Soovitage head söögikohta

[Mõnuagent 007]

Mõned asjad on siin elus sellised, kus sa tead, et see pole hea mõte, pärast on ilgelt piinlik ja paha olla, aga ikka kipud vahepeal sinna lõksu astuma. Olgu selleks täispeaga foorumis lällamine, enda psühhost eksdaami bängimine või siis jõulukuuse veidi liiga kauaks tuppa jätmine. Üks sarnaseid "lõkse" on minu jaoks söögikoht Tommi Grill.

Täna viisin poisi tunnikeseks rahvatantsu trenni ja nii jäin vedelema sinna Õnnepalee och Tatari kanti. Mõtlesin esimese hooga Grenkasse minna, aga seal on vahepeal ooteajad täiesti absurdsed, mistõttu tuligi see vastik mõte, et äkki see Tommi Grill polnud nii õudne, kui kunagi mäletasin. Üldiselt olen varasemad eksimused teinud sellises pooljõulises pohmakas, kus rasvase söögi iha on mõnevõrra õigustatud, kuid sedakorda sellist vabandust polnud.

Uksel oli targu hinnad ära koristatud, aga leti kohal lehvis "Kebab wrap friikartulitega 10 eurikut". Vaatasin ringi, inimesed olid sellised teise ringi djüüdid ja daamid, muus osas polnud antud kohas remonti viimased kümme aastat tehtud. Noh, kebab pole ju väga halb. Vähemalt on Tallinnasse igasugu võõramaalaste saabumise tõttu neid putkasid kõvasti tulnud ja nii ma siis võtsingi kebab wrapi friikartulitega.

Üllataval kombel olid mõned lauad suisa siltidega "reserveeritud", aga üldiselt oli vabu laudu küllalt. Toit lasi oodata umbes viis-seitse minutit.

Lihatükid olid erakordselt tugevalt praetud, mitte küll kõrbenud, aga pigem igasugu maitse kaotamiseks üle soolatud ja kõvasti friteeritud. Seda tehakse üldiselt selleks, et lihale kergelt imelikku maitset ei tuleks. Friikartulid olid ausad, aga liha tundus kohe algusest peale imelik. Küll oli kõvasti ketšupit ja hapukurki pandud, mis andis sellise tugeva maitse asjale. Mingil hetkel märkasin ühes lihatükis midagi, mis meenutas mõnda suuremat veresoont. Kui ma mõtlesin, et see on ilmselt südamest tehtud kebab, siis läks söömisega raskemalt ja osa liha jätsin alles. Kui välja läksin, siis üritasin endale veel tugevamalt pähe taguda, et ma järgmine kord enda tungile Tommi Grilli minna järgi ei annaks.

Siiamaani on sitt olla. Väike mure on ka poisi rahvatantsu trenniga, sest kahjuks pidin ma last oodates osa võtma ajalehe koosolekust ja siis ma rääkisin seal, et kuidas sõnastada seksikalt lõuna-eestis toimunud olmemõrva. Ilmselt saadetakse varsti häiritud lapsevanematelt kiri ja palutakse lapsisik kuhugi mujale karglema viia.

[Marduk]

Ei saa enam mitte vaiki olla ja me peame rääkima elevandist toast. Teenindus.

Ma saan aru, et olukord turul on raske. Need kes veel pre-COVid olid nõus sentide eest 12h vahetusi tegema on näinud, et mujal saab vähema eest rohkem. Mis on pannud toitlustusasutused tööturul surve alla mis kajastub ka roogade hinnas. Kui teenindus baarides mind eriti ei koti peaasi, et serveeritaks mõistliku ajaga nii sööki kui jooki ja küsitaks aeg ajal kas ma tahan lisa, siis restoraniks nimetavates ettevõtetes eeldan ma teist taset. Ütlen kohe siin ära, et baarides, kus ma käin või sattunud olen on teeninduse tase tugev.

