Green Day

[mcnamara]

Kuulan tänapäeval üliharva USA kantrit (Kanada oma vahest küll), enamik sellest tundub võlts ja puhas kommerts. Aga õnneks on erandeid. Courtney Marie Andrews on vahva noor lauljatar, kes ühena vähestest kõnnib veel Emmylou Harrise, Nanci Griffithi ja Mary Chapin Carpenteri sissetallatud radu.

[Mõnuagent 007]

Mida ta teha üritab üldse selle albumiga? Egomaniakaalsus on tal ammu peal, aga nüüd on vist lihtsalt mingi karjääri keskeakriisi hetk ette tulnud, et vaja end tõsise artistina tõestada.

Paar laulu on ju samas täitsa ausad. See over värk ja siis see esimene laul.

[Kenny's Heroes]

Ah ei ole

[Mõnuagent 007]

1. Titus Andronicus - (I'm) Like A Rolling Stone
2. MGMT - Me and Michael
3. Django Django - Marble Skies
4. Ty Segall - She
5. Ty Segall - Cry Cry Cry
6. Leo Lehepuu - Kiisu-miisu
7. S. Carey - Yellowstone
8. Awolnation - Stop That Train
9. Franz Ferdinand - Feel The Love Go
10. Jim James - The World Is Falling Down
11. Holy - Alien life??
12. Jeff Rosenstock - All This Useless Energy
13. Ty Segall - And, Goodnight
14. The Voidz - Pointlessness
15. Hookworms - Ullswater
16. Car Seat Headrest - Famous Prophets (Stars)
17. Jeff Rosenstock - USA
18. Iceage - Catch It
19. Insecure Men - All Women Love Me
20. Brigid Mae Power - The Two Worlds

Mis siis uut? Titus Andronicus ei teinud just maailma parimat plaati. Ilmselt tegid nad koguni enda kõige kehvema plaadi, sest plaadi parim lugu on Bob Dylani kaver. Aga see kaver on mõnus härra Sticklesi egotripp koos kaasaümisetava refrääniosaga.

Siis muidugi kaks 80-ndate vaibiga tantsulugu - MGMT lugu on lihtsakoelisem poprock, aga seda on ilmselt raadios ribadeks mängitud. Django Django on olemuselt üsna sarnane, aga sisult isegi huvitavam ja kõrvaussim.

S. Carey on taas üks artiste minu ühest lemmikplaadifirmast JagJagwuar. Lugu, mis hõljub õrnuses, aga lõppeb ilmselgelt just siis ära, kui väga heaks muutub.

Mainimist väärib veel Awolnation, mille plaadil on mitu omapärast ja kiiksuga indielugu, aga plaadi viimane üllitis "Stop That Train" on justkui tongue-in-cheek staadionirokile, mis liidetud omaaegse nu-metal vaibiga. Kõlab niimoodi maruhalvasti, aga lugu ise on ilgelt fun.

[Montag]

Sunflower Bean näitab oma albumiga "Twentytwo In Blue" nooruslikku trotsi ja ilu ja nukrust

Only A Momenti esimest korda kuulates mõtlesin esimese hooga, et Lana Del Rey uue singli välja lasknud.

Album tervikuna midagi erilist pole, aga paar lugu jäävad kindlasti pikaks ajaks pleilisti. Loodetavasti aeguvad nagu vein. Va laulja, ta võiks igavesti 22 jääda.

[Mõnuagent 007]

Mitski, Xiu Xiu - Between the Breaths
MGMT - Me and Michael
Kate Nash - California Poppies
Jeff Rosenstock - All This Useless Energy
Ty Segall - She
Django Django - Marble Skies
Hinds - Rookie
Holy - Wish
Awolnation - Table For One
Jack White - Connected By Love
Awolnation - Stop That Train
Iceage - Catch It
Yo La Tengo - For You Too
The Voidz - Pointlessness
Leo Lehepuu - Kiisu-miisu
Jack White - Over and Over and Over
Sufjan Stevens - Visions Of Gideon
Miguel - City Of Angels
Ty Segall - Cry Cry Cry
Jeff Rosenstock - TV Stars

Kui saavad kokku Mitski ja Xiu Xiu, siis on mõnugasm kindel. Mingi ulmefilmi saundtrackile tehtud space disco on täiesti geniaalne. Kohati kõlab nagu My Bloody Valentine, aga siis lendab Xiu enda tüüpilise müraga sisse ja loob täiesti müstilise ilu. Täiesti megalugu, noh.

Kate Nash tõmbas sae käima lõpuga. Lugu ise on kohati arusaamatu industriaal, aga lõpp on väga-väga hõljuv ja ilus.

Spaania neidude Hinds teeb neljahäälset plikarocki. Samamoodi megaplaat. Üldiselt oli väga hea muusikakuu.

[Peeter I]

Paar toredat asja, mis ilmselt suurema tähelepanuta jäänud. Taken by Treesi Yellow to blue, endine rokkbändi laulja päris head popmuusikat tegemas, ikka ja jälle Skandinaavias. Suvise soundtracki üks kandidaatidest võiks olla Alice Ivy I´m dreaming, välja antud juba veebruaris. Aga üldiselt alates kevadkuudest tulistatakse head muusikat ikka igast torust.

