Green Day

[Kenny's Heroes]

Ma jälle annaks Impalale madala kolme. Kahtlus tekkis juba ette, kui kuid enne ilmumist rõhutas Kevin Parker, nagu tal oleks tarvis midagi tõestada, et 'ma pean tegema tantsu/elektroonilise albumi, sest ma ei tea, et keegi oleks kuskil klubis Tame Impalat lasknud' - imelik väide juba iseenesest. Kuigi arvestades, kui töödeldud tema eelmised psühhedeelia reisid olid, pole see väga üllatav samm minna elektroonikale üle. Aga tulemus on kuidagi liialt surutud sinna poole ja lood laisad. Lonerismi ja Innerspeakeriga ei jõua kohe kuidagi ühele pulgale. Samas kindlasti leiab ta omale uusi fänne.

Teemas püsides, üks üsna lõbus psühh-garaa˛ikas tuli jälle välja, White Reaper ja plaadi nimeks White Reaper Does It Again, vahva nimi teiseks albumiks.

[Mõnuagent 007]

Ma jälle annaks Impalale madala kolme. Kahtlus tekkis juba ette, kui kuid enne ilmumist rõhutas Kevin Parker, nagu tal oleks tarvis midagi tõestada, et 'ma pean tegema tantsu/elektroonilise albumi, sest ma ei tea, et keegi oleks kuskil klubis Tame Impalat lasknud' - imelik väide juba iseenesest. Kuigi arvestades, kui töödeldud tema eelmised psühhedeelia reisid olid, pole see väga üllatav samm minna elektroonikale üle. Aga tulemus on kuidagi liialt surutud sinna poole ja lood laisad. Lonerismi ja Innerspeakeriga ei jõua kohe kuidagi ühele pulgale. Samas kindlasti leiab ta omale uusi fänne.

Teemas püsides, üks üsna lõbus psühh-garaažikas tuli jälle välja, White Reaper ja plaadi nimeks White Reaper Does It Again, vahva nimi teiseks albumiks.

See lugu on jummala oossom, aitäh.

[Mõnuagent 007]

Magasin jubehalvasti ja ärkasin mingi frustreeriva ja terveks päevaks tujurikkuva painaja peale üles. Lükkasin mängima Jeff Bridgesi unelaulude plaadi. Teate küll seda Jeff Bridgesit? The Dude Suurest Lebowskist. Ühesõnaga on plaat, kus muusika on teinud True Detective'legi helirea teinud Keefus Ciancia, mida siis saadab enda madalates registrites rääkiv Bridges ise.
Esialgu teatab ta rõõmsalt, et kuidas "Sleeping Tapes" on huvitav idee. Siis räägib ta enda ümisemise-armastusest, siis saabub laste mänguväljakule, et jõuda loos "Temescal Canyon" matkale. Bridges räägib seal, et "kõnnime nagu vanad tuttavad" või "seal on mingi teine kõndija. Lehvitame talle. Lehvita, lehvita". Lõpulaul on see-eest täiesti aus ja ilus lugu.
Kõik see on nii kummaliselt rahustav, aga samas ka kõhedust tekitav. Justkui oleksid Twin Peaksi linnas ja sa oled justkui kohal, aga ei ole ka. Ühesõnaga magama muidugi (miks ma muidu siin kirjutan, eks?) ei jäänud, vaid viis mingitesse poolunelistesse alateadvuse sfääridesse, et siis jälle kiirelt tagasi tulla.

[mcnamara]

The Mynabirdsi "Lovers Know" on ikka täitsa vapustav. Kuulan ja imetlen ja mõtlen, et järgmine laul ju ometi ei saa enam nii hea olla. Ja ikka on. Ikka on. Üks selle aasta suuri elamusi.

[Tofoa]

The Mynabirdsi "Lovers Know" on ikka täitsa vapustav. Kuulan ja imetlen ja mõtlen, et järgmine laul ju ometi ei saa enam nii hea olla. Ja ikka on. Ikka on. Üks selle aasta suuri elamusi.

