Taban ennast üpris tihti selles olukorras, eriti siis kui Eesti jalgpallikoondis kellelegi lutti annab. Minu jaoks on see terve ellujäämis etapp. Üritan kirjeldada: ärkan hommikul hoopis teises toas ,mitte seal kus tavaliselt olen harjunud magama. Põhjuseks ,et naine ei lasknud voodisse ,kuna ma norskavat täis peaga jubedalt. Edasi läheb nii- keel on suulaega kokkukleepunud ja kraanist tuleb ainult sooja vett. Hetkeks lohistan ennast kohalikku õllekioski ja siis kahe vatiteki alla ,kuid ikka on värinad. Tavaline mõte ,kui neid üldse siis pähe tuleb on see ,et enam ei joo. Telefoni lülitan välja ja plikal käsin öelda ,et kodus mind pole. Järgmisel öösel magan silmad lahti ja rohelised mehikesed ,keda näen pole teps mitte FCF-i mängijad Lillekülas vaid pisikesed saatanad.Teisel hommikul hakkan juba kontaktivõimeliseks muutuma ning naine lisab pildile ka hääle. Sellised on minu pohmakad laias laastus . Äkki on veel hullemaid?
Ootaks huviga vastukaja.
Ootaks huviga vastukaja.
Kommentaar