Green Day

[Kenny's Heroes]

mcnamara, kas su listis midagi sellist ka on, mis eviks Franz Ferdinandi sarnast cocky vaibi? pisteliselt valitud 10 lugu olid pigem nukramapoolsem-rokk

Soovitan uustulnukaid Shame, albumiga Songs Of Praise.

Ja siit jätkates, mu aasta album oli ka uustulnukatelt nimega Orielles, fantastiline noor trio.

Ja aasta lugu hetkel oleks vist isegi see kaunidus:

liigutab minus samu pehmo-kohti nagu aastatetagune PJ Harvey This Glorious Land.

Ma eelmine aasta või üle-eelmine juba ütlesin, et see on "vaata mind, ma nimetan plaadi, mida keegi kuulnud ei ole!" võistlus.

Õigus jah, vabandust, Martin!

NUMBER ÜKS - UUDO SEPP
NUMBER KAKS - NUBLU
NUMBER KOLM - LOTTE
NUMBER NELI - DAVE BENTON JA TANEL PADAR
NUMBER VIIS - PASANE POOL
NUMBER KUUS - ÜKSINDA KODUS OSAD 1-5
NUMBER SEITSE - NO BIG SMILERS

(sorri, lõpp läks päris indeks ära juba)

[Martin]

Õigus jah, vabandust, Martin!

Sorks, et kunstniku hing sai pihta, kuid mingi korrelatsioon võiks maailma muusikatabelitega siiski olla, on ju sealgi kriitikud jms. Samas kui briti-usa omad suudavad enam-vähem sarnaselt mõelda, siis siin on top 10 või 5 asjad, mis seal pole kellelgi top 100s.

Et kergitab kulmu lihtsalt, et kas Maarjamaa muusikamaitse on tõesti nii eriline.

Eestlaste kuldamisest ma ei räägi üldse, see on arusaadav, kuigi ka üle igasuguse piiri muidugi.

[mcnamara]

Ma ei ole aastaid ühtegi kriitikute tabelit vaadanud, neid eestlaste omi eriti mitte. Kuulan mida meeldib ja soovitan teistelegi.

[Kenny's Heroes]

Sorks, et kunstniku hing sai pihta, kuid mingi korrelatsioon võiks maailma muusikatabelitega siiski olla, on ju sealgi kriitikud jms. Samas kui briti-usa omad suudavad enam-vähem sarnaselt mõelda, siis siin on top 10 või 5 asjad, mis seal pole kellelgi top 100s.

Et kergitab kulmu lihtsalt, et kas Maarjamaa muusikamaitse on tõesti nii eriline.

Eestlaste kuldamisest ma ei räägi üldse, see on arusaadav, kuigi ka üle igasuguse piiri muidugi.

Hinge pihta ei saanud midagi minna, lihtsalt juba eelmine aasta ma kirjutasin siis veel vägagi viisakalt sulle vastuseks lahti täpselt sama sügeluse, mis sul siis oli ette tuua. Pigem sai su hing pihta, et loed arvajate edetabeleid ja kottigi ei tea. Selle asemel et minna 'ohhoo, äkki siis kaeks, mida tõsised melomaanid ka sel aastal leidnud on' paned näpud kõrvaaukudele, teed LÄLÄLÄÄ ja inised, et muusikakirjutajatel on hoopis mingisugused pretensioonid, et nad julgevad erineda peavoolu arvamusest. To-hoo tillae.

Ja mis briti-usa väljaanded need on, mis sa vaatad? Mingid dailymailid? Ma küll näen, kuidas ajakirjades nagu Mojo või Uncut või veebikirjades nagu Pitchfork või Quietus või, ennäe imet, isegi NME's on palju sinu soovitud korrelatsiooni nii minu kui Mõnu nopetega näiteks. Pigem kui otsida, leiad kuskilt britist-usast veel "hullemaid" tabeleid, kui Areenis.

Ühesõnaga, päris next level till on tulla kaks aastat järjest vinguma süva muusikaarmastajate valikute üle, kes tegelevad suuremal-väiksemal määral oma leivateenimiseks antud kultuuri alaga, selle asemel, et austada või kasvõi aktsepteerida et on olemas huvitavat, mida peavool ei mämmuta ja äkki isegi taibata üht-teist endalegi avastada. Aga ei, on kaks varianti, norm säga või faking kunstnik-ä. Suht sama, et mis sa ilge hipster fännad näiteks Brightonit või Real Sociedadi, enamus inimesi on ikka Manu ja Real Madridi fännid, ära ole nii kunstnik hingest.

