Raamatud, lugemine

[atleticomadrid]

Jalgpallibiograafiate lugemises on olnud tegus aasta:
Alex Fergusoni,
Pierluigi Collina,
Eugen Einmanni,
Mart Poomi
ja
Raio Piiroja trükid on saadud kaanest kaaneni.
Lisaks jalgpalliteemal 2010 aasta Hispaania maailmameistritiitli raamat, Sid Lowe " Viha ja kirg staadionil - Barcelona vs. Real Madrid" ning Soccernomics.
Kõik kättevõtmist väärt ja annaks eesti kirjastused ainult rohkem kohalikus keeles lugemist ette!

[kannel]

Ilmunud on raamat Võrumaa jalgpallist „Künklik teekond. 90 aastat Võrumaa jalgpalli”.

http://www.vsport.ee/?page_id=88152

[Daz Booob]

Fakk, kui kohutav lugemine. Loeks nagu mingit treeningharjutust - ühe ja sama jutu kordamine väikeste lisadega. Aga suur mängija ning inimene siiski. Üksajagu tähtsat, huvitavat on raamatus ikka kirjas ka...viieka eest võin öelda.

[Mõnuagent 007]

Fakk, kui kohutav lugemine. Loeks nagu mingit treeningharjutust - ühe ja sama jutu kordamine väikeste lisadega. Aga suur mängija ning inimene siiski. Üksajagu tähtsat, huvitavat on raamatus ikka kirjas ka...viieka eest võin öelda.

Nõus. Täiesti haltuurakas.

[Gallacher]

Ostsin juba õige ammu, enne suve kindlasti, aga ootas riiulis oma järge ja no suvel polnud ju aega lugeda ka. Täitsa huvitav lugemine oli, ehkki veits häiris, et kas autor (Gunnar Press) või toimetaja oli jalkaterminite osas veits võssa pannud siin-seal. No ei ole Eesti EM-il osalenud, ikka valikturniiril. Ega MM-'il. Klubid ei osale turniiril (polnud mõeldud karikaturniiri), vaid mängivad liigat. Aga tavalugeja neid vast ei märka ja ega neid vigu nii palju nüüd ka ei olnud. Veel hakkas silma, et vahepeal läks Raio ülistamine väga poeetiliseks kätte ära, aga ka seda polnud ülemäära palju. Üks lahe asi oli see, et kui tavaliselt on biograafiates pildid kuskile keskele kokku koondatud, no et ikka odavam oleks trükkida, siis Raio raamatus on pea igal lehel pilte, mis on kooskõlas kõrvaloleva tekstiga. Ja see häiris ka, et kuna ma olen veits kalahull, siis kõht läheb seda raamatut lugedes kippelt tühjaks rsk.

Mees nagu orkester. Kunagi võiks tema kalaretkedest ka raamat ilmuda, ma vabalt loeks.

Raio raamat on üks parimaid Eesti sportlaste elulooraamatuid kahtlemata - näiteks jupp maad parem kui Soidro raamatud Tammistest või Mürkast - aga paaril korral torkas pealiskaudsus silma. Näide: mitte sõnagagi polnud juttu, et Piiroja jäi jalkaliidu kala tõttu Eesti-Inglismaa mängust eemale, mille üle ta põhjendatult vihane oli.

[kannel]

Kaante vahele pandud Võrumaa jalgpalli 90 aastat uue hooaja alguse puhul soodushinnaga!

https://www.facebook.com/Vorumaajalgpall90/videos/1398772336851547

[GoldenEagle]

Arvestades, et eesnäärmevähk on Eesti meestel teine sagedasem vähitüüp ja asjaolu, et sellest pole teadaolevalt varem maakeelseid raamatuid avaldatud, tasuks lugeda. Tekst on aus, kohati ehk terav ja üpris sorav, või, nagu siinkirjutaja hinnangul väga hea eessõna, ütleb:

