Film

[mcnamara]

Meil üritatakse parajasti üht Spidermani filmi vaadata. Peab ütlema, et ma ei saa sellest fenomenist aru.

[j6u1uv4n4]

Meil üritatakse parajasti üht Spidermani filmi vaadata. Peab ütlema, et ma ei saa sellest fenomenist aru.

proovi seda 8-aastase vaatevinklist vaadata

[mjaasa]

Ma ei tea. Olen filmid läbi vaatanud, into the spiderverse ning vaatame tütrega ultimate spiderman sarja. Ma saan küll aru sellest fenomenist

dafuq 4tundi2minutit Zack Snyder's Justice League

Kas keegi on vaatanud? Kas tasub? Olen kuulnud, et eelmine kokku monteeritud versioon oli kohutav. Samas räägitakse et Snyderi oma tuleb vinge

[mcnamara]

proovi seda 8-aastase vaatevinklist vaadata

Võib-olla. Mõned superkangelaste filmid on vahvad olnud, kõik need sõjajumalad ja rääkivad pesukarud. Aga see Spiderman kujutab mingeid ülekasvanud teismelisi lollusi tegemas.

[cabron]

Meil üritatakse parajasti üht Spidermani filmi vaadata. Peab ütlema, et ma ei saa sellest fenomenist aru.

asi on lihtne tegelikult, USAs on terved põlvkonnad Marveli koomiksitega üles kasvanud, nende DNA koodis on see.

[Mõnuagent 007]

Käes on jälle Oscarite aeg ja kuna seekord on suurem osa filme kinost läbi käimata, siis saab neid erinevatelt platvormidelt vaadata. Esimese hooga vaatasin ära need, millele mul praegu juba ligipääs on.

Esimesena asusin hilja õhtul vaatama dokumentaalfilmide seas kandideerivat My Octopus Teacherit. Seda näeb Netflixist. Läbipõlenud dokumentalist hakkab sukeldumas käima ja ootamatul kombel tekib tal soe side külmas vees kaheksajalaga, kes temaga harjub ja nii nad siis seal kohtuvad.

Filmis on kõige pinevam jälitus-võitlusstseen kaheksajala ja hai vahel, soe sõprus ja üleüldse on kõik nii ilus ja rahustav, et ime, et silm lõpus kuivas jäi.

Tõeliselt super dokk. Ausalt.

Mõnumeeter: kaheksajalg oli vist emane
Valumeeter: hai hammustas kaheksajalalt jala ära
Ajumeeter: nüüd tean kaheksajalgadest palju rohkem

Netflixis on ka lühianimatsiooni kategoorias kandideeriv (ja väidetavalt soosikuks olev) If Anything Happens I Love You.

Hästi lihtsas stiilis joonistatud 14 minutit kestev film räägib emast ja isast, kelle tütar on koolitulistamises hukkunud. Ema-isa hakkavad leinas üksteisest eemale minema ja tütre hing ja mälestused üritavad neid koos hoida.

Youtube on täis reaktsioonivideoid, kus noored vaatavad ja uluvad kaasa. Päris nii kõva emotsiooni ei tekitanud, aga andekas ikkagi.

Meetreid on siia keeruline lisada.

Lühidokumentaalides on võimalik Youtubest leida kolm kandidaati - Colette, A Concerto Is A Conversation ja Do Not Split.

Colette on 90-aastane Prantsusmaa daam, kelle vend hukkus Saksamaa koonduslaagris. Daam läheb elus esimest korda Saksamaale, et venda meenutada.

Kaasas on tal üsna armas noor ajalootudeng, kellega nad käivad mööda Saksamaad ja räägivad, et ajalugu tuleb meenutada. Üsna liigutav lugu, muus osas ka üsna stereotüüpne oskarifilm.

https://www.youtube.com/watch?v=J7uBf1gD6JY

A Concerto on vormilt veelgi lihtsam. Muusik räägib enda vanaisaga sellest, kuidas on mustanahaliste roll aastate jooksul USAs muutunud. Vaese noorusega vanaisa alustas pesumajas ja töötas end üles, et mustanahaline nooruk saaks klaverit mängida. Vestlus on soe ja hästi jälgitav. Tugev.

https://www.youtube.com/watch?v=LoEZR5miMvo

Do Not Split on kõige poliitilisem sooritus, kus vaadeldakse Hong Kongi noorte võitlust Hiina mõju tõrjumisel. Noored kannavad Guevara särke ja kiruvad Hiina kommunistlikku erakonda. Võitlus on muidugi ebavõrdne ja lõpuks tuleb ka koroonakriis, mis kaotab protestimiitingud. Seadused tehakse ümber ja kõik tundub minevat nii, nagu ikka lõpuks suure riigivõimu vastu läheb. Võim võidab.

https://www.youtube.com/watch?v=BpS-Y7ndNeQ

Lühifilmidest loodeti, et German Golubi "Mu kallid laibad" jõuab ka nimekirja, kuid kahjuks see nii ei läinud. Praegu on võimalik tasuta vaadata USA filmi Feeling Through, mis räägib kodutust noormehest, kes otsib öömaja.

