Kui see on sinu esimene külastus, siis palun tutvu korduma kippuvate küsimustega. Selleks, et teha postitusi, tuleb Sul end kasutajaks registreerida. Postitusi saad lugeda ka ilma registreerimata.
sakslased tegid mu päeva. jätkatagu hea töö üleval hoidmist!
üks süütu nali kah:
A woman is surveying the guests at a party, when she notices an attractive man standing alone. She sidles up to him and introduces herself.
"My name is Carmen", she says.
"That's an attractive name", he replies.
She says, "I chose it myself, after my two favourite subjects", winking at him, "and what's your name?", she asks.
"Beercunt".
«Kuule, konn, kas vesi on soe?»
«Mina istun siin, muide, nagu konn, aga mitte nagu termomeeter!»
Hahaa, geniaalne. Selle Ansipi ja Hitleri võrdluse võiks kohe eraldi välja tuua.
Adolf lubas mõne aastaga üles ehitada tuhandeaastase rahuriigi, kus saksa rahvas ruulib. Andrus lubas Eesti paari aastaga viia Euroopa viie rikkaima riigi hulka.
Adolf oli fantastiline kõnemees, kes terve saksa rahva hulluma pani. Andrus paneb meid ka täna veel kõnepuldist uskuma, et olemegi juba nende viie rikkaima riigi hulgas, kuid me lihtsalt pole sellest millegipärast veel aru saanud.
Adolf ja natsionaalsotsialistid lõid absoluutselt ja totaalselt vaikiva ühiskonna. Sama on teigemas meie praegune võimuliit.
Adolf suutis saksa rahva peaaegu sajaprotsendiliselt uskuma panna, et kõigis maailma hädades on süüdi juudid ja kommunistid. Eesti rahvas on praeguse valitsuse mahitusel kindlal seisukohal, et kõigis maailma hädades on süüdi venelased ja kommunistid.
Adolfi suurim vaenlane oli Nõukogude Liit ja ta tungis sellele kallale (tõsi küll, teame, millega asi lõppes). Meie valitsuse suurim vaenlane tundub samuti olevat Venemaa. Otseselt sellele kallaletungimisest on Jumal meid siiski hoidnud, kuigi Gruusia sündmuste ajal olime sellest vaid sammu kaugusel.
Adolf lootis enne langust müstika ja maagia abile. Andrus – tule, Jumal, appi! – räägib sellest, et tema on tulnukas.
Adolf kinnitas veel 1945. aasta algul, kui liitlaste ring ümber Berliini aina tihedamalt koomale tõmbus, et kohe-kohe sõda võidetakse, vaja on lihtsalt viimane otsustav lahing võita. Andrus on seisukohal, et isegi mingit lahingut võita vaja ei ole – meie hädad kaovad ise nii nagu nad tekkisidki. Oh, annaks Jumal!
Kommentaar