See teos siin on ühest küljest konkreetse haigusloo detailne kirjeldus ja teisalt ka maagilist realismi taotlev isiklik versioon omaenese loost, mis vaheldumisi seob tõsielul põhinevaid ja filmilikke paralleeluniversumis toimuvaid sündmusi. Kaks maailma on seotud alter ego kujutelmade kaudu ning tarantinolike võtetega. Ühtlasi saab kõnealust lektüüri vaadelda kui käsiraamatut või abimeest võitluses "sõralisega", kuna detailne meditsiiniline raport kirjeldab kogu protsessi läbi inimliku ja onubellaliku prisma, jättes kõrvale igasuguse salatsemise, mis puudutab t*ra, sitta, paska, perset, onaneerimist, ejakuleerimist ning veel mõndagi enamikule inimestele piinlikkust valmistavast teemast. Mees võib käituda ükskõik kuidas tahes, aga kui tal on seljas frakk, siis see frakk silub kõik- seda võib käsitleda ka Onu Bella teksti metafoorina, sest kõiksugused detailsed avameelsed kirjeldused on esitatud härrasmehelikkuse frakis.

[maamesilane]

Õnnestus Telliskivi kirbukalt leida Viljar Loori raamat, Gunnar Pressi vorbitud. No kurat väga raske lugemine,veniv ,tatine,läks väga visalt ...lugesid ja nagu miskit uut küll ei tulnud. Kuna üks eksklassivend mängis kah kunagi lõpuaegade Agros,siis ajakirjanduslikku kollast lõppu teadsin kah, aga selline doom stiilis raamat. Vanu Liidu satsikaaslasi Press just ülemäära kah otsinud polnud,Endenile sõna kah ei andnud,Pundi poistelembus ja Lingikeelekruuda vanglatrett kohustuslikult kah olemas . Jõgevalt Tallinna rongis otsisin veel miskit,aga ligi kahe tunni jooksul ei leidnud miskit lisaks . Hinne 2-
Läheb müügiks,kui huvi siis G.Press Härra sportlane Viljar Loor saadaval ...




Samalt laadalt hankisin ka küll pühendusega kellelegi Toivole või Vambole kingitud Eric Claptoni autob. Kas nüüd asi on selles,et ühe raamatu puhul on tegu elava inimese ja teise puhul manalamehega,aga Clapton teeb Gunnar Pressile sajaga ära! Claptoni muusika on mu erinevate tabelites suht taga ja ega ma tema alko ja narkolembust või vastupidi ,nüüd propageerima ja ülistama ei kipu ,aga no loetav on...nii lapsepõlv ja edasi ,igasugu jahiostud lõpusjne..on küll pisut imal,aga loen juba teistkorda veel .....ja nüüd lähen guugeldan kui kena Pattie Boyd siis nooruses oli?!

[maamesilane]

Kurat ei olnud Toivo ega Tõivet,Ain oli!

[atleticomadrid]

Pep Guardiola " Konfidentsiaalne "


Noh, mina vaidleks Henry Winterile vastu. Aga ega ma ei tea palju ta loeb.
Selle raamatu sisuks on Pepi esimene hooaeg Bayernis. Sellest kuidas temale omase jalgpallifilosoofia seemneid Müncheni murusse külvama hakati. Usaldusväärne ajakirjanik Marti Perarnau on dokumenteerinud kõiki aspekte selle avahooaja kaadri taga ja käinud varjuna kannul kuulsal Kataloonia treeneril.
Palju on pühendatud aega kirjeldamaks Pepi isikut, tema võtteid treenerina, Bayerni treeninguid, mängijaid, 2013/14 hooaja käiku, ütleme nii, et detaile jagub!
Minu käes see paks kirjatükk kahjuks lendama ei hakanud. Kuigi ma tunnistan, et ei Bayern, Guardiola ega temale omane jalgpallifilosoofia ei olegi minu teetassiks, siis põhjus miks raamat mind ei kõnetanud on hoopis mujal. Kogu kompott oli kuidagi kuiv, igav ja toonideta. Igakord, kui peatükk hakkas põnevaks minema jahutati teema jälle maha või lõppes see sootuks. Siinkohal ei sihi ma kuidagi raamatu põhitegelaste pihta vaid leian, et autori enda ülesehitus oli säravaene.
Kinda viskan ka tõlkijale - meistrite liiga ja meistriliiga(bundesliga) pidev segiajamine ja samamoodi nimetamine ajas vaikselt raamatu lõpuks närvi.
Seega, neutraalsele lugejale pigem keskpärane teos.