[Mõnuagent 007]

Ühesõnaga, päris next level till on tulla kaks aastat järjest vinguma süva muusikaarmastajate valikute üle, kes tegelevad suuremal-väiksemal määral oma leivateenimiseks antud kultuuri alaga, selle asemel, et austada või kasvõi aktsepteerida et on olemas huvitavat, mida peavool ei mämmuta ja äkki isegi taibata üht-teist endalegi avastada. Aga ei, on kaks varianti, norm säga või faking kunstnik-ä. Suht sama, et mis sa ilge hipster fännad näiteks Brightonit või Real Sociedadi, enamus inimesi on ikka Manu ja Real Madridi fännid, ära ole nii kunstnik hingest.

Jah, Leeds! Sealt ei tea ju keegi ühtegi mängijat!

[Martin]

Hinge pihta ei saanud midagi minna, lihtsalt juba eelmine aasta ma kirjutasin siis veel vägagi viisakalt sulle vastuseks lahti täpselt sama sügeluse, mis sul siis oli ette tuua. Pigem sai su hing pihta, et loed arvajate edetabeleid ja kottigi ei tea. Selle asemel et minna 'ohhoo, äkki siis kaeks, mida tõsised melomaanid ka sel aastal leidnud on' paned näpud kõrvaaukudele, teed LÄLÄLÄÄ ja inised, et muusikakirjutajatel on hoopis mingisugused pretensioonid, et nad julgevad erineda peavoolu arvamusest. To-hoo tillae.

Ja mis briti-usa väljaanded need on, mis sa vaatad? Mingid dailymailid? Ma küll näen, kuidas ajakirjades nagu Mojo või Uncut või veebikirjades nagu Pitchfork või Quietus või, ennäe imet, isegi NME's on palju sinu soovitud korrelatsiooni nii minu kui Mõnu nopetega näiteks. Pigem kui otsida, leiad kuskilt britist-usast veel "hullemaid" tabeleid, kui Areenis.

Ühesõnaga, päris next level till on tulla kaks aastat järjest vinguma süva muusikaarmastajate valikute üle, kes tegelevad suuremal-väiksemal määral oma leivateenimiseks antud kultuuri alaga, selle asemel, et austada või kasvõi aktsepteerida et on olemas huvitavat, mida peavool ei mämmuta ja äkki isegi taibata üht-teist endalegi avastada. Aga ei, on kaks varianti, norm säga või faking kunstnik-ä. Suht sama, et mis sa ilge hipster fännad näiteks Brightonit või Real Sociedadi, enamus inimesi on ikka Manu ja Real Madridi fännid, ära ole nii kunstnik hingest.

Muidugi, Eestis on melomaanid, mujal on, nojah, ei teagi mis.

No vaatame siis neid tabeleid, aluseks agregeeritud top 50 (https://www.albumoftheyear.org/list/summary/2018/), esikohal olev Janelle Monáe “Dirty Computer“ sai hääle Erik Mornalt, teistelt mitte.

Teisel kohal olev Mitski "Be the Cowboy" sai Areenis 25. koha.

Kolmandal kohal olev Kacey Musgraves ja “Golden Hour” pole Areeni tabelis, maininud on kaks inimest.

Neljanda koha Pusha T “Daytona” on Areeni melomaanidele täiesti tundmatu autor.

Viienda koha Cardi B „Invasion of Privacy”on mainitud kolme kriitiku poolt, kuid tabelisse ei saanud.

Ehk maailma esimesest viiest plaadist sai tabelisse üks ja kohaga 25.

Edasi läheb suti paremaks, vist.

Kuuenda koha Robyn "Honey" on Areenis 28. kohal. Seitsmes koht ja LOW "Double Negative" on Areenis 18. kohal. Kaheksanda koha Idles "Joy as an Act of Resistance" Areeni tabeliss ei pääse, kriitikutest mainis üks. Üheksanda koha SOPHIE "Oil of Every Pearl's Un-Insides" on ka Areenis 9. kohal. Kümnenda koha CHRISTINE AND THE QUEENS "Chris" on Areenis 35. kohal.

