Kui see on sinu esimene külastus, siis palun tutvu korduma kippuvate küsimustega. Selleks, et teha postitusi, tuleb Sul end kasutajaks registreerida. Postitusi saad lugeda ka ilma registreerimata.
Lõpetasin just White Stripesi Blackpooli kontserdi vaatamise aastast 2004 ning tekitas igavesti sooja tunde. meelde tuli üks tore ja soe juuniõhtu, kui sama bänd Tallinnas müristas ning mnule senise elu suurima kontsertelamuse pakkus. Ka Blackpoolis oldi tasemel ja kogu see kontsertvideo oli ülim rockkontsert.
Eila nägin esimest korda sellist muusikavideot kui Sigur Ros-i Svefn G Englar, kus tantsisid 8 downi sündroomi põdevat inimest inglikostüümides. Vaadates valdasid mind kahetised mõtted, et kas mulle see meeldib väga või ei meeldi üldse. Video lõppedes jäi sama tunne valdama ning kui kraapiv ebamugavustunne polnud ka 12 tunni möödudes lahkunud, pidin tõdema, et tegu võis olla ühe andekama ja liigutavama muusikavideoga, mis iial tehtud.
Täna sai ära kuulatud kaks uut ja oodatud plaati.
a) Ladytron - Witching Hour. kunagi külm ja kalk tütarlaste lemmik on muutunud kuidagi melanhoolseks. enam pole sellist õõvastavat sõnumit nagu lauludes Playgirl või Seventeen, vaid on selline vananeva kurja naise igatsus millegi sooja järele. Esmamulje oli siis selline, kuid sageli leiab tõelisi pärle alles 2. 3. etc. kuulamisel.
b) Franz ferdinandi uus plaat. Häirivaks asjaks on see, et FF on ikka samas kohas, kus 2004. aasta plaadiga. Isegi akordid tunduvad samad olevat ning kõik laulud on nagu esimese plaadi laulude koopiad. Fännidele muidugi väga tore, et vana ja tuttav uues kuues, kuid ise ootaks natuke värskust. Nagu näiteks Super Furry Animalsil on peaaegu igal plaadil uus lähenemine. Loodetavasti ei lähe FF U2-e teed, et teeb ka 3. 4. etc. plaadi täpselt sama, mis esimese ning keegi ei saa ju midagi halba öelda, sest esimene oli nii hea ja sõnum on ka nii kenjaalne. Kuigi üksikult kuulates on laulud FF-il kuulatavad ehk sis hitimaterjali on, kuid kahtlen, et nad kõikjal parima plaadi auhinda kaitsta suudavad.
Kommentaar