Film

[Mõnuagent 007]

Ok, lugesin. Helmes sai karistuse, kui Leelo oli 3. Ehk 1950. Helmes pääses, kui Leelo oli 2. klassi õpilane. Toona tähendas see viit aastat.

Ema vabanemine ja tagasitulek mais 1955 joonistab järjekordsed ajapiirid tütre elus. Leelo Tungla jutustus oma ema kauaoodatud kojutulekust on humoristlikus võtmes, kuid rõhutab võõristust, isegi pettumust. Lapse poolt ema auks valmistatud nurmenukupärja viskab tädi Anne solgiämbrisse. Laps, kelle emaigatsust on toitnud ettekujutus noorest, säravate silmadega naisest, kõige ilusamast emast maailmas, “kes pidi olema punane kui veri, valge nagu lumi ja must nagu eebenipuu”, arvab ema taasnägemisel algul, et tegemist on veaga.


Ehk seda sealt filmist küll välja ei tule.

P.S. Kuigi see ei häiri filmi vaatamast, aga ikkagi jätab kogu terrorist ladna mulje. Et läks, tuli, ikka juhtub. Parem, kui Guantanamo.

[karl54]

Hehe, Mandariinid tõusis imdb top 250 tabelisse. Said oma miinimum hääled lõpuks täis.

[2mSööt3mMööda]

EFTA Gala oli nädalavahetusel suhteliselt igav vaatamine.
Vaatasin Soome samasugust auhindade jagamise üritust ja sarnaselt Hollywoodyle oli seal väga tundlik teema naisnäitlejate kohtlemine (#metoo ja Time's up bullshit). Õnneks Eestis selliseid probleeme pole, sest mingi aeg keset show'd tuli lavale koomik Naan ja teeb ümbernurga nalja, et kuidas talle meeldib naisnäitlejatega koostööd teha ja neile põske anda

Õhtu parim hetk oli see sketš, kus keskmine eesti mees õpetas kuidas väikse eelarvega filmi saaks teha.

[Mõnuagent 007]

Hehe, Mandariinid tõusis imdb top 250 tabelisse. Said oma miinimum hääled lõpuks täis.

Ja nüüd on juba välja kukkunud! Kõik hääletama, raisk! Näitame, et Eesti on maailma parim veebirahvas!

[eika]

EFTA Gala oli nädalavahetusel suhteliselt igav vaatamine.
/--/
Õhtu parim hetk oli see sketš, kus keskmine eesti mees õpetas kuidas väikse eelarvega filmi saaks teha.

Eks see Eesti mure filmidega on, et kokku vist tehtigi a la 4 filmi, millest üks oli pädev ja võttis kõik auhinnad. Muidu olnuks see Gala veel okei, aga see Marta Laan vms oli mu meelest täiesti kohutav õhtujuht. Laias laastus luges tsikk kõik naljad maha ja mitte miski ei toiminud.

Muus osas see Ojari škets oli tõepoolest ülihea: https://menu.err.ee/691872/keskmine-...ritele-paaseda

Ja nüüd on juba välja kukkunud! Kõik hääletama, raisk! Näitame, et Eesti on maailma parim veebirahvas!

Laupäeval suutsid etv-kanal2-tv3 korraga koostööd teha. Äkki oleks aeg nüüd kõik veebiväljaanded ühendada ning esilehe uudistega viime Mandariini top100 parima filmi hulka! vähemalt.

[Devil]

Laias laastus luges tsikk kõik naljad maha ja mitte miski ei toiminud.

Nojah, siin jäi vist päheõppimine tegemata, sest ka Kimmel loeb ju maha aga mõjub usutavamalt. Mis värk selle eesti telesaadete ja kaartidelt lugemisega on. Oleme itimeeste vabariik või ei.

[Mõnuagent 007]

Käisin kinos ja vaatasin filmi "Ready Player One". Ega ma filmist suurt midagi enne ei teadnud, kui seda, et Spielberg on lavastaja. Film oli erakordselt värviline ja erakordselt tempokas - nagu keskmine popkornikas ikka tänasel päeval. Mis mulle asja juures meeldis, et viidati 80-90ndate filmidele, mida ma ka ise mäletasin. Ses suhtes saan ma isegi koomiksisaagade vendadest aru, et kui minu jaoks oli Thör-rögörök arusaamatu möks, kus viidati millelegi, millest mul aimugi pole, siis koomiksifännid on rõõmsad, et, näe, viidati mingile Hulk vs. Britney Spears: Attack of Innocence filmile. Siin viidati näiteks Shiningule ja siis Iron Giantile ja muudele toredatele filmidele.
Muidu venis kohati päris korralikult, lahingustseenid olid ka 50-60 ehk mõned liiga pikad, ma vahepeal muidugi magasin paar kohta maha ka, aga muidu oli visuaali poolest ülioossom kõik.
Seega justkui nagu oli ka täitsa film. Lõpp oli muidugi täiesti Spielberg.