Areeni tipust: esimesed on kodumaised sõbrameeste auhinnad, mis on, nagu öeldud, arusaadav, see on iga riigi tabelis (olenemata žanrist, et kas muss või nt seriaalid) nii. Esimene Areeni tipust, kes selles tabelis on, on YVES TUMOR „Safe in the Hands of Love“ (Areeni seitsmes, koondtabelis 23).

Aga see on tore, et sa seletad, ja ma mäletan, kuid endiselt on see mulle veider.

[Kenny's Heroes]

No sa seletad oma detektiivi tööga juba ise ju ära, et pole see Areeni tabel midagi nii 'meelega eriline'. Kokkuvõttes, loodetavasti saad aru, et keegi ei tee mingit meelega 'tahan olla eriline' harrastamist aasta tabelitega. Kuulad sittakanti mussi, kuulad ka vähetuntut = leiadki palju rohkem head, mis tihti ületab kogemuselt/kvaliteedilt peavoolu, mis on minu jaoks ka loogiline, aga see on juba sootuks teine teema.

[Mõnuagent 007]

Martin, kui sa vaatad, et millest albumoftheyear koosneb, siis seal on mingi sadakond portaali, mille seas on ka väga kummalisi tabeleid ja kus pole Areen nii väga eriskummaline üldse. Kuna Eesti muusikaskeene on ilmselt veidi monoliitsem, kui näiteks seda NME või Pitchfork või muu säärane, siis seetõttu piisab ilmselt väga aktiivsest Siim Nestorist või Madis Aesmast FB-s pidevalt ühte plaati kiitmast, kui see jõuab ka paljude teiste arvustajateni ja ilmselt saab ka seevõrra rohkem tähelepanu. Meenuta kasvõi Ariel Pinki edu, mis on tegelikult Areeni kõige kõvem saavutus, et mõisteti AP-d enne ülejäänud maailma. Aga see oli täpselt nii, et nestor+morna+saaremets haipisid end roheliseks ja nii ta sinna etteotsa ka sai, kuna "ah, viskan ka kõrva peale".

[Martin]

Martin, kui sa vaatad, et millest albumoftheyear koosneb, siis seal on mingi sadakond portaali, mille seas on ka väga kummalisi tabeleid ja kus pole Areen nii väga eriskummaline üldse.

Sellest vaidlusest küll tõde ei selgu, kuid see pole üksik kord ja pigem vaatleks nii, et maailma parimateks sportlasteks valitakse Ronaldo, LeBron ja Häkkinen, kuid Eesti tabel on kolm eestlast ja siis Brunei kelgutaja ja Ronnie O'Sullivan, Ronaldot ei leia üldse ja LeBron on kuskil 20dal kohal, sest oleme nii ägedad ja isemõtlevad.

Ma nt eeldan, et Janelle Monáe “Dirty Computer“ ei tulnud esikohale lampi, vaid seda on aasta jooksul mainitud. Huvitav, miks sinu ja Kenny jaoks see selline asi oli, mis top 30 vms ei mahu.

[Mõnuagent 007]

Sellest vaidlusest küll tõde ei selgu, kuid see pole üksik kord ja pigem vaatleks nii, et maailma parimateks sportlasteks valitakse Ronaldo, LeBron ja Häkkinen, kuid Eesti tabel on kolm eestlast ja siis Brunei kelgutaja ja Ronnie O'Sullivan, Ronaldot ei leia üldse ja LeBron on kuskil 20dal kohal, sest oleme nii ägedad ja isemõtlevad.

Ma nt eeldan, et Janelle Monáe “Dirty Computer“ ei tulnud esikohale lampi, vaid seda on aasta jooksul mainitud. Huvitav, miks sinu ja Kenny jaoks see selline asi oli, mis top 30 vms ei mahu.

Noh, USA-s on plaadi puhul ka oluline mustanahalise biseksuaalse naise feministlik võitlus ühiskonna valupunktide vastu. Muusikana ka hea, aga, noh, ma olen seda plaati kuulanud umbes neli korda. Siis tulid teised peale.

