Green Day

[mazz]

Dead Weatheri uus album kõlab kahjuks üsna ilmetult. Muidugi olid ka ootused pärast eelmist ketast ebareaalselt kõrgel - täpselt nagu Fidlari puhul, nii oli ka neil praktiliselt võimatu latti mitte maha ajada.

Albumi tipphetk:

[Kenny's Heroes]

Kaks kurvemahõngulist atmosfääri tekitajat tulnud sügisesse Beach House ja Low uute näol. Low teadagi kvaliteet, üksjagu indi-veteranide staatust ja uus plaat on päris mõnus, Congregation vajutas mul sealt esimesena nuppe. Beach Housega on nagu veits see, et sa juba tead ju ette mis sealt tuleb. Et kas on siis üldse mõtet botherida? Selles mõttes on, et nad lähvad mu meelest tasa ja targu iga plaadiga paremaks - kuulda on et stuudiost saadakse iga korraga veits rohkem kätte, loogiline ka.
Kurt Vile järgmist üllitist ootasin omajagu, aga pidin pettuma. Läks pisut otsekohesemaks ja vähem unelevamaks, kui oli Wakin On A Pretty Daze ja pole enam nii hea. Deerhunter aga on hea edasi, ilusam ja ühtlasem album kui eelmine.
Veel avastasin tagantjärgi ühe selle aasta projekti - Brian Jonestown Massaceri mehe Anton Newcombe ja Mazzy Stariliku aint veits rokkivama chicki Tess Parksi ühisplaadi ja mõnus nois/psühh on. Albumi nimeks I Declare Nothing.

[Mõnuagent 007]

1. Dilly Dally – Burned By the Cold
2. Deafheaven – Brought To The Water
3. Janet Jackson – Well Traveled
4. Fidlar – Bad Habits
5. Autre Ne Veut – Get Out
6. John Grant – Global Warming
7. Big Grams – Lights On
8. Born Ruffians – & On & On & On
9. Julia Holter – Night Song
10. U.S. Girls – Woman’s Work
11. U.S. Girls – New Age Thriller
12. CHVRCHES – Afterglow
13. Peaches – Vaginoplasty
14. Girls Names – A Hunger Artist
15. East India Youth – Carousel
16. Titus Andronicus – Dimed Out
17. Miley Cyrus – Karen Don’t Be Sad
18. Sleater-Kinney – Hey Darling
19. Torres – Cowboy Guilt
20. Lucy Rose – Our Eyes


Niisiis. Dilly Dally on muidu kidraga tõmblev naislaulja, kes lõpuluus Burned By The Cold kasutab pmst klaverit, aga see on müstiliselt ilus värk.
Kõige üllatavam plaat viimasel kuul oli Janet Jackson. Kõlab nagu tema üks kuulsam vend, aga pole nii pedo. Suhteliselt lahe plaat.
Autre Ne Veuti lugu on korralik 8 minutit keevitamist, aga mingil põhjusel meeldib see lugu ainult mulle. Üks tuust ütles, et see laul on nagu Põhja-Tallinn, teine ütles, et nagu klassidisko. Eks naised on ikka imelikud.
John Grant on tuntud headuses. Kõige igavam lause, mida öelda, järelikult polnud ka plaat mitte midagi muutev, aga lihtsalt hea.
Born Ruffiansi plaat oli üsna juust, aga see lugu mind tõmbas.
Ja Peaches jaurab enda suurtest häbememokkadest. Noh, et, noh, jah.

[mcnamara]

Just praegu hüppas kõrva. Kõlab nagu teeksid biitlid räppariga koostööd. Jube äge lugu.

[Mõnuagent 007]

Palju väärt täiskasvanukraami viimasel ajal välja antud. City and Colour, Josh Ritter, Richard Hawley - midagi korduvaks kuulamiseks.

Ritteri plaat on sel korral üsna juust. Eriti võrreldes eelmise plaadiga, mis oli üsna kuld. James McMurtry jääb siiani nö. täiskasvanud kidrapihtimuse parimaks plaadiks. Ryan Bingham oli ka hea. Patty Griffin viimasest kuust.

[mazz]

Veel avastasin tagantjärgi ühe selle aasta projekti - Brian Jonestown Massaceri mehe Anton Newcombe ja Mazzy Stariliku aint veits rokkivama chicki Tess Parksi ühisplaadi ja mõnus nois/psühh on. Albumi nimeks I Declare Nothing.

Dilly Dally on muidu kidraga tõmblev naislaulja, kes lõpuluus Burned By The Cold kasutab pmst klaverit, aga see on müstiliselt ilus värk.

Just praegu hüppas kõrva. Kõlab nagu teeksid biitlid räppariga koostööd. Jube äge lugu.

Sellega tuli meelde, et Atmosphere'i viimasel albumil, mis üldiselt oli üsna igav täiskasvanud inimese hiphop, oli ka üks tõeliselt hea lugu, millel veel parem video:

[Mõnuagent 007]

Grimesi plaat on ikka nii otsene jalaga munadesse pop-plaat, et, noh, fakk, oossom!

