Green Day

[Mõnuagent 007]

1. Fidlar – Bad Habits
2. Fidlar – West Coast
3. U.S. Girls – Woman’s Work
4. Fidlar – 40oz. On Repeat
5. Deafheaven – Brought To The Water
6. Desaparecidos – Radicalized
7. Titus Andronicus – Dimed Out
8. Chvrches – Afterglow
9. Jaakko Eino Kalevi – JEK
10. Lucy Rose – Our Eyes
11. U.S. Girls – New Age Thriller
12. Julia Holter – Night Song
13. Bill Fay – War Machine
14. Ezra Furman – Pot Holes
15. Jib Kidder – Dozens
16. Fidlar – Stupid Decisions
17. Sleater-Kinney – Hey Darling
18. Envy – Your Heart and My Hand
19. Miley Cyrus – Karen Don’t Be Sad
20. Ans. Andur – Väike Staadion

Selle kuu kõige kõvem tegija on muidugi FIDLAR, plaat elupõletamisest ja sellele järgnevast kassiahastusest. Plaan on kindel minna novembris Inglismaale neid vaatama.

U.S. Girls on üsna ebastabiilne plaat, kus on isegi paar eriti häirivat lugu, aga need on toredad.

Deafheaven tuleb homme uue plaadiga välja. Esimene lugu on päris korralik. Sellist Dream House’i mastaapi pole, aga ikkagi tore.

CHVRCHES on enda plaadiga selline „nooh, ma ei tea“, aga plaadi lõpulaul, mis ainsana pole tantsulkalugu, on väga nummi.
Julia Holter on endiselt kurb, mis on tore.

Miley Cyrus samal ajal on Flaming Lips vol 2. Karen Don’t Be Sad on sisuliselt Yoshimi võitlus robotitega. Seega üsna nummikas.

[mcnamara]

Paistab, et Rock Cafe on täielikult nostalgiaaktide pärusmaaks saanud. Mingid Europe'id ja Mr Bigid, mida minusugune üritaks kõigest väest unustada, aga nähtavasti miskid ostujõulised kodanikud on valmis surmani kuulama. See on ikka ütlemata hirmus millist aegunud kräppi Eestisse kontserte pidama tuuakse.

[mcnamara]

Palju väärt täiskasvanukraami viimasel ajal välja antud. City and Colour, Josh Ritter, Richard Hawley - midagi korduvaks kuulamiseks.

[H.M Murdock]

Paistab, et Rock Cafe on täielikult nostalgiaaktide pärusmaaks saanud.

seniajani on nad (need ammu kustunud tähed) õnneks sossi klubi ja amigoga piirdund. siiski on lisaks audio-kõntsale ka ägedamat vanakraami tulemas. eile sain teada, et nädala pärast pühapäeval on seal the orb. oodata on pooltühja saali, aga mulle nii meeldibki. korraldajatele ilmselt mitte nii väga.

[zelee]

Kanye West - Say You Will (Ft. Caroline Shaw)

[mazz]

Dead Weatheri uus album kõlab kahjuks üsna ilmetult. Muidugi olid ka ootused pärast eelmist ketast ebareaalselt kõrgel - täpselt nagu Fidlari puhul, nii oli ka neil praktiliselt võimatu latti mitte maha ajada.

Albumi tipphetk:

[Kenny's Heroes]

Kaks kurvemahõngulist atmosfääri tekitajat tulnud sügisesse Beach House ja Low uute näol. Low teadagi kvaliteet, üksjagu indi-veteranide staatust ja uus plaat on päris mõnus, Congregation vajutas mul sealt esimesena nuppe. Beach Housega on nagu veits see, et sa juba tead ju ette mis sealt tuleb. Et kas on siis üldse mõtet botherida? Selles mõttes on, et nad lähvad mu meelest tasa ja targu iga plaadiga paremaks - kuulda on et stuudiost saadakse iga korraga veits rohkem kätte, loogiline ka.
Kurt Vile järgmist üllitist ootasin omajagu, aga pidin pettuma. Läks pisut otsekohesemaks ja vähem unelevamaks, kui oli Wakin On A Pretty Daze ja pole enam nii hea. Deerhunter aga on hea edasi, ilusam ja ühtlasem album kui eelmine.
Veel avastasin tagantjärgi ühe selle aasta projekti - Brian Jonestown Massaceri mehe Anton Newcombe ja Mazzy Stariliku aint veits rokkivama chicki Tess Parksi ühisplaadi ja mõnus nois/psühh on. Albumi nimeks I Declare Nothing.

