Päevapoliitika

[El President]

Teretulemast Eestisse. Suurem osa koduvägivallast jääbki politseisse teavitamata, selline arvamus, et ah peresisene asi jne. Paljudes asjades on Eesti ikka nii ida-euroopa kui olla saab.

Jah, aga kui meedia tagatubades juba teati... Enne lehte ja lasta siis politseil ühendust võtta. Pugeda selle taha, et me olemegi Ida-Euroopa on ju üsna küüniline teema kõrvalejuhtimine.

[LeeRomeno]

Jah, aga kui meedia tagatubades juba teati... Enne lehte ja lasta siis politseil ühendust võtta. Pugeda selle taha, et me olemegi Ida-Euroopa on ju üsna küüniline teema kõrvalejuhtimine.

Oot, et siis sinu loogika oleks siis see, et meedia ei peaks talle laekunud vihjetega midagi tegema vaid kõik otsejoones politseisse suunama ja eks siis kunagi näeb, mis sealt tuleb. Ajakirjandusel ja politseil on ühiskonnas ikkagi pisut erinevad rollid.
Olen päris kindel olnud, et kui see tüüp poleks ministriks saanud, siis ei oleks mitte keegi kunagi seda üles võtnud, aga kuna sai, siis tekkis tema vastu avalik huvi ja siis on nii politseil kui meedial oma roll vaadata, et mingi värd riiki ja sellega ka kõiki kodanikke kuskil ei esinda.

[eika]

Probleem on ju selles, et kahtlustatavast räigest kuriteost teavitatakse politseid alles siis, kui see on poliitiliselt rentaabel. Aga mis siis, kui polekski ministriks saanud?

Oleks Reps kohvimasinate ja autojuhtidega timminud reaametnikuna, siis vast poleks sealgi nii suurt probleemi. Ratase joogiküttega samamoodi. Autorollotamist toimub ka Eestis pidevalt, aga kui seda teeb tipppoliitik, siis see on probleem. Samamoodi on Helmede näitel kaks eri asja, mida võib inimene suust välja ajada EKRE riigikogu liikmena või EKRE ministrina. Ehk ministrid peavadki olema puhtama renomeega ja nende tegevus on suurema luubi all. Miks see probleem on?

[LeeRomeno]

Mida reaalselt peaks kõrvaltvaataja tegema kui tegu täiskasvanud inimestega kel iga voli oma elu üle otsustada? Isiklikult teadsin ka üht naist kes mitte nüüd igapäevaselt vägivalla all kannatas, kuid noh mõned korrad aastas kõlakate järgi tuli kolakas ära. Küsid, et miks koos oled, vastab et kuhu ikka minna. Ütled, et meil üks korter vaba, mine koli sinna, et rahaliselt sõltuv ei ole mehest, lapsi pole, koos pole ka olnud teab mis kaua ning naine vastu, et ah ma ei hakka.

Selliste situatsioonide vastu aitabki ainult järjepidev inimeste harimine ja õigetele kontaktidele suunamine. Kahjuks kipub see asi ikka surnud ringis olema, sest sellisest peres kasvanud lapsed saavad oma vanematelt päris huvitava algkapitali. Siin tuleb mängu meie Ida-euroopa ajalugu ja "kui peksab siis armastab" mentaliteet.
Kõige olulisem on ikkagi ühiskondlik seisak, mitte suhtumine, et äh, mis sa ikka teed.

[Mõnuagent 007]

Jah, aga kui meedia tagatubades juba teati... Enne lehte ja lasta siis politseil ühendust võtta. Pugeda selle taha, et me olemegi Ida-Euroopa on ju üsna küüniline teema kõrvalejuhtimine.

Vaata, siin on sul veidi vale arusaam ajakirjanduse toimimisest. See ei käi päris nii, et tuleb mingi miljon vihjet eesmärgiga kellelegi ära panna ja siis kohe tehakse nendest lugu. Üldiselt on ajakirjanikud väga suure tutvusringkonnaga inimesed, kes suhtlevad erinevate inimestega ja jätavad kummalisielt palju detaile meelde. Ehk näiteks Taavi Rõiva külmkapikeiss tuli välja umbes nii, et naised jõid seltskonnas ja siis korraga üks rääkis, et vaata, mis tross oli, lükkas mulle näpu važiini. Sellepeale ärkas seltskonnas olnud ajakirjanik ja hakkas seda asja suruma.