Selle käigus kohtub ta pimekurdi härraga, kes palub temalt abi kojusaamisel. Tegevus toimub bussipeatuses ja selle ümber, kus kodutu ja pimekurdi vahel tekib ootamatu teineteise mõistmine.

Film on armas, tujutõstev ja ilus. Samas Golub oleks võinud ikka nominatsiooni saama.

https://www.feelingthrough.com/

[Daz Booob]

Ma ei tea. Olen filmid läbi vaatanud, into the spiderverse ning vaatame tütrega ultimate spiderman sarja. Ma saan küll aru sellest fenomenist



Kas keegi on vaatanud? Kas tasub? Olen kuulnud, et eelmine kokku monteeritud versioon oli kohutav. Samas räägitakse et Snyderi oma tuleb vinge

Raskel ajal käib kah

Veits selline teatri laadne kogemus - lugu tead, episoodid ja vahepeal teed (õhtusöögi)pausi.
Ühe märkusena veel, et cgi oli kohati ikka päris kehva.

[Mõnuagent 007]

Netflixis sai jätkatud Oscari filme. Esimesena võtsin nagu lihtsama ehk animatsioonikandidaadi Over The Moon, mis on järjekordne USA film, mis suunatud Hiina turule. Tegelased Hiinast ja põhjaks Hiina mütoloogiline kuukuninganna ja shit. Peategelane on noor tüdruk, kellele ema rääkis ilusaid lugusid müstilistest olevustest Kuul, aga siis suri ema ära ja kui isale tuleb uus kaaslane, siis muidugi hakkab noor tüdruk enda ema lugude tegelasi otsima.

Nagu ikka jagunevad animatsioonid kaheks - need, kus lauldakse ja need, kus ei laulda. Üldiselt (välja arvatud Coco) on lauludega animatsioon tõeline pain in the ass ja see film oli selles osas päris hirmus. Algus oli enamvähem talutav, aga siis lendab tüdruk koos väikekasuvennaga Kuule, kus hakkab totaalne tümm käima. Umbes poole peal minu jaks katkes. Noored lapsevanemad, vältige lõksu, näidake lastele midagi muud. Animatsioon on muidugi hea ja korralik, aga taaskord on animatsioonis neid ilusa pildiga ilgelt tüütuid filme ka.

Seejärel võtsin ette kaua oodanud parima filmi peale kandideerivad Netflixikad, kus esimesena läks loos Ma Rainey's Black Bottom, kus siis lisaks parimia filmi nominatsioonile tulid ka muuhulgas parim naisnäitleja Viola Davis ja parim meesnäitleja Chadwick Boseman. Lisaks veel tilulilu auhinnad ehk parim produktsioonidisain, soengud ja kostüümid. Ilmselt neid kahest viimasest ikka üks saadakse.

Film ise on teatrietenduse filmiversioon, mida on ka filmi puhul pidevalt näha. Tegevuspaik on suures osas üks helistuudio, kus räägitakse pikalt omavahel ja elatakse välja 20ndate aastate rassismi ja selle arme tegelastele. Boseman on fucking epic enda rollis ja ehkki esialgu tundus, et talle ennustatav oskar oleks selline kaastunde oskar, siis tegelikult oleks ta ka selle igati ära teeninud. Tema Levee näppab iga stseeni, Davis on tavapäraselt hea, kuid ilmselt mitte päris oskari-hea.

Film pole ka väga pikk, lõpp on teaterlikult dramaatiline ja kõige viimasem puänt ajas enda kurjuses muigama.

Mõnumeeter: seksuaalvahekord klaveril
Valumeeter: kirjeldatakse koledaid asju, lõpus juhtub koledaid asju
Ajumeeter: dialoog on kohati väga-väga tihe

Veel rohkem nominatsioone tõmbas endale The Trial Of Chicago 7 - parim film, parim meeskõrvalosa (Sascha Borat Cohen), parim originaalstsena, parim operaatoritöö, parim laul ja parim montaaž. Põhiline tähelepanu tuleb 68. aasta mässust Chicagos, kus suurema osa möllust põhjustas ebapädev politsei reaktsioon rahumeelsena plaanitud protestidele, kuid kuna oli uus juhtivprokurör, siis tahtis ta kohtus ikka kellegi süüdi mõista.

