Paar päeva jäi küll vahele, aga see ei tähendanud, et ma olnuks kinost eemal. Reede hommikupoolikul lipsasin töölt korraks pressiseansile, et ära vaadata Islandi film Suve lapsed.
Ainus põhjus, miks see film mulle silma jäi, oli see, et mu 18-aastane õde teatas, et ta kindlasti tahab seda filmi näha. No vaatasin ette ära, kas noorele hingele ikka sobib. Ja pean ütlema, et sobib küll. Viimaste aastate jooksul on PÖFFil olnud päris mitmeid Põhjamaade lastelaagrite-kodude (ja ka vaimuhaiglate) õudustest rääkivaid filme ning see läheb samasse punti. Kahel väiksel lapsel läheb perekond lõhki, nad saadetakse laagrisse, seal on jubekarmid korrahoidjad. Kõige kummalisemal kombel tõi see film mingitest mälusoppidest esile 80ndate lõpu Taheva lastesanatooriumi, mis praeguseks on muutunud meeldivaks nostalgiaks, aga filmi vaadates meenus, et tegelikult oli seal kohati ikka üsna ängistav.
Kui keegi filmi tõesti vaatama läheb, siis palun öelge enda arvamus, kas film lõppes hästi või halvasti? Minule tundus, et film lõppes väga halvasti.
Mõnumeeter: nop
Valumeeter: vihased kasvatajad tirisid last kõrvast. Muud nagu ei meenu.
Ajumeeter: heaks kiidetud
No siis tuli reede õhtu ja tööpäev sai läbi ja sai võetud enne järgmist filmi mõned õlled. Polnud üldse hea idee, kuna Florida projekti ajal pidin seepärast kaks korda vetsus käima. Teate küll, see on kinos kõige häirivam hetk, et tahaksid ja peaksid minema, aga ei taha inimesi segada ka. Korra käid ära, aga kui teine kord sama häda tuleb, siis on eriti halvasti. Ma loodan, et keegi ei märganud.
Ekraanil käis seekord tõeline white trash party ehk vaeste ameeriklaste igapäevane hakkamasaamine. Kergelt viskas sisse Trailer Park Boysi, aga naljad polnud nii üheselt arusaadavad ja pigem tekkis samasugune kurbus kui Kodutunnet vaadates – teil pole tegelikult šanssi. Ühel rumalal prostituudist emal on laps ja nad ei suuda kuidagi endaga hakkama saada. Samas on laps rõõmus ja tema elu on suuresti mäng (keset pasamerd).
Willem Defoe teeb hea rolli ja kõik on rõõmsad. Pärast filmi selgus veel häiriv tõsiasi, et esmalt toksis mind üks ekssõbranna ja küsis, et miks ma teda väldin. Läks mööda viis minutit ja küsis teine ekssõbranna, et miks ma temast koguaeg mööda käin ja teda märkama ei tee. Alzheimeri jaoks on veel veidi vara, aga silmaarsti juurde peaks küll minema.
Mõnumeeter: peategelase ema ei kandnud väga rinnahoidjat
Valumeeter: ei meenu
Ajumeeter: justkui midagi ei toimu, aga toimub küll.
Laupäeva hommikul mõtlesin minna uut Eesti kolmikfilmi vaatama, kuna Rea Lest on mu salajane crush, kuid ma jäin magama ja nii sinna ei jõudnud. See-eest jõudsin Korea filmile Kodu, mille puhul võin taas öelda, et Korea filmile minek on täispank.
Kahe lapsega üksikema saab kokku enda armukese ja noorema lapse mehe naisega, tülitsevad ja sõidavad autoga naisautojuhtidele omaselt hunnikusse. Mõlemad on koomas. Üksikema armuke võtab noorema lapse enda juurde elama, aga kodu tahab ka vanem poiss, kes on sotsiaalselt veidi võimetu ja üldse õnnetu.
Naabruses istunud filmiajakirjanikud (kuna oli pressiseanss) löristasid robustselt nutta ja kõik olid õnnetud. Aga film oli väga tore. Armas, soe ja üleüldse.
Isegi nii soe, et õhtul soovitasin ekssõbrannal, kes mind eelmise õhtu tuimalt ärakõndimise pärast hurjutas, seda vaatama minna. No ta läkski, aga siis ei suutnud asjapulgad õiget filmi üles leida, filmi tegijad olid kurvad ja kogu PÖFF sai piinliku jama kaela. Selle asemel näidati õnnetutele ootajatele teist filmi, mille nimi oli ka Home, aga tehtud Belgias ja noore poisi võitlus koduleidmise asemel olevat olnud asendatud noore poisiga, kes tappis ära enda ema, kes tal vahepeal tal aitas eneserahuldamisega tegeleda.