[Malfoy]

Joel Dicker -Tõde Harry Queberti juhtumi kohta. Väga kihvt krimka.

[Gallacher]

Nüüd ma olen juba kaht naistekat lugenud, sest gümnaasiumi ajal sai mõnuletud Jackie Collinsi "Hollywoodi naiste" seltsis.

Oojaaa...Collinsi sopakad olid tegijad...

[Rein]

Julgen soovitada.

[vaikiv mees]

"Jah, Ird elas päevad läbi teatris, tellis kõiki tolleaegseid ajalehti, kasutas psühhotroopseid tablette; ta oli peaaegu pidevalt meeleolus, mis tihti kasvas raevuhooks. Mind on pannud järele mõtlema Uku Masingu abikaasa Eha Masingu ütlus, et Ird on intelligentne. Mind vaevab siiani, kas ta mõtles seda irooniliselt või tõsiselt. Kuigi peab tunnistama: endine maalripoiss oli suutnud end harida korralikult eesti teatrit ja kirjandust tundvaks isikuks. Aga ega ta peale teatri ja marksismi suurt midagi rohkem teadnud ka. Kes oleks Ird praegu? Ilmselt keskpärane kunstnik, aga võib-olla hoopis mõne ehitusfirma edukas juht." ("Kohtumine kommunistiga")

[atleticomadrid]

Tra, mis sitta ma nüüd lugesin?



Pärit vaesest paljulapselisest perekonnast, vanemad lahutasid, kui ta oli koolilaps, koolis läks halvasti, mängis ööd ja päevad jalgpalli - loed üht autobiograafiat, oled kõiki lugenud. Suareze puhul on uus element tema romantiline suhe oma naisega, kellega kohtus teismeliseeas ning kellele ta läks Euroopasse järele. Ta on igas klubis olnud fännide lemmik ja igas klubis on tal olnud suuri jamasid. Oma esimesest, kodupiirkonna klubist (Urreta) lahkus lemmikklubisse (Nacional) nii, et pidi tagastama kogu oma varustuse. Nacional tingis Euroopa klubi (Groningeni) käest hinda senikaua, kuni üleminek oleks peaaegu katki jäänud. Groningeni fännid põletasid ta särki, kui ta Ajaxiga liitus. Ajaxis pures Otman Bakkal'it. Liverpoolis solvas negritot ja pures Branislavovici ning Chiellinit. Barcas ma ei teagi, mis ta saavutanud on, peale mõnede tiitlite.

Üsna huvitavalt oli kirjutatud tema lugu, ehkki kronoloogiline harutamine on nii 1993. Vbl seepärast algabki raamat Chiellini puremise järelmõtetega. Võib-olla seepärast me ei olegi temast midagi kuulnud Barca ajal, et see raamat, kirjutatud oktoobris 2014, on tal esimene kord elus end avada, südant puistada. Sai hingelt ära rääkida kõik, mis teda vaevas. Selgitada, miks nii läks või võis minna. Äkki ei olegi nii halb mõte, kui need alaharitud ja ülemakstud jõmpsikad juba varajases nooruses oma eluloo avaldavad? Ega keegi ei käse ju neid lugeda, peaasi, et keegi saab südant puistada. Ta ei tea, miks ta hammustab. Ta ei saa aru, miks ta sai kogu aeg järjest raskemaid karistusi. Ta ei tunnista negrito solvamist*, vaid korrutab tsükliliselt, et hispaania keeles ja Uruguays ei ole negro solvav.