[Mõnuagent 007]

Vabandan ilgelt nõmeda spämmi pärast, aga liituge selle lingi kaudu EFC-ga http://europeanfilmchallenge.eu/promo/09f102 ja aita Mõnu Cannesi!

[Shparkz]

Käisin kinos ja vaatasin filmi "Ready Player One". Mis mulle asja juures meeldis, et viidati 80-90ndate filmidele, mida ma ka ise mäletasin.

[Mõnuagent 007]

Pärast väga tõsist otsingut leidsin filmi, mida ma tahaks vaadata ja mida ma pole siiani näinud ja mis algas normaalsel ajal. Ehk kuna eelmisest aastast on nähtud filmid "Logan" ja "Logan Lucky", siis oli igati loogiline, et läheks kinno vaatama filmi "Lucky".

Kõik kolm filmi toimuvad kuskil liivatolmuses USA osariikides, veidi langeb küll komplektist välja "Logan Lucky", mille peategelased on noored, aga "Lucky" ja "Logan" on ses suhtes sarnased, et vanamees tunneb end üksinda ja ootab surma. Ses suhtes on ka veel sarnane, et mõlemad otsivad filmi jooksul enesega rahu. Ses suhtes on "Lucky" veidi omapärane, et peategelane polegi superkangelane!!! Jah, täiesti persses, selliseid filme tehakse ikka veel!?

Peaosaline Harry Dean Stanton on siiamaani muidugi kõige tuntum filmist Alien, kus ta suri tessana. Selles filmis SPOILER ei sure keegi. Küll räägitakse surmast. Ja naerdakse. Samas ka mossitatakse ja torisetakse - täpselt nagu Clint Eastwood "Gran Torinos", aga, endiselt, keegi heroiliselt ei sure. Pigem visatakse sügavaid viiteid kõige kaduvusele ja sellele, et olla chill ja mitte põdeda, et kunagi tuleb surm.

Tisse ei näe, vägivalda pole. Väga hea film.

Enne "luckyt" lõin aega surnuks ja kolistasin Apollo raamatupoodi, kust otsisin poisile Käsna-Kalle DVD-d, kuna Elisa faking järelvaatamine ei võimalda järjest Nickelodeonist kõiki käsnakallesid jooksma panna ja nii pean ma iga 15 minuti tagant jälle puldiga märatsema. Käsna-Kallet ma ei leidnud, aga märkasin, et riiulis oli Paddington 2, mis jäi mul kinos vaatamata. Selle kohta räägiti, et Rotten Tomatoeses oli selle filmi skooriks puhas 100. No läksin koju ja ütlesin poisile, et vaatame karufilmi. Poiss suutiski hoida end pühendununa 10 minutit, aga seejärel jäin ma soolovaatamist tegema. Ja, noh, tõsiselt armas film oli. Naispeaosas oli see naine, kes ujus alasti "Vee puudutuses", siin filmis ta ujus ka, küll mitte alasti, aga selles mitte kõige ilusamas naises on midagi väga võluvat ja toredat.

Aa, enivei, Hugh Grant meenutas jubedalt seda eriti tüütut tüüpi Tõnis Niinemetsa, kes tekitab mus alati mingit jubedat emotsionaalset allergiat. Karu oli tore, kõik oli soe ja tore, aga samas mitte imal. Ja lõpp oli lihtsalt nummi. Tore film, väga tore. Tisse küll ei näe

[Mõnuagent 007]

Pärast mitut päeva Paddingtoni vaatamist sain taaskord kinos käia ja kuna vajadus välja saada oli piisav, siis võtsin kohe kaks filmi ette.

Esimesena tuli kavva Itaalia film The Place ehk eestikeeli Kohvik nimega "Koht", mis on Kanada telesarja "The Booth at The End" filmiversioon. Sama sarja stsenarist võttis punti Itaalia lavastaja Paolo Genovese ja tegid filmi, kus kogu tegevus toimub ühes kohvikus. Selle kohviku viimases lauas istub viisakalt hooletus triiksärgis habemes keskealine härra, kelle ees on märkmik ja kes sööb ja joob pidevalt. Tema kohta käib legend, et ta täidab soove. Ja nii käivad erinevad inimesed erinevate soovidega tema juures - kes tahab taas rääkida enda alzheimeris abikaasaga, kes tahab haiget poega ravida jne. Soovitäitja annab muidugi toredaid ülesandeid - vägista keegi, lase baar õhku või maga naabrimehega. Tegelasi on palju ja mingi hetk hakkad märkama, et jooned hakkavad kokku jooksma, kuid OOTA! See pole see film, kus lõpus kõik naeratavad ja on õnnelikud ja saad mõelda, et küll kõik üdini kokku jooksid. Kõik ei jookse ja see ongi filmi üks mõtteid, et kurjust on ettekujuteldamatut ja kui inimesele selgeks teha, et tema unistuste täideviimiseks peab tegema miskit hirmsat, siis seda ka tehakse. Kõik seda muidugi ei tee ja need, kes teevad, need on eriti üllatavad.