[Mõnuagent 007]

1. Dilly Dally – Burned By the Cold
2. Deafheaven – Brought To The Water
3. Janet Jackson – Well Traveled
4. Fidlar – Bad Habits
5. Autre Ne Veut – Get Out
6. John Grant – Global Warming
7. Big Grams – Lights On
8. Born Ruffians – & On & On & On
9. Julia Holter – Night Song
10. U.S. Girls – Woman’s Work
11. U.S. Girls – New Age Thriller
12. CHVRCHES – Afterglow
13. Peaches – Vaginoplasty
14. Girls Names – A Hunger Artist
15. East India Youth – Carousel
16. Titus Andronicus – Dimed Out
17. Miley Cyrus – Karen Don’t Be Sad
18. Sleater-Kinney – Hey Darling
19. Torres – Cowboy Guilt
20. Lucy Rose – Our Eyes


Niisiis. Dilly Dally on muidu kidraga tõmblev naislaulja, kes lõpuluus Burned By The Cold kasutab pmst klaverit, aga see on müstiliselt ilus värk.
Kõige üllatavam plaat viimasel kuul oli Janet Jackson. Kõlab nagu tema üks kuulsam vend, aga pole nii pedo. Suhteliselt lahe plaat.
Autre Ne Veuti lugu on korralik 8 minutit keevitamist, aga mingil põhjusel meeldib see lugu ainult mulle. Üks tuust ütles, et see laul on nagu Põhja-Tallinn, teine ütles, et nagu klassidisko. Eks naised on ikka imelikud.
John Grant on tuntud headuses. Kõige igavam lause, mida öelda, järelikult polnud ka plaat mitte midagi muutev, aga lihtsalt hea.
Born Ruffiansi plaat oli üsna juust, aga see lugu mind tõmbas.
Ja Peaches jaurab enda suurtest häbememokkadest. Noh, et, noh, jah.

[mcnamara]

Just praegu hüppas kõrva. Kõlab nagu teeksid biitlid räppariga koostööd. Jube äge lugu.

[Mõnuagent 007]

Palju väärt täiskasvanukraami viimasel ajal välja antud. City and Colour, Josh Ritter, Richard Hawley - midagi korduvaks kuulamiseks.

Ritteri plaat on sel korral üsna juust. Eriti võrreldes eelmise plaadiga, mis oli üsna kuld. James McMurtry jääb siiani nö. täiskasvanud kidrapihtimuse parimaks plaadiks. Ryan Bingham oli ka hea. Patty Griffin viimasest kuust.

[mazz]

Veel avastasin tagantjärgi ühe selle aasta projekti - Brian Jonestown Massaceri mehe Anton Newcombe ja Mazzy Stariliku aint veits rokkivama chicki Tess Parksi ühisplaadi ja mõnus nois/psühh on. Albumi nimeks I Declare Nothing.

Dilly Dally on muidu kidraga tõmblev naislaulja, kes lõpuluus Burned By The Cold kasutab pmst klaverit, aga see on müstiliselt ilus värk.

Just praegu hüppas kõrva. Kõlab nagu teeksid biitlid räppariga koostööd. Jube äge lugu.

Sellega tuli meelde, et Atmosphere'i viimasel albumil, mis üldiselt oli üsna igav täiskasvanud inimese hiphop, oli ka üks tõeliselt hea lugu, millel veel parem video:

[Mõnuagent 007]

Grimesi plaat on ikka nii otsene jalaga munadesse pop-plaat, et, noh, fakk, oossom!

[mazz]

Komistasin sellise jumaliku happeroki otsa nagu Morgen. Album aastast 1969 ja seal pole ühtegi okeid lugu, kõik 7 rada on erakordsed kunstiteosed. Millegipärast jäidki need ainsateks, mis bänd üldse välja andis, nii et Morgeni pärandiks ongi vaid need imelised 39 mintsa:

[Kenny's Heroes]

Komistasin sellise jumaliku happeroki otsa nagu Morgen. Album aastast 1969 ja seal pole ühtegi okeid lugu, kõik 7 rada on erakordsed kunstiteosed. Millegipärast jäidki need ainsateks, mis bänd üldse välja andis, nii et Morgeni pärandiks ongi vaid need imelised 39 mintsa:

Lahe värk, ei teadnudki siukest. Selle aja süvapsühh värgist tekitas mu jaoks kohe seost kultusbändi Red Krayolaga, samuti väga soovitatav, aga palju kreisim kraam, olgu hoiatuseks öeldud. Albumid mida checkida oleks The Parable Of Arable Land ja God Bless The Red Krayola And All Who Sail With It. Ja 13th Floor Elevators muidugi oma esimese kahe albumiga kohustuslik kraam kultushapperokkaritest.

[mcnamara]

Veel üks massiivne hümn aastasse 2015. Peaaegu 8 minutit jumalikku vanamoodsat kantrit. Nagu The Band oma parimatel aastatel. Dave Rawlings Machine - Pilgrim (You Can't Go Home).