri kedagi, vaid pigem arutu %. Pigem ei ole meil ühiskonnas aru saadud kuidas toimib astmeline tulumaks. Näiteks kui alla 2000 oleks % 20 ja üle selle 25, ja palk näiteks 2400, siis 2000 sinu palgast arvutatakse tulumaksu 20%-ga, 400 eurot 25%-ga. Kus on siin demotiveeriv olukord? Inimest motiveerib ikka lõplik number, mis jah tõesti astmelise puhul ei tõuse niivõrd kui ühetaolise puhul.
                                Sul on tõsi, läänemaailma parempoolsed on samuti solidaarsed, neil ei ole probleemiks astmeline tulumaks ega varamaksud, nende jaoks on probleemiks nende maksude %
                                Catalunya is not Spain!

                                Kommentaar

                                Working...
                                X