Seejärel lidusin järgmisesse saali, et ära vaadata ülikiidetud õudukas Vaikne koht. Kopin nüüd FB-sse kirjutatu:
Väga vinge oli kogu loo ülesehitus. Selline parimate Walking Deadi osade vaib, kus ise hoiad hinge kinni ja mõtled, et ärge nüüd häält tehke (ja siis kuskil tagapingis mingid kaks t*ra mölisevad, siis mingid värdjad söövad popkorni ja mingil jorsil heliseb telefoni). Umbes sellise vaibiga oleks võinud Cloverfieldi uus film olla, aga see selleks. Priit Kutseri näoga tumm neiu tegi väga hea rolli, noor poiss oli ka tore. Tempo ja pinge oli vahel tõesti niimoodi, et tõmbaks veidi pidurit. Ehk super.
Aga siis lõpp (MA ÜRITAN NÜÜD SPOILIMATA): kuidas on võimalik, et kui terve maailm võitleb nende elukatega, siis leiavad umbes viimased ellujääjad eriti labase võtte, kuidas eriti tundliku kõrvaga olevusi häirida? See oleks umbes nii, et kogu maailm sureb ülitundliku lõhnaaistinguga koletiste käes ja siis tuleb korraga kellelgi idee, et aga mis siis saaks, kui viskaks õige talle haisva soki nina peale?

Kokkuvõtteks meeldis mulle esimene film isegi rohkem. Samas mõlemad on hetkel üsna kehval kinoperioodil tore vaatamine.

[Mõnuagent 007]

Mõtlesin eile, et käiks ka kinos. Seda siis enne jalgpalli ehk ajaliselt jäi võimalus kuni 13 algavate filmideni. Ja ainus sobiv variant, mis polnud Peeter Pikkkõrv (vene keeles) oli Artises jooksev Prantsusmaa romantiline komöödia Kõiges on süüdi armastus. Mingil kummalisel põhjusel ma sinna läksingi ja sain esimese üllatuse, et Artises on pühapäevane pilet 7.20. Nagu midahekki, hästi elame!

Film rääkis eriti lamedast pleiboist, kes eputas, vahtis kõiki tagumikke ja ajas igale naisele mingit kägu, et nendega voodisse saada. Mehel suri ema ära ja kogemata suutis ta ratastoolis istudes jätta mulje suurte bonkeritega naabrinaisele, et ta on invaliid ja vajab soojust ja hoolt. Suurte bonkeritega naabrinaine tutvustas meest aga hoopis väikeste bonkeritega õele, kes oli samuti ratastoolis.

Ja korraga sai ilgest pleikarist armuvalus kutsikas, kes ei julgenud tõde öelda, et ta tegelikult on täitsa funktsioneeriv mees. Igatahes oli kogu film nagu "Džässis ainult tüdrukud" 70 aastat hiljem remake. Ehk pidev mäng vale ja tõe vahel ja blääblääblää. Vist naersin paar korda, tisse ei näinud, lõpp oli eriti ninnunännu, räägiti invaliidide sekselust ja kõige lõpuks unustasin ma enda mütsi kinosaali.

Mõtlen siiani, et mida ma küll nägin. SAMAS - kui tahad naisele väga kultuurset muljet jätta ja ta Artisesse viia, siis on selline lihtne ja lebo vaatamine, mille ajal ei pea mõtlema filmile ja päris piin ka pole.

[Mehhanisaator]

Mõtlen siiani, et mida ma küll nägin. SAMAS - kui tahad naisele väga kultuurset muljet jätta ja ta Artisesse viia, siis on selline lihtne ja lebo vaatamine, mille ajal ei pea mõtlema filmile ja päris piin ka pole.

Naise kinno viimine on VÄGA kultuurne ?

[Mõnuagent 007]

Naise kinno viimine on VÄGA kultuurne ?

Noh, et ei vii Avengersi vaatama, vaid näitad end kultuurse euroopa filmi fännina või midagi. Ma ka ei tea neid deitimisreegleid enam.

[Mõnuagent 007]

Ja nüüd see film siis tuli, mida ma sellelt aastalt kõige enam ootasin - Wes Andersoni Koerte saar. Andersoni viimased kaks filmi on olnud imelised. Eriti Moonrise Kingdom, mida ma olen ilmselt kümmekond korda vaadanud. Budapesti veidi vähem, aga ei ole sugugi halvem film. Näitlejakollektiiv on taaskord Andersonil pöörane - Bryan Cranston, Scarlett Johansson, Edward Norton, Frances McDormand ja kõik teised, keda oleme harjunud Andersoni filmides nägema.
Ja film ise oli, noh, megasuperoossom. Juba alguses tõmbas Anderson hullult nihkes detailidega suu kõrvuni ja niimoodi laksati lõpuni. Ülesehituselt ei erine ta tegelikult suuresti eelmisest Andersoni filmidest, aga sel korral on olemas puhas paha tegelane. Muud polegi väga erinevat ehk kui teile meeldib Wes Anderson, siis see film kindlasti alt ei vea. Armas ja vaimukas film.

P.S. Kaasa lööb ka Yoko Ono, kes mängib laboriassistenti Yoko Onot.