Sündmus võetakse pulkadeks, antakse ajalootund ja seda väga kõvade näitlejatega. Lõpus tõmmatakse muidugi paatos ka üles, see jäi veidi häirima. Muus osas liigub film kenasti, on põnev ja puha. Miks just Borat nominatsiooni sai, ei oskagi öelda, sest Borat on ikka Borat.

Parima filmi saab ainult siis, kui BLM liikumine ja kogu muu mäsu annab poliitilise tausta seda hinnata. Muus osas ei tahaks päris eelmiste parimate filmidega võrrelda. Hea film, seda kindlasti, kuid kas midagi sellist, mis parimate filmide reast leida? Pole päris kindel.

Mõnumeeter: naised põletasid rinnahoidjaid
Valumeeter: politseilt saadi korralikult nuuti
Ajumeeter: mingi hetk oli väga raske aru saada, et kes nüüd millega süüalustest hakkama sai

[Mõnuagent 007]

Jätkates Oscarilainel, siis Netflixis on olemas ka dokumentaalfilmide kategoorias kandideeriv Crip Camp, mille produtsentideks oli eelmisel aastal samas kategoorias võidutsenud filmimaailmas üsna algaja mustanahaline produtsendipaar Barack ja Michelle Obama.

70ndatel oli invaliidide elu USAs üsna halb, kuna kuhugi nad ligi ei pääsenud, pigem jäeti nad koduseinte vahele kolletuma ja üleüldse oli siis invaliid olla väga paha.

Hipid tegid aga laagri, kus said invaliididest noorukid pidutseda, bängida (tekkis kubemetäide epideemia) ja omavahel sotsialiseeruda. Seal avastasid nad, et on tegelikult päris tublid. Sellest omakorda arenes välja sotsiaalselt vastutustundlik seltskond, mis hakkas nõudma ligipääsu avalikele asutustele, et invaliid olemine enam nii paha poleks.

Dokumentaalkaadrid õigest ajast, pildid, meenutused ja kõik muu juurdekäiv on põhjalik. Esimene osa ehk laager on veidi liiga pikalt käsitletud, seejärel avalik võitlus punaste nägude ja higiste poliitikute vastu omakorda üsna meeleolukas. Eks poliitiliselt oluline teema, aga teist aastat vaevalt Obamad oskarit saavad ja Octopusi film on parem ka. Aga mine tea, ikkagi Juu-Ess'n'Ei.

Mõnumeeter: invaseksist räägiti, aga ei näidatud
Valumeeter: noh, invaliidid tegid asju, ses osas üsna valulik ja kurb
Ajumeeter: kui ma ütlen, et ma vahepeal ei naernud vales kohas, siis valetan

[meesmuiste]

Tahtsin kiita ja tänada Dannarit filmiarvustuste eest! Tubli töö!

[Mõnuagent 007]

No kui tänatakse, siis tuleb edasi kirjutada. Täna vaatasin ära kaks Netflixis leiduvat nominenti.

Esimesena läks peale palestiinlaste lühifilm The Present, mis tuli Netflixi alles nüüd lähiajal. Isa ja tütar tahavad emale aastapäevakingiks osta külmkappi, kuid Läänekalda enklaavist poodi minek on paras kebekas läbi Iisraeli turvakontrollide, mööda logisevaid teid ja allasurutud inimväärikust.

Filmis justkui suurt ei juhtugi. Mees ärkab, läheb tütrega teele, mölutab tükk aega piiripunktis, siis jõuab poodi, ostab külmiku ja üritab külmikuga taas piiripunktist läbi minna. Samas kõik see on nii absurdselt absurdne, nagu ilmselt ka kogu situatsioon Palestiina ja Iisraeli vahelistes olukordades.

Tavaliselt Oscaril lähevad sealsed filmid kenasti peale, äkki on ka edukas. Film pole paha, täitsa hea isegi, jääb ka sinna 24 minuti juurde.

Mõnumeeter: pole midagi
Valumeeter: kui jõetu inimväärikuse allasurumine haiget teeb, siis üsna valus
Ajumeeter: juudid rääkisid üsna arusaamatult kanget inglise keelt.

