pöff

[kaala]

Ah, ära pabla. Siin foorumis kõik teavad kõiki. Ainus anonüümne isik on multikodanik Pints.

Pintsuga on nii et....ma nagu teaks teda, aga samas ei tea ka

[Tofoa]

Pintsuga on nii et....ma nagu teaks teda, aga samas ei tea ka

Ma tean ka nagu saarlasi. Isegi pooleldi saarlane. Igasühes meist om veidike pintsi!

[Mõnuagent 007]

„Vaal“ (USA)

Üldiselt on PÖFFi avakäik ülioluline. Kui võtate mingi jubepika ja keerulise filmi, siis võtab see innu õige ruttu maha ja seetõttu peab esimest filmi valima eriti täpselt. Seekord sai eriti täpselt valitud „Reekviemi unistusele“ lavastaja Darren Aronofsky film „Vaal“, mis on kurvikamad inimesed totaalselt vihale ajanud.

Esiteks mängib filmis Brendan Fraser. Kes on Brendan Fraser? Tema on see koopamees, kes külmus jääkuubikust välja ja keda siis tänapäeval tutvustati kui välisõpilast Eestist. Karjäär läks härrasmehel paarikümne aasta eest pekki ja nüüd on ta siis tagasi. Karjäär tal nii pekki ei läinud, et ta saanuks 270 kilogrammi kaaluva kirjandusõpetaja rollis ilma eriülikonnata olla ja see ongi ajanud inimesed üsna pahaseks. Sest miks pole kaasatud tegelikku ülitüsedat?

Filmi on vastu võetud suurte kiitustega, kuna Fraser teeb tõesti südantliigutava ja hea rolli, kuid terve hulk kriitikud on filmi nimetanud fat-foobiaks. Ehk kõik ju teavad Lizzo videotest, et paks olemine on väga tore, saab tantsida, flööti mängida ja üleüldse, kuid Fraseri rollis on paks inimene sulgunud enda koju, õgib meeletus koguses süüa ja on tervisega väga hädas. See ei minevat aga mitte.

Film ise on teaterlik ühe toa etendus, kus surev Fraser üritab ära leppida enda tütrega, kelle ta kapihomona lõpuks armastust leides hülgas. Tõesti - üliarmas film, lõpus oleks nutnud ka, kui inimesi kõrval poleks.

Mõnumeeter: näeb arvutiekraanilt väikest kaadrit pornot. Tõsi, gay-pornot.
Valumeeter: suur inimene on liikumisega hädas, tal on valus, ta kukub, kõik on halvasti.
Ajumeeter: teatrietendus tehtud filmiks, väga midagi rasket pole (haahaa).

Karaoke paradiis (Soome)

https://p.ocdn.ee/50/i/2022/11/14/raybf14j.fsn.jpg

Kümnekonna aasta eest vallutas PÖFFi vaatajate südamed üliarmas film „Elu aur“ põhjanaabrite saunakultuurist. Nüüd on ette võetud teine soomlaste olemuse nurgakivi ehk karaoke.

Meil on selleks süldibändid ja rahvakoorid, aga soomlastel on karaoke. Tullakse kokku, valitakse laul ja kaotatakse enda põhjamaalik tagasihoidlikus. Lauldakse, kui ollakse rõõmus, aga laudakse ka siis, kui on surnud laps, otsitakse elukaaslast, üritatakse meenutada surnuks joonud sõpra ja kõike muud eluga seonduvat. Ääretult armas ja soe film koosneb eelkõige vinjettidest, mis vahelduvad hüsteeriliselt naljakast (helkurjopes Karlssoni välimusega armunäljas vanahärra paljastab heklurjope alt lipsu ja… helkurtunked) kuni sügavalt kurbade emotsioonideni.

Õhtu naljakaim episood sündis Artise kassas, kus üks pika ninaga blond neiu tekitas skandaali, et teda ei lubatud enda joogipudeliga saali. „Mul on pohhui sellest festivalist, vaadaku hipsterid enda filme, ma rohkem siia ei tule! Henri, sa võid siia homme ka tulla, aga mulle aitab!“ lärmas neiu. „Kati, kuule…“ üritas Henri. „Ei, mind ei huvita!“ ütles neiu.

Mõnumeeter: lauldi küll saunas, aga rätikud ümber.
Valumeeter: parkinsoni tõves naist opereeriti, inimeste südamed olid väga murtud.
Ajumeeter: ma nüüd veidi mõtlen, kas meie rahvalaulikute üle tohib üldse enam naerda.