Ka mul on olnud mingi teema selline, et käisin inimesega lõunal ja rääkisime hoopis teisest asjast, kui korraga küsisin ühe teema kohta, kus inimene ütles, et "jah, oli umbes nii ja tuli umbes naa". Sellega läks mitu kuud aega totaalset seebitamist, et ta sellest ka ajakirjandusse räägiks. Siis tuli lugu, lendas kõigi portaalide ja AK uudiste esiuudiseks ja möll oli totaalne. Ehk tihti tuleb lugu asjadest ja tavalistest jutuajamistest, kus on teema kogemata üles tulnud ja kui selle jutu mingi inimene esile tõuseb, siis läheb see asi töösse. Sageli olen enda elus kohanud inimesi, kes on väga toredad ja tuntud inimesed, kes tahavad ise väga rääkida, et mis ja kus ja kuidas ja üleüldse. Kas siis uhkustamiseks, et kui informeeritud nad on jne.

Üks hiljaaegne Bonnier tuli umbes sellest, et ajakirjanik istus lennukis suvalise taadi kõrval, kes hakkas lihtsalt rääkima, et selle tüübi kitsefarmis kitsed surevad.

Ehk kui mingi tüübi kohta on teema, et ta peksab naist, siis on see tavaline infokild, millega esimese hooga ajakirjanduses ei tehta midagi, sest igast peretülist ei jõuta lihtsalt kirjutada. Lisaks ei taha sageli ka ohver rääkida jne. Aga kui see tüüp tahetakse korraga ministriks panna, siis läheb masin tööle.

Ehk kui oleks härra jäänud mingiks lokaalseks tegelaseks, siis oleks ta olnud järjekordne töll, kelle perekonnas naine ja laps regulaarselt peksasaanud on (ei tea ju, et kes neid peksis, eks). Kui ta aga korraga ministriks tahtis, siis võeti see teema kohe üles.

[El President]

siin polnud tegu ju suvalise vihjega, vaid teabega võimaliku kuriteo kohta. kui teate, siis peate ka teavitama korrakaitseorganeid, mitte raha teenima teise õnnetuse pealt.

[Mõnuagent 007]

siin polnud tegu ju suvalise vihjega, vaid teabega võimaliku kuriteo kohta. kui teate, siis peate ka teavitama korrakaitseorganeid, mitte raha teenima teise õnnetuse pealt.

Et oleks loo asemel pidanud politseile teatama, et Repsil on ilmselt kohviaparaat pihta pandud?

Näiteks Watergate lendas hoolimata pidevast eitamisest ja spinnimisest ventikasse, kuna meediamaastikul oli USAs nii suur konkurents, et kõik uurisid teema ribadeks. See on ka üks põhjusi, miks ainult ERRi nuumamine on suures plaanis ohtlik - kui pole konkurentsi, siis pole ka põhjust pingutada asjade uurimisel. Ehk ajakirjandus teenibki raha, see on okei, kuna sellisel juhul on raskem mingeid asju vaiba alla lükata.

[El President]

Koduvägivald ja võimu kuritarvitamine on täiesti erinevad kuriteoliigid. Kui sa näed, et üks poliitik peksab tänaval teist, kas sa helistad kõigepealt politseisse või toimetusse?

[Mõnuagent 007]

Koduvägivald ja võimu kuritarvitamine on täiesti erinevad kuriteoliigid. Kui sa näed, et üks poliitik peksab tänaval teist, kas sa helistad kõigepealt politseisse või toimetusse?