Hästi tehtud, korraldajad.
Mõnumeeter: kõik oli korrektne
Valumeeter: natuke kohati veidike nagu oli
Ajumeeter: tubli töö
Ja siis saabusin õhtul vaatama esimest täiesti täis saalile läinud filmi, mida ma siiani näinud olen. Hea küll, Michael Haneke on popp. Tema Amour oli tõeliselt võimas film, millest ka Oscari nominatsioon. Aga kas just pidanuks saali puupüsti täis ajama? Õnnelik lõpp oli üsna kuiv draama hästi hakkamasaavast perekonnast, kelle elumurede mõttetuseks oli kõrvale võetud samas linnas asuvad pagulased (tõsi, see viide tuli välja alles filmi lõpu eel).
Näitlejad olid suurepärased, naerda sai. Filmis sisaldus ka karaoke-stseen, mis tõi meelde enda kolm karaokekogemust. Esiteks kuidas ma laulsin kusagil Britney Spearsi „Luckyt“, siis Kino „Mama Anarhiat“ ja kolmas kord seltskonnaga Koit Toome „Mere lapsi“, mis oli aga nii halb esitus, et korraldaja lülitas mikrid välja. Selles filmis esitas täiesti ootamatul hetkel üks tegelastest Sia „Chandelieri“ ja tegi seda nii naljakalt, et ma isegi enam ei ürita.
Filmi ajal samas igav ei hakanud, samas nagu midagi väga intensiivset ka ei juhtunud. Ja kui te filmi lõpus ei naera, siis olete te lihtsalt arusaamatult huumorivaene inimene.
Aa, film viitas samal ajal põlvkondade erisusele ja uue generatsiooni nutisõltuvusele. Aga ega ma siia sisust rääkima ei tulnud.
Mõnumeeter: sellega on miskit täiesti pekkis. Prantsumaa film, rannastseen ja kõik kannavad rinnahoidjaid? Dafaak?
Valumeeter: vanahärra üritas vastu puud sõitmisega eutanaasiat. Tööline kukkus välipeldikuga auku.
Ajumeeter: ka päris okei.
Ainus põhjus, miks see film mulle silma jäi, oli see, et mu 18-aastane õde teatas, et ta kindlasti tahab seda filmi näha. No vaatasin ette ära, kas noorele hingele ikka sobib. Ja pean ütlema, et sobib küll. Viimaste aastate jooksul on PÖFFil olnud päris mitmeid Põhjamaade lastelaagrite-kodude (ja ka vaimuhaiglate) õudustest rääkivaid filme ning see läheb samasse punti. Kahel väiksel lapsel läheb perekond lõhki, nad saadetakse laagrisse, seal on jubekarmid korrahoidjad. Kõige kummalisemal kombel tõi see film mingitest mälusoppidest esile 80ndate lõpu Taheva lastesanatooriumi, mis praeguseks on muutunud meeldivaks nostalgiaks, aga filmi vaadates meenus, et tegelikult oli seal kohati ikka üsna ängistav.
Kui keegi filmi tõesti vaatama läheb, siis palun öelge enda arvamus, kas film lõppes hästi või halvasti? Minule tundus, et film lõppes väga halvasti.
Mõnumeeter: nop
Valumeeter: vihased kasvatajad tirisid last kõrvast. Muud nagu ei meenu.
Ajumeeter: heaks kiidetud
No siis tuli reede õhtu ja tööpäev sai läbi ja sai võetud enne järgmist filmi mõned õlled. Polnud üldse hea idee, kuna Florida projekti ajal pidin seepärast kaks korda vetsus käima. Teate küll, see on kinos kõige häirivam hetk, et tahaksid ja peaksid minema, aga ei taha inimesi segada ka. Korra käid ära, aga kui teine kord sama häda tuleb, siis on eriti halvasti. Ma loodan, et keegi ei märganud.
Ekraanil käis seekord tõeline white trash party ehk vaeste ameeriklaste igapäevane hakkamasaamine. Kergelt viskas sisse Trailer Park Boysi, aga naljad polnud nii üheselt arusaadavad ja pigem tekkis samasugune kurbus kui Kodutunnet vaadates – teil pole tegelikult šanssi. Ühel rumalal prostituudist emal on laps ja nad ei suuda kuidagi endaga hakkama saada. Samas on laps rõõmus ja tema elu on suuresti mäng (keset pasamerd).