Kuidas päästa surnud sõpra (Rootsi, Norra)

https://p.ocdn.ee/50/i/2022/11/14/fct2b5yk.qnj.jpg

Ühesõnaga siis oli aeg minna dokumentaalide kallale, sest üks hea dokumentaal on hea film. Venemaal leiab inimlikke lugusid küllaga, sest hoolimata lehvivatest lippudest, on see riik omadega puhta p***is.

Filmilavastaja Marusja oli noor ja mässumeelne neiu, kes mõtiskles enesetapust, kuni leidis endale noormehe Kimi. Prooviti koos elamist, veidi narkootikume ja kui Marusja mõtles eluga kuhugi jõudma hakata, siis Kimi oli end täielikult süstla otsa kukutanud.

Filmi videokaadrid katavad kümmet aastat, kus algul on Kimi tore noormees, kes filosofeerib Aleksander Suurest, kuid siis jääb ta samm-sammult haledamaks ja valetavamaks inimvareks. Ilmselt igale kaassõltlasele kohustuslik vaatamine.

Film hakkas muidugi mingil hetkel venima ja Kimi paratamatult tulev surm lasi end oodata, nagu Isa Goriot lõpp, kus isa Goriot suri vist 200 lehekülge.

Mõnumeeter: kuidagi halvasti on selle alastusega tänapäeva.
Valumeeter: süstlakraatrid, sinised veenid ja üledoosid.
Ajumeeter: Putinit näeb, see on rõve.

Kuus nädalat (Ungari)

https://p.ocdn.ee/50/i/2022/11/14/4abyyibo.fvq.jpg

Kuna nädalavahetusel tuli muud elu päris palju ette, siis jäi lõpetuseks aega veel ühele Just Filmi seansile. Ungarlaste Kuus nädalat on täpselt samasugune film, kui kümnekonna aasta eest Oscaritele kandideerinud Juno. Tõsi, näitlejad on vähetuntud ja meestegelaste roll filmis on täiesti olematu.

Noor neiu on viimast vinti rase ja ta on teinud plaani laps ära anda. Samas on tal pärast lapse sündi kuus nädalat aega ümber mõelda. Kui ungarlaste sugulusrahvus on alati imestust tekitanud, siis emotsionaalselt oleme küll nagu kaks tilka vett. Peategelane Szofi on vait, räägib silmadega ja ei anna enda mõtetest kordagi teada. Välja arvatud korra, kui mõtleb, et võiks last tagasi tahta, aga siis ikka ei võta. Täpselt nagu Junos.

Mehena soovitan seda filmi mitte väga vaadata, sest näete, kui raske värk see sünnitus ja kõik sellega kaasnev on. Veel halvem valik on vaadata seda naisega, kes oskab enda kogemusi lisada. Parem on hea elada enda valge pilve sees, kus lapsed tulevad kurelt või Parvel Pruunsillalt.

Mõnumeeter: alastuse osas siivas film.
Valumeeter: sünnitus lõhub naise ikka päris ära. Miks küll?
Ajumeeter: vaikne, rahulik, aeglane.

[Mõnuagent 007]

Kildudest maja (Taani, Soome, Rootsi, Ukraina)

On ilmselt üsna vähe kohti, kus Eesti oleks nii pikkade sammudega viimase paarikümne aastaga liikunud, kui lastekodusüsteem. Kuna mu ema oli orvuna kasvanud, siis olid jutud lastekodudest kuidagi lapsepõlve folkloori läinud, aga viimase paarikümne aastaga on lapsed jagatud peredesse, majad on tavaari täis ja kõik on vähemalt väliselt imeline.

Severodonetskist üle jõe asuv Lõssõtsansk oli juba enne sõda üsna õudne urgas ja sealne hiiglaslik betoonhoone on täpselt selline lastekodu, mis meenub kuskilt lapsepõlve õudustest. Töötajad on veidi väsinud prouad, kes üritavad lagunevasse majja rõõmu tuua seintele lillekesi ja totralt naeratavaid mõmmikuid maalides. Lapsed tulevad perekondadest, kus isa peksab kõike, ema on isegi külastuspäevale õllega tulnud ja see on isegi hea ema, sest suurem osa vanemaid ei tule hoolimata lubadustest kohale.

