Green Day

[Kenny's Heroes]

Purple Rain muidugi!

Jaa, muidugi! See läheb alati filmimuusika kontekstis meelest, sest olen ise näiteks omastanud selle kui ühe printsu hiigelaja albumina.

[Mõnuagent 007]

Jaa, muidugi! See läheb alati filmimuusika kontekstis meelest, sest olen ise näiteks omastanud selle kui ühe printsu hiigelaja albumina.

Noh, see film oligi seal vähe häiriv küljes.

[Siim]

Laiendame teemat telepurgini: https://soundcloud.com/svengrynberg/...elelavastusest ja kogu soundtrack siinse kogumiku sees http://www.discogs.com/Sven-Gr%C3%BC...elease/1418909

[moya]

Mõned lemmikud:

[moya]

+ muidugi Koyaanisqatsi, mis on täiesti omaette klassist

[taku*]

Härrad Sparksid ja Ants Ferdinandid on kokku saanud ja avaldasid teise loo. Võrreldes esimese looga, kus oli 20 sekundit geniaalsust, ülejäänud aja mingit joga, siis see tundub kokkuvõttes juba päris lubav värk.

ma ei tea mis järjekorras need teosed välja lasti, aga kui sa mõtled esimese loona "Piss Off", siis IMO on päris ok lugu.

üldisel Maelid on head tegelased.

[bubbles]

Kui veel soundtrackide teemal korra jätkata siis selline film nagu "24 hour party people" vajab ka mainimist.

[Kenny's Heroes]

Kui veel soundtrackide teemal korra jätkata siis selline film nagu "24 hour party people" vajab ka mainimist.

Muidugi! Classic.
Ja nüüd tuli mulle Quadrophenia ka meelde.

[Mõnuagent 007]

Kui ma seda pole öelnud, siis ka Deep Throatil on väga hea soundtrack. Ilma naljata.

[H.M Murdock]

filmijurrinduse vahele: foo fightersi ja qotsa fännidele võiks noor punt nimega diamond youth meeldima.

[Kenny's Heroes]

Vahepeal on säherdused kõrva jäänud:

Charles Howl siiani selle aasta uus üllataja mu jaoks. Uus Londoni kamp, debüütplaat kannab nime Sir Vices ja viskab tagasi 80ndate indisse 60ndate psühhedeeliaga - mis on seks mu kõrvadele

Veel Londoni kraami, Echo Lake arendab oma My Bloody Valentine/Slowdive fännide dream-popi soundiliselt tihedamaks teisel plaadil.

Django Django jätkab kummaliste võngetega indi-unistamist ja saab paremaks. Uueks plaadiks Born Under Saturn, üsna mitmekülgne aga täitsa soovitatav.

H Hawkline - kui keegi teab Cate Le Boni, siis seotud selle artistiga. Igaljuhul debüüt ja tegu mõnusalt veidra psych-popiga. Äkki see, mis Ariel Pink oleks kui ta ei pingutaks oma veidrusega meelega nii üle? Igaljuhul, veidrustega jätkates, siis uus Panda Bear on ka muljetavaldav.

Novella on veel üks värske Londoni indie-psühhedeelia debüüt. Nii tore. Neil veidi toorem ja motorikum lähenemine asjale, rohkem noizi. Plaadiks Land ja igati õnnestund.

Bill Fay Who Is The Sender on vana teine plaat peale tagasitulekut elavate sekka üleelmise aasta ilusa albumiga. Jätkab raskehingelist folk-laulja teemat, pole nii hea kui eelmine, aga kellele see meeldis, peaks ka siinne materjal sobima

Bluri kambäkkplaat oli okei. Kardsin hullemat. Ikkagi nende vana kraami fännina see ei jõua sinna lähedale väsinute ja elutarkadena - see pole lihtsalt Bluri teema.

Paul Weller jätkab samas nooruslikult ja uudselt, kuid Saturns Pattern päris nii põnev enam pole, kui kaks eelmist. Aga tuult tiibadesse ikka, respekt vanameistrile, et katsub endiselt muutuda ja värskena püsida.

[Mõnuagent 007]

Minu eelmise aasta lemmiklugu sai lõpuks video. Kohatine anti-war käib veidi närvidele, aga üldine emotsioon on endiselt võimas.