Ja muusika pole sport, sest siis peaks me vaatama müüginumbreid.

[Mõnuagent 007]

P.s. kui sa vaatad ka aoty tabelit, siis seal on ka väljaandeid, mis pannud monae 77., 44. Või suisa välja jätnud.

[Mõnuagent 007]

Ja ma siin mõtlesin veel korra ja täpsustan, et ma poleks tegelikult üldse tohtinud seal tabelis hääletada, kuna:
* tööiseloomu ja lapse tõttu olen ma tänavu varasemaga kõvasti vähem muusikat kuulanud
* ma vist ei kirjutanud Ekspressile ühtegi arvustust
* ma olen ikka väga laulupõhiseks kuulajaks muutunud ehk otsast otsani kuulasin plaate üsna harva
* viskasin Nestorile tabeli kokku mingi viie minutiga ja kasutasin lihtsalt kuulatavuse tabelit.

Aga see spordivõrdlus on endiselt veidi ebardlik. Ehk filmidega võib mingi korrelatsiooni saada, kuna filmid on ikka massilt nii umbes 200-ne valik, mida saavad kõik vaadata. Parima raamatu valimine on veel keerulisem, kuna raamatute lugemiseks läheb kaua aega ja pole võimalik saada kõikehaaravat pilti. Ehk sinu ideaalmaailma, kus Janelle kindlasti sees oleks, tähendaks mingit eelžüriid ja siis nende vahelt valimist. Kui viia muusikas valdav seis sporti, siis tähendaks see seda, et mitte keegi ei võistle reaalselt omavahel, vaid loobivad niisama ketast, põrgatavad jalgevahelt palli ja keegi ujub pikalt. Ja siis küsitakse, et kes neist ka sinu arvates kõige vingemalt seda kõike tegi ja kelle järgi hakkavad järgmised tegijad joonduma, kuid suur avalikkus veel temast ei tea.

P.S. ja üleüldse on see lihtsalt mingi grupi jaoks igaaastane fun-üritus, mida ei maksa nii surmtõsiselt ka võtta. Kui me teeksime Õhtulehes ka aasta plaadi valimise, siis ilmselt võidaks vapsee La La Ladies.

[Kenny's Heroes]

P.s. kui sa vaatad ka aoty tabelit, siis seal on ka väljaandeid, mis pannud monae 77., 44. Või suisa välja jätnud.

Head pointid mõnult ja see siin on ka hea näide, miks on erinevaid tabeleid huvitav jälgida. Alati on mingil lehel oma hoiak - olgu see põhjustatud sellest, kust ta pärineb, mis ajakirjanikud sinna kaasatud on ja kas nad austavad mõnda žanrit rohkem jne jne. Kasvõi eestis oli Kamasi Washington ERRi kultuuriportaalis kõrgelt esindatud ja Areenis teda üldse polnud. Nt rokiajakirjades on Monaed suisa mõttetu oodata.
Erandiks võiks öelda need korrad, kui lähiajaloos näiteks PJ Harvey (2011) ja War On Drugs (2014) said selliste meistriteostega hakkama, mis sundis neid austama igasugu žanri kirjutajaid. See on ülimalt harv, kui keegi niimoodi puhta töö teeb tabelite vahel ja isegi austan väga mõlemat teost.

[Mõnuagent 007]

Panen siia enda top31. Tähestiku järjestuses:

https://open.spotify.com/playlist/0WR0UKEx4uMHVDAMt347Cq

[Gallacher]

Käisin just Liivalaia tänava Comarketis. Vaatasin, et seal on uus turvatöötajajanna - pikkade jalgadega,retuusid jalas,töökampsuni alt ulatub vaevalt välja teksaseelik. Mõtlesin selja tagant vaadates, et ohoh. Kui daam ümber pööras, siis selgus siiski, et meik oli küll põhjalik (ilma irooniata)aga vanust siiski 60-65 vahel.
Aga naljakas oli see, et ma pole vist elu sees nii lühikest seelikut näinud, vaatepilt oli umbes selline nagu keegi kannaks vormipluusi ja lipsu ning selle all ainult stringe.Kampsuni alt ei ulatunud seelikrohkem välja kui 10 sentimeetrit.