Sa arvad, et keegi helistas vihjetelefonile ja ütles, et kedagi Rakveres pekstakse? See pole nii avalik kuriteoliik, et üks inimene kohe helistaks politseisse ja kui helistakski, siis ühe kõne pealt kahjuks politsei enda ressursse töösse ei pane. Siinkohal on ajakirjandusel üks eelis, et suure maja peale võib leida mitu ajakirjanikku, kes on seda asja kuulnud erinevatelt allikatelt, et daam tuleb pidevalt tööle ülespekstud näoga. Need pannakse kokku ja siis on juba asi, millega saab politseisse pöörduda.

Ehk tahad sa tõesti öelda, et sa oled iga tuttava osas politseisse teatanud, kui oled kuulnud, et ta on enda elukaaslase käest kolakat saanud? Mul oli näiteks 10 aastat tagasi üks naistuttav, kes lendas paari kuu jooksul mitu korda öösiti mu juurde (kuna ma elasin haigla lähedal), kui ta oli ülespekstud näoga esmaabis seda fikseerimas käinud. Ma lõpuks kirjutasin tüübile, et vaadaku veidi ette enda kätega. Politseisse ei teatanud, aga kui temast saaks suvalise partei ministrikandidaat, siis ilmselt võtaks selle teema üles.

[Daz Booob]

No vaata, ma tean ka üldiselt inimeste kohta igasugu naljakaid asju. Aga kui see on mingi suvaline tegelane kuskilt maakonnast või ärimaailmast, siis las ta olla. Kui neist saaks korraga ministrikandidaat, siis on juba veidi teine asi.

Ma saan aru, kui tegemist on varavastase kuritööga, et siis indiviidina vaatad mööda. Kui aga inimese vastu, siis kas kodaniku kohus ole enamat, kui sobiva momendi ootamine?

E: ja ma ei pea silmas ajakirjanikke - üldisemalt siis

[Mõnuagent 007]

Ma saan aru, kui tegemist on varavastase kuritööga, et siis indiviidina vaatad mööda. Kui aga inimese vastu, siis kas kodaniku kohus ole enamat, kui sobiva momendi ootamine?

Et kuidas sa siis käituksid?

[Mõnuagent 007]

Ehk katsu mõelda siin ka inimpsühholoogiale. Kui sa tead väikses kohas, kus kõik tunnevad kõiki, et kellegi mõjuka tegelase abikaasa on pidevalt peksmistega haiguslehel, siis kas sa lähed seda edasi andma politseinikule, kes tunneb ka kõiki ja sa võid jääda üksikuks pealekaebajaks või pöördud siis näiteks ajakirjaniku poole, kes looks palju jõulisema puhvri sinna vahele. Ehk selles osas ei heidaks ma üksikule inimesele mitte midagi ette, kuna ajaloos on liiga palju olnud juhtumeid, kus muret tundev inimene pöördub instantsidesse ja jääb hiljem ise tule alla.

Või siis kas sa tead kindlalt, et näiteks keegi ei pöördunud kordagi kuhugi? Võtame näiteks TalTechi rahaskeemitamise. Inimene pöördus igasse instantsi, kuid öeldi, et ära mölise. Või siis Estonias, töötajad rääkisid enda esindusisikuga, kes ütles ka juhtidele, et Mäe meetodid on veidi imelikud. Neil soovitati mitte möliseda.

[$$$]

Et kuidas sa siis käituksid?

Sinu ülal toodud näite puhul küll seda neiut enam tagasi tüübi juurde ei laseks. Käiksin ilmselt niikaua pinda kuni on nõus menti minema.

[Mõnuagent 007]

Sinu ülal toodud näite puhul küll seda neiut enam tagasi tüübi juurde ei laseks. Käiksin ilmselt niikaua pinda kuni on nõus menti minema.

Nad vist lendasid pärast mu kirja lahku kah. Politseis käis ka asi, aga selliste asjade peale nad väga ressurssi ei pane.

[$$$]

Nad vist lendasid pärast mu kirja lahku kah. Politseis käis ka asi, aga selliste asjade peale nad väga ressurssi ei pane.

Vähemalt on märge kirjas ja kui toimetab samamoodi edasi siis järgmise neiu puhul juba rohkem materjali.