[j6u1uv4n4]

Lahe kidra soolo!

[Mõnuagent 007]

Eelmisest kirjutamisest on taas möödas kuu. Mai oli uue muusika suhtes veidi problemaatiline, kuna olin 11 päeva maist Eestist ära, mistõttu ma pigem jooksin ringi ja kuulasin juba tuntud muusikat. Samas midagi ikka leidis ka.

top 20 mais (lood väljalaskeaastaga 2015):
Titus Andronicus – Dimed Out
Palma Violets – Danger In The Club
My Morning Jacket – Believe (Nobody Knows)
FFS – Johnny Delusional
Du Blonde – After The Show
Du Blonde – Isn't It Wild
B.C. Camplight – Thieves In Antigua
Sharon Van Etten – I Don't Want to Let You Down
Mikal Cronin – Turn Around
Courtney Barnett – Small Poppies
Django Django – Found You
Matthew E. White – Holy Moly
The Decemberists – Philomena
Laura Marling – False Hope
Marina & the Diamonds – Happy
Bill Wells & Aidan Moffat – The Eleven Year Glitch
Carl Barât and the Jackals – March Of The Idle
Unknown Mortal Orchestra – Multi-Love
Passion Pit – Ten Feet Tall (II)

Mis siin siis uut?

Titus Andronicus – mul on nende vastu niigi teadatuntud nõrkus ja „Dimed Out“ lõi enda väga lihtsa jalg põhja hooga suu üsna lahti. Samas oli mõju lühiajaline. Tõsi, see on singliversioon, mis on tavaliselt TA puhul nõrgem variant, kuna nende tugevuseks ongi 10-minutilised oopused.

Palma Violets – pubirock on vist selle asja nimi. Paar aastat tagasi käis THI neid spetsiaalselt Positivusel vaatamas. Mina ei jõudnud, aga eika väitis, et olla super olnud. Video tekitas mõnusat Londoni-nostalgiat, kuna meenutab väga Bethnal Greeni, kus ma enamjaolt seal peatun.

My Morning Jacket – Jim James esitus Falloni saates lokkide lehvides ja Rootsiga taustal on siiani üheks parimaks USA jutusaate laiviks, mida mina näinud olen. Laulu nimi oli siis "A New Life". Nüüd on ta siis enda bändiga väljas. Plaat on ka üsna hea, see lugu omakorda väga hea.

Du Blonde – plaadi esikaanel on laulja tisse näha – check. Plaat ise on veidi pikk, aga üksikuna võttes on väga häid laule. After The Show on üsna raadiokõlblik power ballaad, mis juustuseks siiski ei lähe. Isn’t It Wild omakorda sissevaatav ja unistav plaadi lõpulugu. Selline muusika, mida saata naistele.

B.C. Camplight – Plaat anti välja jaanuaris, aga ma koperdasin alles nüüd selle otsa. Antud laul, nagu nimi Antigua vihjab, on surfpopilik huikumine. Ehk nagu korralik Brian Wilson, kuigi Wilson ise jooksis viimase plaadiga nii lati alt läbi, et ma teda rohkem ei mainiks.

Mikal Cronin – uue plaadi (väga fantaasiavaese nimega MCIII, noh, kolmas plaat) avalugu. Jäi kõrva vist Conani saatest. Viiul annab väga-väga juurde. Plaat ise on ka korralik.

Courtney lugu on nüüd hilisem avastus. Esimeste kuulamistega libises mööda. Korralike kitarriekslustega pikk lugu.

Django Djangot juba Kenny’s Heroes mainis.
Ja ülejäänud peaksid olema vanad tuttavad. Järgmise korrani.


Laulud endiselt kuulatavad sellelt lingilt.

https://open.spotify.com/user/111021...vlBeRvkrg2v4vo

[Kenny's Heroes]

Palma Violetsiga (võib täitsa punkbändiks kutsuda) on vist see keiss, et nad löövadki lives pahviks, aga see energia ei jõua kuidagi plaadile. Kas vahetagu produtsenti, või veel parem, tehku hoopis live plaat. Iseenesest tänapäeval ebatavaline nähtus, sest nüüd on kombeks stuudios kõik üle viimistleda ja pärast jäävad noored bändid oma kraamiga festaritel hätta.