[Peeter I]

Selline viimase aja "armu või ära" vokaal koos viguritest koosneva rock/popiga.

https://boysnora.bandcamp.com/album/rest-in-peace-lp

[Mõnuagent 007]

1. MGMT - Me And Michael
2. Django Django - Marble Skies
3. Mitski; Xiu Xiu - Between The Breaths
4. Jeff Rosenstock - All This Useless Energy
5. Titus Andronicus - (I'm) Like a Rolling Stone
6. Kate Nash - California Poppies
7. Dream Wife - Kids
8. Jack White - Over and Over and Over
9. Ty Segall - She
10. Awolnation - Stop That Train
11. Ty Segall - Cry Cry Cry
12. Hinds - Rookie
13. Holy - Wish
14. Jeff Rosenstock - TV Stars
15. Ty Segall - And, Goodnight
16. Leo Lehepuu - Kiisu-miisu
17. Father John Misty - Mr. Tillmann
18. The Voidz - Pointlessness
19. Awolnation - Table for One
20. Jeff Rosenstock - USA

Mai oli muusikaliselt väga kehv kuu, kuna ma lihtsalt kuulasin keskmisest kõvasti vähem muusikat. Luban parandada, sest tegelikult ilmus ju päris vingeid plaate. Antud valikus on uueks tegijaks Dream Wife, mis on naisvokaaliga indipunkrokkshit-bänd. Aga juuni algas kohe uue leiuga - Typhoon "Sleep". Imeliselt ilus.

[Kenny's Heroes]

Mai oli muusikaliselt väga kehv kuu

Jaa, kohe väga vähe huvitavat pakkus ja aprill oli mu jaoks ka kesine. Loodetavasti on sügisel jällle üks nendest puhangutest, mis muudab arvamuse, et tuleb sitt aasta, pea peale.

[Montag]

Aprillist jäi mulle silma Blackwater Holylight'i psühhedeelne debüütalbum.

Teleman on ka uut albumit kokku keevitamas. Vaikselt lasevad singleid välja.

[Peeter I]

Eelmisest kuust ei saa ise üle ega ümber ühest lemmikust, Beach House' i seitsmendast albumist, nagu ikka nendega, siis mitmendal kuulamisel sulavõi, võrratu ilu ei puudu ka sel plaadil, üldiselt uuemat kõla koos elementidega TYLSt, Depression Cherryst kuni isegi Bloomini välja. Kahju, et see aasta Primavera striimimajandus nigelam oli, Red Bull TV ära langenud.

[eika]

Vahelduseks võib ka siia kirjutada. Ehk eeldatavasti maikuus enimkuulatud uued lood.

Yonaka on päris huvitav bänd. Eelmine aasta tegid nad oma mingialbumil ühe bänger loo (spotify) ja sellel aastal lasid välja singli, mis on jälle bänger. Ega ta muusikaliselt midagi keerulist pole, aga on selline tobe ja lihtne andmine ning mul on ilmselgelt mingi kiiks selle lauljatsiki hääle/aktsendiga on. Võiksid muidugi kunagi ka päris albumi välja anda.

Ega ma täpselt ei saagi aru, kus ma sellise Saksa indigrupi nagu International Music otsa sattusin. Ja ega ma sõnadest ka munnigi aru ei saa. Aga on äärmiselt ilus lugu. Ideaalne selliseks rahulikuks üksijalutamiseks.

Francobollo on mingi Rootsi indibänd, millele olin varem otsa koperanud ja ei meeldinud. Aga nüüd oli nende selle aasta lambisingel Spotify soovitustes ja klikkis kohe hirmsasti ära. Eks ma olen muusika osas lihtne poiss. Pane kitarr vinguma ja tee lihtne catchy lugu ning oled eika pleilistis igapäevaselt olemas.

https://open.spotify.com/track/6UggimS8gPWiOMAivmoi9f

Iga-aastane tradiotsioon on ka see, et mulle meeldib üks täiesti suvaline metalplaat. Paistab, et tänavu on selleks rootslaste Tribulation. Muidugi ma avastasin selle bändi umbes 2 kuud peale seda kui nad olid Eestis ära käinud. Muidu läinuks isegi vaatama. Erilise soosingu saab see lugu.

[mcnamara]

Polnud need aprill ja mai nii hullud ühtigi. Ega ma täpselt tea, mõni asi on ehk varem ilmunud, aga mulle hüppasid rõõmsalt kõrva valitud palad sellistelt artistidelt nagu:
Lucy Dacus (Night Shift, Addictions)
Eleanor Friedberger (Make Me A Song)
Belle and Sebastian (The Girl Doesn't Get It, A Plague On All Other Boys)
Lake Street Dive (Good Kisser, Musta Been Something)
Puuluup (Riisalus, Heinakõrs)
Ry Cooder (Everybody Ought To Treat A Stanger Right, Straight Street)
Snow Patrol (Heal Me)
Middle Kids (Don't Be Hiding)
ja 1. juunil ilmus muidugi uus fantastiline Neko Case.

[mcnamara]

Kuulasin Lily Alleni ja Lykke Li uusi plaate ja nartsissismi ning labaste klišeede mõõt on nüüd mõneks ajaks täis.