Kuid nüüd "restoranid". Eelmine kuu sattusin asutusse nimega "Restoran Odessa". Vanalinnas Hella Hundi vastas, keldris, sissenägemiselt Odessa hõngu edasi anda üritav koht. Seda peamiselt Odessa shampuse pudelite ja siltide näol, aga dekoor mind nii ei huvita. Kuid enne sisenemist on väljas kohe ukse kohal mingi puidust vaat, kus on kogu nädalavahetuse läbu peal, lisaks veel kuhi konisid. Kuna oli tuuline õhtu siis lahkudes oli pool seda sitta asutuse trepile otse ukse ette lennanud. Koristatud polnud seda vist mitte kunagi. Esmamulje algab juba miinusega.
Kuna koht pidi popp olevat, siis olime teinud eelneval nädalal reserveeringu, millest loomulikult mitte keegi polnud mitte midagi kuulnud. Kusjuures õhtu teenindaja oli täpselt seesama 16-17-18 aastane tütarlaps, kes reserveeringu vastu võttis. Saime kuidagi selle probleemi lahendatud, sest koht polnud veel väga täis. Juhatati lauda ja meid unustati. 20 minutit "menüüdega tutvumist" ilma, et keegi küsiks, kas me midagi juua tahame vms. Lõpuks kui keegi meid tähele pani toimus iga astme juures samasugune ootamise mäng. Toidu kohta täpsustavaid küsimusi esitades oli vastus "oodake ma pean koka käest küsima". Kummalt poolt toitu serveerida, kummalt poolt ja kuidas veini või vett klaasi valada, lootusetu. See, et köögist tuuakse teekann nii, et seda hoitakse sõrmedega seest kinni oli triple facepalm.
Samuti eeldan ma restoranis mingitki dresscode. Odessas pani 1 teenindaja ringi tossudes, mis nägid välja sellised nagu nendega oleks just tuldud kuskilt poriselt sügisjooksult. Mingi teenindajadjuud lasi ring suvalises T-särgis.
Toidu kohta ma etteheiteid ei tee. Maitse on individuaalne ja minu jaoks oli see tubli keskmine pluss pluss toit.
Kas kogu see "restoranielamus" oli makstud raha väärt? Hell no! Overpriced söökla.

See kuu sattusin kohta nimega "Haku". Lätte tänaval, kuhu ma enda 25 Tallinnas elatud aasta jooksul polnud kordagi sattunud. Väga kena tänav. Haku'st olen ma kuulnud ainult ülivõrretes. Mitte punktigi vähem. Siis kui nad veel Kadriorus asusid proovisime paar korda sinna minna, aga kuna nad olid kuid ette täis bronnitud siis ei viitsinud. Seega excitement, et me Hakus sööme algas juba paar päeva varem.
Kohale jõudes küsitakse, kas broneering on ja meil oli (nädal varem tehtud). Mingid tegelased, kes meiega samal ajal tulid ilma bronnita saadeti tuima näoga uksest välja. Meid juhatatakse lauda ja.... unustatakse. Uttiv noh. 15 minsa ei midagi. Menüüdest toidu valimine läks nii umbes 5 minsa nii, et 10 minutit pingsat silmside otsimist teenindajannaga. Kuid kui lõpuks toit tellitud algas unustamise mängu järgmine vaatus. Meie eelroogasid pakuti eelnevalt kahele teisele lauale ja alles siis meile. Kaaslane tellis tee, see unustati kuni me meelde tuletasime. Minu pearoaga käidi läbi pool saali, enne kui minu käest midagi küsiti. Ma vastasin eitavalt, sest küsimus oli roa kohta, mida menüüs selle nimega ei olnud ja ma ei tellinud. Peale veel paarist lauast läbi käimist jõuti järeldusele, et see ikka on minu roog. Ohh well no mis siis ikka.
Peale pearooga küsiti, kas me magustoitu ka tahame. See, et me olime seda juba kohe alguses tellinud oli ära unustatud.
Laualt nõude koristamine oli stiilis kuhu saab näppu sisse panna sinna panen, klaasid, taldrikud, tassid, kausid. Nii krt ei tehta.
Toidu kohta ma taas etteheiteid ei tee. Oli maitsev, kuid mitte nii maitsev kui oleks võinud sellest hypest arvata. Aga nagu ma üleval ütlesin, maitse asi.
Restorani mõõtu teeninduse pool ka siin välja ei anna.

Aga äkki on asi hoopis minu naiivsetes ootustes?

PS. Mäkk ei ole restoran isegi siis kui nad ennast sedasi kutsuvad.

[kaala]

Odessa vahuveinide maaletooja suht pooletoobine putinist. Lihtsalt vahemärkus.

[Rudy]

Ei saa enam mitte vaiki olla ja me peame rääkima elevandist toast. Teenindus.
...

Täiesti nõus. Tartus ja Lõuna Eestis on ka olukord suht hull. Samamoodi pikad ootamised ja midagi unustatakse ära. Samas lihtsates pubides on asi jätkuvalt toimiv.