Seejärel võtsin samuti Netflixist USAs rahva kõvasti välja vihastanud melodraama Hillbilly Elegy, mis tõi kohe meelde lapsepõlvest ühes väikelinnas pärit mälestused. Nimelt oli meil naabruses üks perekond, kus oli veidi joodik isa, ilmselt veidi joodik ema, kaksikud ja siis nende vanem õde. Isa peksis ema, natuke lapsi ka. Lapsed kaklesid omavahel ja koolis väga hästi hakkama ei saanud. Omavahel sõimati üksteist litsideks, trossideks ja värdjateks, aga kui sa kellegagi neist konflikti läksid, siis lennati kohe kambaga peale, karjuti, röögiti ja oldi muudmoodi värdjad. Või siis tugeva perekondliku sidemega.

Ühesõnaga on Lõuna-Eesti väikelinna asemel USA roostevööndi linn Ohiost, kus suuremat sorti perekond lärmavad omavahel, on vaesed, teevad narksi ja on muus osas saamatud. Nende pere noorim võsu õpib küll Yale's, aga tähtsa inteka eel saab ema üledoosi ja nii hakatakse vanu asju lahti võtma.

Film ajas kriitikud totaalselt kettasse, kuna pidada süvendama stereotüüpe USA roostevööndi nö. maakatest. Need on sellised inimesed, kellel pole väga ravikindlustust, toitu vajavad riigilt, kuid samal ajal on kapp täis Sprite'i purke ja suitsu jaoks leiab alati raha. Naisisikutel on lapsed taga hiljemalt hiliseks teismeeaks ja noored väga õppida ei viitsi. Kergelt selline Trailer Park Boys, aga nalja saab vähem.

Näitlejaansambel on muidugi mässiv. Glenn Close kandideerib naispeaosalise oskarile, sest näeb välja nagu Zorro Wremjast ja Napoleon Dynamite'i ristand. Amy Adams mängib tema tütart ja peategelase ema, kes oli tark plika, aga jäi ka kiirelt rasedaks ja seejärel jäi ümbruse vaesuse alla ja langes ise ka redneckiks.

Film on melodraama. Nagu väga melodraama. Peategelased käivad kohati enda lolluses jubedalt närvidele. Lõpp on arusaadav ja oodatav, kuid samas ka selline feel good story. Glenn Close esitati lisaks Oscarile ka sama rolli eest Kuldsele Vaarikale, mis on üsna tavapäratu. Lisaks kandideerib film ka parimate soengute ja grimmi kategoorias, aga ka halvima režii, halvima stsenaariumi auhinnale. Et no mine võta kinni.

Enihau, tempo oli talutav, film iseenesest põnevalt üles ehitatud ja Glenn Close oli kuradima hea. Valmistusin halvemaks (RT hinnang 26%, aga muus osas selline lihtne ja tore esmaspäevaõhtune meelelahutus).

Muide, filmi aluseks on bestseller mehelt, kes nüüd sihib roostevööndist vabariiklaste senaatori kohta

Mõnumeeter: sellises filmis võiks ikka mingi korralikum panokas olla, aga polnud midagi.
Valumeeter: ema peksis last, vanaema pani vanaisa põlema, suvaline peigmees kakles emaga, suvalised tüübid kaklesid pojaga, poeg tahtis kakelda ema suvalise peigmehega jne.
Ajumeeter: Lihtne ja tore esmaspäevaõhtune meelelahutus.

[cabron]

Glenn Close kandideerib naispeaosalise oskarile, sest näeb välja nagu Zorro Wremjast ja Napoleon Dynamite'i ristand. [/B]

hahahahaa, väga tabav kusjuures. Sa peaks Õhtulehes (või mujal) filmiarvustusi kirjutama.

[Mõnuagent 007]

hahahahaa, väga tabav kusjuures. Sa peaks Õhtulehes (või mujal) filmiarvustusi kirjutama.

Mulle ei meeldi väga kuskil filmiarvustusi kirjutada, kuna siis lendavad tihti mingit hi-end Sirbi filmifriigid kohale ja lärmavad, et ma ei kasuta sõnu narratiiv, misanstseen ja ei saa üldse aru, miks Õunpuu filmid on da best shit ever.

[plastic'99]

Mõnu, mis su top 10 Adam Sandleri filmid on

lisaks - vaata kui palju kiitjaid sa oled saanud pärast seda kui sa otsustasid lõpuks mu korduvalt edastatud nõu kuulda võtta ja hakkasid taandridu kasutama

[Mister]

Liitun ka kiidusõnadega Väga head ning omapärased arvustused, alati huvitav lugeda. Jätkata!