Willem Defoe teeb hea rolli ja kõik on rõõmsad. Pärast filmi selgus veel häiriv tõsiasi, et esmalt toksis mind üks ekssõbranna ja küsis, et miks ma teda väldin. Läks mööda viis minutit ja küsis teine ekssõbranna, et miks ma temast koguaeg mööda käin ja teda märkama ei tee. Alzheimeri jaoks on veel veidi vara, aga silmaarsti juurde peaks küll minema.
Mõnumeeter: peategelase ema ei kandnud väga rinnahoidjat
Valumeeter: ei meenu
Ajumeeter: justkui midagi ei toimu, aga toimub küll.
Laupäeva hommikul mõtlesin minna uut Eesti kolmikfilmi vaatama, kuna Rea Lest on mu salajane crush, kuid ma jäin magama ja nii sinna ei jõudnud. See-eest jõudsin Korea filmile Kodu, mille puhul võin taas öelda, et Korea filmile minek on täispank.
Kahe lapsega üksikema saab kokku enda armukese ja noorema lapse mehe naisega, tülitsevad ja sõidavad autoga naisautojuhtidele omaselt hunnikusse. Mõlemad on koomas. Üksikema armuke võtab noorema lapse enda juurde elama, aga kodu tahab ka vanem poiss, kes on sotsiaalselt veidi võimetu ja üldse õnnetu.
Naabruses istunud filmiajakirjanikud (kuna oli pressiseanss) löristasid robustselt nutta ja kõik olid õnnetud. Aga film oli väga tore. Armas, soe ja üleüldse.
Isegi nii soe, et õhtul soovitasin ekssõbrannal, kes mind eelmise õhtu tuimalt ärakõndimise pärast hurjutas, seda vaatama minna. No ta läkski, aga siis ei suutnud asjapulgad õiget filmi üles leida, filmi tegijad olid kurvad ja kogu PÖFF sai piinliku jama kaela. Selle asemel näidati õnnetutele ootajatele teist filmi, mille nimi oli ka Home, aga tehtud Belgias ja noore poisi võitlus koduleidmise asemel olevat olnud asendatud noore poisiga, kes tappis ära enda ema, kes tal vahepeal tal aitas eneserahuldamisega tegeleda.
Hästi tehtud, korraldajad.
Mõnumeeter: kõik oli korrektne
Valumeeter: natuke kohati veidike nagu oli
Ajumeeter: tubli töö
Ja siis saabusin õhtul vaatama esimest täiesti täis saalile läinud filmi, mida ma siiani näinud olen. Hea küll, Michael Haneke on popp. Tema Amour oli tõeliselt võimas film, millest ka Oscari nominatsioon. Aga kas just pidanuks saali puupüsti täis ajama? Õnnelik lõpp oli üsna kuiv draama hästi hakkamasaavast perekonnast, kelle elumurede mõttetuseks oli kõrvale võetud samas linnas asuvad pagulased (tõsi, see viide tuli välja alles filmi lõpu eel).
Näitlejad olid suurepärased, naerda sai. Filmis sisaldus ka karaoke-stseen, mis tõi meelde enda kolm karaokekogemust. Esiteks kuidas ma laulsin kusagil Britney Spearsi „Luckyt“, siis Kino „Mama Anarhiat“ ja kolmas kord seltskonnaga Koit Toome „Mere lapsi“, mis oli aga nii halb esitus, et korraldaja lülitas mikrid välja. Selles filmis esitas täiesti ootamatul hetkel üks tegelastest Sia „Chandelieri“ ja tegi seda nii naljakalt, et ma isegi enam ei ürita.
Filmi ajal samas igav ei hakanud, samas nagu midagi väga intensiivset ka ei juhtunud. Ja kui te filmi lõpus ei naera, siis olete te lihtsalt arusaamatult huumorivaene inimene.
Aa, film viitas samal ajal põlvkondade erisusele ja uue generatsiooni nutisõltuvusele. Aga ega ma siia sisust rääkima ei tulnud.
Mõnumeeter: sellega on miskit täiesti pekkis. Prantsumaa film, rannastseen ja kõik kannavad rinnahoidjaid? Dafaak?
Valumeeter: vanahärra üritas vastu puud sõitmisega eutanaasiat. Tööline kukkus välipeldikuga auku.
Ajumeeter: ka päris okei.
Kommentaar