Green Day

[mcnamara]

Veebruari lemmikuks kipub saama Metronomy "Small World". Asjalikult voolav pop-muusika.

[mcnamara]

Märtsis ei saa midagi vastu Cowboy Junkies'i plaadile "Songs of the Recollection", mis sisaldab küll kavereid, aga milliseid kavereid! Meeldis ka näiteks uus Stereophonics. Ära võib märkida lisaks sellise bändi nagu Cloud Cult.

[Intertoto]

liiga liigutav, et läbusse postitada:

[Kenny's Heroes]

anno 2022 guud funk

[mcnamara]

Ma ei hakka aprilli lõppu ootamagi, parim album juba praegu selge, Father John Misty on erakordselt võrratu.

[Mõnuagent 007]

See aasta on kuidagi eriti muusikavaeselt läinud. Kuulanud vähem, leidnud vähem ja üleüldse. Ilmselt mingi vanuseline eripära. Aga mõned märkimisväärsed lood paneksin ma siiski siia pühapäevahommikuste muusikalembide jaoks üles.

Esmalt üks selle aasta oodatuimaid ja armastatumaid debüütplaate Wet Legilt, eelmise aasta viimastel päevadel lasid nad välja täieliku bängeri nimega "Too Late Now".

Mitski teeb ikka ja jälle ja jälle ja jälle suurepäraseid laule. Sel aastal siis pala "Love Me More".

Manchesteri toredam pool on muusikaskeene ja sealne Everything Everything andis nädala paari eest uue plaadi välja. Sealt leiab ühe väga nummi 80ndate vaibiga synthpopi. Väidetavalt olla EE laulude sõnad mingitmoodi roboti poolt genereeritud ja shit.

Singlina lasid nad välja sootuks teistsuguse loo. Aga ka päris hea.

Lola Kirke andis sellise kantriliku ballaadi välja. nimeks "Better Than Any Drug". Ilmselt võiks ka mcnile meeldida.

White Stripesi Jack White'i Hi-De-Ho meeldib ka üsna korralikult. Ei teagi miks.

Brooklyni indirokkarid Big Thief andsid ka uue plaadi välja ja sealt on päris mitu väga head lugu.

Kui lendasime Vintsuga romantilisele reisile Manchesteri jalkat vaatama, siis lennukis vaatas vints mingit imelikku Marveli sarja, ma kuulasin samal ajal Arcade Fire'i uut plaati. Nagu sigahea plaat on muideks.

Pseudokantri parim poeb Orville Peck andis ka miskit välja. Any Turn on neist ilmselt kõige kõvema draiviga laul.

Alt_J kompab taaskord depressiivsemaid algeid. Nagu surm, selle eitamine, vales elamine ja üleüldse. Lauluks "Get Better".

[Mõnuagent 007]

Father John Misty lõi ka enda orkestrilt tolmu pealt ja lükkas letti laulu "Funny Girl".

Ja Spiritualized tegi umbes sama ja andis välja taas laulu, mis on täpselt selline, nagu kõik tema varasemad laulud. Aga kuna ta teeb seda nii õigesti, siis mis seal ikka.

The Weekndi väidetavalt kõige parem popplaul sisaldas ka üht üsna head laulu.

Minu alatistest püsilemmikutest on siiani playlisti sisse sadanud Angel Olsen ja tema AllThe Good Times. Kummalisel kombel pole ma veel sharon van etteniga sina peale uue plaadi osas saanud.

Küll on päris hea suhe Florence and The Machine'i uue plaadi ja lauluga Free.

Kuskilt 50ndatest lendas kõiki rõõmustama ka JD McPherson.

Ja veel hämaramatest aegadest tuli Greensky Bluegrass.

Kõiki selle aasta parimaid lugusid saab jälgida umbes siit! https://open.spotify.com/playlist/11...a990b074024071

[mcnamara]

Mais kuulasin palju, paraku tühist kraami sattus rohkelt ette. Muidugi olid ka omad kõrghetked - aprilli lõpus ilmunud, aga mai alguses minuni jõudnud Keston Cobblers Club, Taj Mahali ja Ry Cooderi ühine bluusikummardus, Delta Spirit ja Frontperson. Videote linkimise nupp on siit äkitselt kadunud, nii et ei lingi.

[Kenny's Heroes]

Kiidan takka Spiritualizedi ja Orville Pecki. Esimesel ma ütleks pikaaegse fännina parim peale 90ndaid. Teisel alles teine album, aga juba kõvasti üle niigi heast esimesest.

[Intertoto]

Jack White pole esimene/ainus Jack White.

[Mõnuagent 007]

Spotifyst saab kuulata Tartu mingi kiriku organisti-neiu bändi Lonitseera plaati "Tapeet". Täiesti super.

[futbolidipaul]

Ma olen viimasel ajal avastanud, et ma kuulan väga palju Jack Conte erinevaid teoseid. Coverid, aga mulle meeldib see funky sound.

Esiteks Sweet Child O'Mine koos Mario Josega.

Siis Jamiroquai ja Bee Gee Mashup

Ja viimaseks lugu millega ma nad üldse avastasin. Pumped Up Kicks!

[mcnamara]

Hirmus ta on, aga suvi vist läbi. Viimaste kuude märksõnad on olnud Metric, Tedeschi Trucks Band ja Silversun Pickups.

[mcnamara]

Antud isiku puhul saabus ju selgus juba aastakümneid tagasi, aga Julian Lennoni uus plaat (miks ometi???) üksnes kinnitab arusaama, et suure laulukirjutaja poeg saab olla täiesti andetu. Kusjuures iga laulu juures on ta palganud endale kirjutuspartneri(d), aga see ei tee neid paremaks. Jõhkralt halb.

[Mõnuagent 007]

Antud isiku puhul saabus ju selgus juba aastakümneid tagasi, aga Julian Lennoni uus plaat (miks ometi???) üksnes kinnitab arusaama, et suure laulukirjutaja poeg saab olla täiesti andetu. Kusjuures iga laulu juures on ta palganud endale kirjutuspartneri(d), aga see ei tee neid paremaks. Jõhkralt halb.

Bullterjeri näoga inimesed ongi kahtlased.