Tänud hea soovituse eest!

[Mõnuagent 007]

Augustikuu kokkuvõte. Kuulatuimad lood:

1. Desaparecidos - Radicalized
2. Titus Andronicus - (S)He Said / (S)He Said
3. Ezra Furman - Pot Holes
4. Titus Andronicus - More Perfect Union
5. Empress Of - Water Water
6. Clarence Clarity - Buck-Toothed Particle Smashers
7. Grimes - Realiti
8. Zhala - Prince In The Jungle
9. Ms Mr - Wrong Victory
10. Young Ejecta - Your Planet
11. Titus Andronicus - Mr. E. Mann
12. Titus Andronicus - Dimed Out
13. Torres - Cowboy Guilt
14. Envy - Your Heart and My Hand
15. Christopher Owens - Me Oh My
16. Mikal Cronin - Turn Around
17. White Reaper - Make Me Wanna Die
18. The Unthanks - Last Lullaby
19. Sufjan Stevens - Fourth Of July
20. Torres - The Harshest Light

Ega midagi väga tarka öelda polegi, sest oli päikseline kuu, kus ma sain ka puhata, mistõttu väga palju kõrvaklapid peas uut muusikat ei tuhninud. Samas paar uut asja on sees:

Esikohabänd Desaparecidos on Bright Eyesi esimehe Conor Obersti post-hardcore-emo-misiganes bänd. 13 aastat polnud plaati selle kollektiiviga välja antud ja nüüd siis selline. Keskmine rokkplaat, aga antud lugu on tore.

Ezra Furman laulab antud (number kolm) loos Chicago (oli vist) narkourgastest. Plaat kõigub stiililt ja kvaliteedilt. Väga süvendatult ei olegi ausalt öeldes kuulanud.

Siis on vaja veel mainida jälle pildile ujuvat Grimesi, üsna kesise Ms Mr-i plaadi üks hea lugu (number 9), Kennykangelaste soovitatud White Reaperit, enda paari nädala eest mainitud Jeff Bridgesi plaati (mis mõistetavalt kuulatuimate sekka väga ei jõua, kuna siis hakkaks ma ilmselt veene nüsima või lihtsalt tuimalt lage vahtima) ja muidugi folkbänd The Unthanks, mis on lihtsalt tore. Muus osas on ikka täielik Titus Andronicuse kuu olnud (ja terve kogus Julian Casablancase ja The Strokesi loomingut).

Spotify pleilisti said ka D'Angelo and The Vanguardsi "The Door" ja Hudson Mohawke'i mürgeldus "System".
Lood endiselt alljärgneval leheküljel.

https://open.spotify.com/user/11102168754/playlist/4WBpVo1efmLhkHUPfmb6uq

[Mõnuagent 007]

Härrad instrumentaalvokaaltaidlusgrupist Fidlar on andnud välja enda teise albumi, mille nimi on "Too". Ja, noh, marulahe on.

https://www.youtube.com/watch?v=iJy8VgB83OQ

See on siis plaadialguslugu.

Ja plaadi lõpulugu Bad Habits on ka oossom. Ja üldse on päris šeff.

[Kenny's Heroes]

Mac DeMarco, sa tegid seda jälle. Another One on sama suurepärane kui Salad Days. Igasuguseks Corona-näpus aias chillimiseks must-have kraam. Olgugi, et mini-album, aga vahet pole. Juusiis ei viitsind rohkem teha seekord.
(Seda plaati saab kusjuures kassetil ka.)

