Mõned asjad on siin elus sellised, kus sa tead, et see pole hea mõte, pärast on ilgelt piinlik ja paha olla, aga ikka kipud vahepeal sinna lõksu astuma. Olgu selleks täispeaga foorumis lällamine, enda psühhost eksdaami bängimine või siis jõulukuuse veidi liiga kauaks tuppa jätmine. Üks sarnaseid "lõkse" on minu jaoks söögikoht Tommi Grill.
Täna viisin poisi tunnikeseks rahvatantsu trenni ja nii jäin vedelema sinna Õnnepalee och Tatari kanti. Mõtlesin esimese hooga Grenkasse minna, aga seal on vahepeal ooteajad täiesti absurdsed, mistõttu tuligi see vastik mõte, et äkki see Tommi Grill polnud nii õudne, kui kunagi mäletasin. Üldiselt olen varasemad eksimused teinud sellises pooljõulises pohmakas, kus rasvase söögi iha on mõnevõrra õigustatud, kuid sedakorda sellist vabandust polnud.
Uksel oli targu hinnad ära koristatud, aga leti kohal lehvis "Kebab wrap friikartulitega 10 eurikut". Vaatasin ringi, inimesed olid sellised teise ringi djüüdid ja daamid, muus osas polnud antud kohas remonti viimased kümme aastat tehtud. Noh, kebab pole ju väga halb. Vähemalt on Tallinnasse igasugu võõramaalaste saabumise tõttu neid putkasid kõvasti tulnud ja nii ma siis võtsingi kebab wrapi friikartulitega.
Üllataval kombel olid mõned lauad suisa siltidega "reserveeritud", aga üldiselt oli vabu laudu küllalt. Toit lasi oodata umbes viis-seitse minutit.
Lihatükid olid erakordselt tugevalt praetud, mitte küll kõrbenud, aga pigem igasugu maitse kaotamiseks üle soolatud ja kõvasti friteeritud. Seda tehakse üldiselt selleks, et lihale kergelt imelikku maitset ei tuleks. Friikartulid olid ausad, aga liha tundus kohe algusest peale imelik. Küll oli kõvasti ketšupit ja hapukurki pandud, mis andis sellise tugeva maitse asjale. Mingil hetkel märkasin ühes lihatükis midagi, mis meenutas mõnda suuremat veresoont. Kui ma mõtlesin, et see on ilmselt südamest tehtud kebab, siis läks söömisega raskemalt ja osa liha jätsin alles. Kui välja läksin, siis üritasin endale veel tugevamalt pähe taguda, et ma järgmine kord enda tungile Tommi Grilli minna järgi ei annaks.
Siiamaani on sitt olla. Väike mure on ka poisi rahvatantsu trenniga, sest kahjuks pidin ma last oodates osa võtma ajalehe koosolekust ja siis ma rääkisin seal, et kuidas sõnastada seksikalt lõuna-eestis toimunud olmemõrva. Ilmselt saadetakse varsti häiritud lapsevanematelt kiri ja palutakse lapsisik kuhugi mujale karglema viia.
Täna viisin poisi tunnikeseks rahvatantsu trenni ja nii jäin vedelema sinna Õnnepalee och Tatari kanti. Mõtlesin esimese hooga Grenkasse minna, aga seal on vahepeal ooteajad täiesti absurdsed, mistõttu tuligi see vastik mõte, et äkki see Tommi Grill polnud nii õudne, kui kunagi mäletasin. Üldiselt olen varasemad eksimused teinud sellises pooljõulises pohmakas, kus rasvase söögi iha on mõnevõrra õigustatud, kuid sedakorda sellist vabandust polnud.
Uksel oli targu hinnad ära koristatud, aga leti kohal lehvis "Kebab wrap friikartulitega 10 eurikut". Vaatasin ringi, inimesed olid sellised teise ringi djüüdid ja daamid, muus osas polnud antud kohas remonti viimased kümme aastat tehtud. Noh, kebab pole ju väga halb. Vähemalt on Tallinnasse igasugu võõramaalaste saabumise tõttu neid putkasid kõvasti tulnud ja nii ma siis võtsingi kebab wrapi friikartulitega.
Üllataval kombel olid mõned lauad suisa siltidega "reserveeritud", aga üldiselt oli vabu laudu küllalt. Toit lasi oodata umbes viis-seitse minutit.
Lihatükid olid erakordselt tugevalt praetud, mitte küll kõrbenud, aga pigem igasugu maitse kaotamiseks üle soolatud ja kõvasti friteeritud. Seda tehakse üldiselt selleks, et lihale kergelt imelikku maitset ei tuleks. Friikartulid olid ausad, aga liha tundus kohe algusest peale imelik. Küll oli kõvasti ketšupit ja hapukurki pandud, mis andis sellise tugeva maitse asjale. Mingil hetkel märkasin ühes lihatükis midagi, mis meenutas mõnda suuremat veresoont. Kui ma mõtlesin, et see on ilmselt südamest tehtud kebab, siis läks söömisega raskemalt ja osa liha jätsin alles. Kui välja läksin, siis üritasin endale veel tugevamalt pähe taguda, et ma järgmine kord enda tungile Tommi Grilli minna järgi ei annaks.
Siiamaani on sitt olla. Väike mure on ka poisi rahvatantsu trenniga, sest kahjuks pidin ma last oodates osa võtma ajalehe koosolekust ja siis ma rääkisin seal, et kuidas sõnastada seksikalt lõuna-eestis toimunud olmemõrva. Ilmselt saadetakse varsti häiritud lapsevanematelt kiri ja palutakse lapsisik kuhugi mujale karglema viia.
Kommentaar