[mazz]

Komistasin sellise jumaliku happeroki otsa nagu Morgen. Album aastast 1969 ja seal pole ühtegi okeid lugu, kõik 7 rada on erakordsed kunstiteosed. Millegipärast jäidki need ainsateks, mis bänd üldse välja andis, nii et Morgeni pärandiks ongi vaid need imelised 39 mintsa:

[Kenny's Heroes]

Komistasin sellise jumaliku happeroki otsa nagu Morgen. Album aastast 1969 ja seal pole ühtegi okeid lugu, kõik 7 rada on erakordsed kunstiteosed. Millegipärast jäidki need ainsateks, mis bänd üldse välja andis, nii et Morgeni pärandiks ongi vaid need imelised 39 mintsa:

Lahe värk, ei teadnudki siukest. Selle aja süvapsühh värgist tekitas mu jaoks kohe seost kultusbändi Red Krayolaga, samuti väga soovitatav, aga palju kreisim kraam, olgu hoiatuseks öeldud. Albumid mida checkida oleks The Parable Of Arable Land ja God Bless The Red Krayola And All Who Sail With It. Ja 13th Floor Elevators muidugi oma esimese kahe albumiga kohustuslik kraam kultushapperokkaritest.

[mcnamara]

Veel üks massiivne hümn aastasse 2015. Peaaegu 8 minutit jumalikku vanamoodsat kantrit. Nagu The Band oma parimatel aastatel. Dave Rawlings Machine - Pilgrim (You Can't Go Home).

[Kenny's Heroes]

Jepii, mõned päris head pärlid veel sellesse aastasse. Kõigepealt kaks septembris ilmunud albumit, mis siis kõrvust möödusid: Mild High Club (tegelenud MacDemarcode ja Ariel Pinkidega) on mõnusalt veider popp - mõtle Brial Wilsonilik barokk-pop Tame Impalalikus saundimaailmas.

ja teine oli Tamaryni uus plaat. Õigemini ma ei teadnudki teda/neid enne. Shoegaze Uus-Meremaalt MBVlike kitarride ja Cocteaulike vokaalidega, ainult mahlakam ja seksuaalsem. Plaat Cranekiss ja esimesed kaks pala kohe jalustrabavad:

Nüüd äsja ilmus ex-Corali, indie-skauseri Bill Ryder-Jonesi uus kauamängiv. Alati introspektiivne, kuid seekord rohkem kidra. Nimeks lokaalne West Kirby County Primary. Ja veel üks uus avastus - Brasiilia psühh/tropicana kombo Boogarins, kellelt nende teine album Manual. Harva juhtub, kui tellin omale plaadi peale esimest kuulmist. Selline värk, mis töötab terve albumina koos ja üksikuid lugusid pole mõtet välja tuua. Psühhedeelne, kuid mitte mõttetult noisy, vaid pigem leidlik.

[simps]

Tamaryn'i nägin mõningad aastad tagasi Stockholmis, Debaseris. Vabalt senini elu tipp-topp 5 live'dest (näiteks). Vähemalt 2 esimest LP'd peaksin lõpuks ära tellima...

(ps - tulles Uus-Meremaa juurde, siis sealne 'põrandaalune' on minu jaoks väga põnev : nt neopsühhi-taoline Shacklock Meth Party, vana kala Bailter Space, kerglane kaasatõmbav indiepopp Yumi Zouma, bailterspace-lik Ghost Club, postrokk läbi elektroonika Barnard's Star ( https://www.youtube.com/watch?v=N05EDFh8ois ), 'shit-gaze'lik Dance Asthmatics, ...)

ja 70'test on üks minu lemmikuid psühhilikuma kõlaga bandesid The New Dawn - https://www.youtube.com/watch?v=SJryzH4b2pw

[simps]

Brasiilist tuleb ka minu selle aasta üks vingemaid avastusi - Travelling Wave - https://travellingwave.bandcamp.com/album/t-wave Darkgazepsychnoise, nagu nad ise ütlevad.

Teine selle aasta senine säravaim pärl minul on Spökraket Taanist - https://spoekraket.bandcamp.com/ . Neopsühh.

[szandor]

Teine selle aasta senine säravaim pärl minul on Spökraket Taanist - https://spoekraket.bandcamp.com/ . Neopsühh.

Spökraketi eest ole tuhandest tänatud! Kust sellise pundi üldse avastasid, kui küsida tohib? Kuulan ja skandi mussi austajana tuleb tõdeda, et tõsiselt äge on.

[simps]

Last.fm, soulseek, bandcamp jm 'retseptid'- muusika otsimine (ja leidmine) on mu hobi, kui nii saab öelda.

Taanist siis veel Get Your Gun (alles eelmine laupäev oli neil vähemalt kuues kord Tallinnas laval olla (lugemine on ammu sassis)) - https://getyourgun.bandcamp.com/

Tales of Murder and Dust - https://talesofmurderanddust.bandcamp.com/music

Road to Suicide - https://roadtosuicide.bandcamp.com/ (kelle split Spökraketiga on üle mõistuse hea)

Telstar Sound Drone - https://telstarsounddrone.bandcamp.com/

... hetkel rohkem ei meenu, kuid Taanis tehakse ka palju põnevat muusikat. Norrast oli ka üks-kaks minule huvipakkuvat, aga praegu ei jaksa '(mälu)arhiivis' rohkem tuuseldada.