Muidu oli mu meelest suvi muusikas sama kesine, kui suvi Eestis. Aga see-eest ainuüksi septembri alguses kolm märkimisväärset:
Widowspeak toob imekena indie-poppi, töötades koos ühe Woodsi liikmega. Üldiselt tehakse praegu nii palju sellist ära visatavat indi-pop-ipster möga, kus tüdruk laulab ja taga on kas mingi pool-tantsune puhver, või mingi pseudo-folgi tinin. Aga see siin on meloodiline ja parajalt mahlase soundiga, kvaliteetne värk.
Ameerika power-pop veteran Tommy Keene oma uuega oli päris meeldiv. Ühtlaselt hea guud-taim rokk algusest lõpuni, plaadi nimi Laugh In The Dark.
Ja mis siis, et ammu-ammu pole PiL oma algusaegade kõrgusi saavutanud, oli ikka kuidagi ootust tekitavalt tore kuulda kevadel, et postpungi vanamehed teevad uut kraami. John Lydon rändib väga lahedalt ja musikaalselt sobib isegi paremini kokku, kui This Is Pili peal. Uueks siis What The World Need Now...

[mcnamara]

Noorus on ikka ilus.

[rauulo]

[Mõnuagent 007]

1. Fidlar – Bad Habits
2. Fidlar – West Coast
3. U.S. Girls – Woman’s Work
4. Fidlar – 40oz. On Repeat
5. Deafheaven – Brought To The Water
6. Desaparecidos – Radicalized
7. Titus Andronicus – Dimed Out
8. Chvrches – Afterglow
9. Jaakko Eino Kalevi – JEK
10. Lucy Rose – Our Eyes
11. U.S. Girls – New Age Thriller
12. Julia Holter – Night Song
13. Bill Fay – War Machine
14. Ezra Furman – Pot Holes
15. Jib Kidder – Dozens
16. Fidlar – Stupid Decisions
17. Sleater-Kinney – Hey Darling
18. Envy – Your Heart and My Hand
19. Miley Cyrus – Karen Don’t Be Sad
20. Ans. Andur – Väike Staadion

Selle kuu kõige kõvem tegija on muidugi FIDLAR, plaat elupõletamisest ja sellele järgnevast kassiahastusest. Plaan on kindel minna novembris Inglismaale neid vaatama.

U.S. Girls on üsna ebastabiilne plaat, kus on isegi paar eriti häirivat lugu, aga need on toredad.

Deafheaven tuleb homme uue plaadiga välja. Esimene lugu on päris korralik. Sellist Dream House’i mastaapi pole, aga ikkagi tore.

CHVRCHES on enda plaadiga selline „nooh, ma ei tea“, aga plaadi lõpulaul, mis ainsana pole tantsulkalugu, on väga nummi.
Julia Holter on endiselt kurb, mis on tore.

Miley Cyrus samal ajal on Flaming Lips vol 2. Karen Don’t Be Sad on sisuliselt Yoshimi võitlus robotitega. Seega üsna nummikas.

[mcnamara]

Paistab, et Rock Cafe on täielikult nostalgiaaktide pärusmaaks saanud. Mingid Europe'id ja Mr Bigid, mida minusugune üritaks kõigest väest unustada, aga nähtavasti miskid ostujõulised kodanikud on valmis surmani kuulama. See on ikka ütlemata hirmus millist aegunud kräppi Eestisse kontserte pidama tuuakse.

[mcnamara]

Palju väärt täiskasvanukraami viimasel ajal välja antud. City and Colour, Josh Ritter, Richard Hawley - midagi korduvaks kuulamiseks.

[H.M Murdock]

Paistab, et Rock Cafe on täielikult nostalgiaaktide pärusmaaks saanud.

seniajani on nad (need ammu kustunud tähed) õnneks sossi klubi ja amigoga piirdund. siiski on lisaks audio-kõntsale ka ägedamat vanakraami tulemas. eile sain teada, et nädala pärast pühapäeval on seal the orb. oodata on pooltühja saali, aga mulle nii meeldibki. korraldajatele ilmselt mitte nii väga.

[zelee]

Kanye West - Say You Will (Ft. Caroline Shaw)