Ma arvan, et kirjastus võiks selle raamatu tagasi osta ja hävitada. See on tõlgitud täieliku võhiku poolt. See inimene, Katrina Karu, ei ole elus kunagi jalgpalli näinud. Ta pole isegi sporti näinud. Rääkimata vaatamisest või tegelemisest. Ta ei oska isegi eesti keelt. Lauseehitus on väga kohmakas, millest kumab läbi inglise keele grammatika. Jalgpallialased terminid on tõlgitud sõna-sõnalt, tihti ka vigaselt. Näiteks, teen oletatava tagasitõlke eesti keelest inglise keelde, vaid mõned näited:

ülemus - gaffer, boss
Meistrite liiga - vahel CL, vahel Premm, olenevalt kontekstist
[hooaja] finaalmäng - final game [of the season]
grupimäng - group stage match
väljalangemisvõistlus - knockout/play-off stage
jne.

Olles lugenud kümneid ja kümneid autobiograafiaid, on see alles kolmas raamat**, kus ei ole mitte ühtegi roppust. WTF?? Mees, kes pureb väljakul vastaseid, kes närvitseb, tõmbleb, solvab, on nii viks ja viisakas, et ei lase ühtegi sarvilist huulilt? Kas see on ghostwriteri idee? Ei tahaks uskuda. Tõlkija tsensuur? Keeletoimetaja tsensuur? Krt, sellel ei saa keeletoimetajat olla ju, kui Manchesteri parima klubi nimi on ühes lõigus kaks korda City ja ühe korra United. Kui Jordani perekonna nimi on vahel Henderson, siis Hendrikson. Staadionite nimed on vaheldumisi seesütlevas ja alalütlevas käändes (Anfieldis vs Anfieldil, Stamford Bridge'is (tohotillae!) vs Stamford Bridge'il). Ainuke, mis senssi meikis, oli Old Toiletis. Trükivead on omaette teema ja sellest eesti kirjanduses pääsu ei ole.

Bleeding hell, ma maksin selle soperdise eest 17.79€! Minu soovitus: ärge ostke, säästke oma silmi. Fuck, raisk!

* Solvumine ei ole universaalne. Solvumine on siis, kui üks pool tunneb end solvatuna, mitte alles siis kui teine pool teadlikult ja tahtlikult solvab. Kuigi ma kannan lühikest soengut või üldse mitte midagi, ei meeldi, kui mulle öeldakse halvustavalt kiilakas. Saite aru, paksud?
** Esimene oli Shanksi oma, kirjutatud 1976, kui kirjalik ropendamine ei olnud lubatud. Teine oli Cantona oma, mis ei olnud tegelikult autobiograafia; ma usun, et Kuningal endal oleks olnud nii mõndagi lisada, kui ta vaid tahtnuks.

Võtsin ka läbi. Peaasjalikult seetõttu, et Pärnu raamatukogu on osaliselt remondis ja paremad osakonnad on kinni ning muud head autobiograafilist ei olnud lihtsalt meelejärgi. Kui sa selle eest raha maksid siis minu kaastunne.
Kuigi ma nii kriitiline vast ei ole siis parematele jalkaraamatutele jääb ikka kõvasti alla. Kogu raamatule pani pitseri ilmselt see, et kuskil 8 lk paiku vennike pani siira aususega paika, et tema kukub kohe, kui kellegi lõhna enda kõrval karistusalas tunneb. Nojah siis.
Mis kõige naljakam, vend saatis sita korda, neas end maapõhja selle eest, oli haavunud, kurb ja tundis, et vedas kõiki alt. Siis tegi seda jälle ja tundis uuesti eelnimetatut. Ja siis tegi jälle. Ja siis uuesti.



Kõige paremini võtab raamatu kokku ilmselt mu tüdruku öeldud lause: " kuidas ta end tunneks, kui teaks, et sa lugesid ta raamatu läbi ainult sellepärast, et muud ei olnud."