Lapsed ootavad telefoni ääres kõnet vanematelt, vahepeal otsivad sõpru, kellega kohe kaklema minna ja otsapidi jõuavad nad teismeeas ka kohaliku miilitsa vaatevälja. Film on iseenesest trööstitu, sest antakse pidevalt mõista, et kui nad sealt süsteemist välja ei saa, siis on see igikestev ring, kus neist lastest saavad kunagi samasugused vanemad, kui neid ennast hüljanud vanemad olid.

Pole väga lihtne vaatamine, aga üldhariduslikult ja enda elu hindamaks soovitav.

Mõnumeeter: polnud päris see koht
Valumeeter: emotsionaalselt meeletult laastav laste kurbus
Ajumeeter: lineraane värk

Minsk (Eesti)

Eile õhtul oli marusant olla ja nii mõtlesin, et vaatan miskit koduselt diivanilt. Valgevene miitingute ja nende mahasurumisest jutustav film kõlab ju päris hästi, eks? Ühesõnaga nii ma siis sättisin end diivanile kuidagi lössi ja asusin vaatama. Eeltöö oli puudulik, mistap ma ei teadnud, et kus see film filmitud oli...

Sest ühel hetkel tundus, et kõik on neetult tuttav. Algul oli noorpaar voodis, siis arutati, kuidas spermapoisid ujuvad kenasti ja äkki võib rasedustki oodata. Seejärel mindi linna ja vaatasingi, et Minsk on ikka väga euroopalik. Ja siis korraga koitis, et, raisk, see Minsk on ju tegelikult Eesti! Oligi, see oli Lasnamäe. Neiu ja noormees asusid seejärel kuhugi teele ja siis tulid kurjad eriüksuslased ja, kurat, see kõik oli ikka nii Eesti. Kaamerapilt ja näitlejate töö oli nii Kättemaksukontor kohtub kooliteatriga, et umbes poole filmi peal tabasin end mõttelt, et miks ma seda vaatan ja...

Mõnumeeter: nägi paljaid tagumikke
Valumeeter: karjutakse, tulistatakse.
Ajumeeter: mõte on ju hea, teema vajalik, aga, kämoon, noh.

Aurora päikesetõus (Armeenia, Leedu)

Kunagi küsiti minult ühest telesaatest, miks mulle meeldib animatsioon. Ma ei osanudki midagi kiirelt vastata, aga ilmselt oli toona põhjus, et animatsioonis on võimalik edasi anda emotsioone ilma kehva näitlemise või olematu eelarve pealt kompromisse tegemata. Umbes seepärast ma lahkusin Minski filmilt ja asusin vaatama armeenlaste genotsiidist rääkivat Aurora päikesetõusu.

Aurora on noor neiu, kes elas Ottomani impeeriumi aladel lüürilist pereelu, kuni türklased asusid armeenlasi nende elukohtadest välja ajama. Armeenlased on kasutanud loojutustamiseks leedulastest animaatoreid ja saavutanud seejuures suurepärase tulemuse. Lisaks loo keskpunktiks lugu reaalsest inimestest, kelle kogemuste järgi tehti aastal 1919 Hollywoodi film armeenlaste genotsiidist, tema tunnistustest-meenutustest. Vägivald on jõhker, kõik on frustreeriv ja kogukombo on nii mõjuv, et Türgi saatkonnad saadavad selle filmi peale ilmselt terve helistiku jagu noote.

Üldiselt on need filmid üsna head, kus pead pärast pool tundi wikipedias lugema. See on üsna hea.

Mõnumeeter: joonistatud paljast ihu
Valumeeter: genotsiid pole naljaasi
Ajumeeter: peab kiitma, ajaloo valu on eriti puust-punaseks ette tehtud.

[Mõnuagent 007]

Ei jõua kirjutada, aga täna õhtu kell 18.00 on Tallinnas see film https://poff.ee/film/variserlik/
See on väga hea! Pmst nagu Must Luik Natalie Portmaniga.

[mcnamara]

Kaks filmi jäi saldoks, naeruväärne muidugi. Õnneks mõlemad vähemalt elamused.

[cabron]

Valumeeter: emotsionaalselt meeletult laastav laste kurbus

See on kõige hullem asi maailmas. Ma ei kujutaks ette, kuidas enda pätakad saaks vanemateta hakkama - kui nad peaks kuskil lastekodus olema. Kes neid hoiab, kes neid lohutab jne