Film

[Mõnuagent 007]

Käisin ka vahepeal kinos. Artises on viimaseid seansse jooksmas intrigeeriva pealkirjaga film Jooksja, lits, araablane ja abikaasa. Prantsusmaa kummaline satiir, kus mitte just kõige nägusam mees ajab ihu äksi täis paksul 50+ prostituudil, araablasest noorukil, ülipikal kolleegil ja poolel linnal veel. Nali on siis selles, et mees pole nagu üldse nägus ja kõige selle juures sekeldatakse koledas Prantsusmaa linnas Clermontis ja tehakse hirmsaid asju nagu pihitoolis keelekat ja muud säärast. Kõik oli armsalt üle võlli, täiesti totter ja kaasas olnud naisisik ütles, et see oli umbes kõige parem film, mida ta näinud. Nuvot.

Eile õhtul käisin veel jälgimas Idris Elbat maadlemas Lõviga filmis Beast. Saalis polnud palju rahvast, aga film ise oli stereotüüpne aafrika, kus kõik on ilus, värviline ja loomarikas. Tegelikult on Aafrika üsna sitane koht. Aga filmist. Elba sõidab kahe tütrega, kellele ta väga ei meeldi, Aafrikasse safarisse ja seal on salakütid üles ärritanud vihase lõvi, kes hakkab kõiki ründama. Mingitel parimatel hetkedel meenutab film Alieni saagat, aga mitte ülihäid esimesi osasid, vaid pigem kolmandat, kus Alien oli juba arvutiga tehtud. Nii ka lõvid. Kohati oli film täiesti totter, sest, noh, kui ronid puu otsa, siis lõvi sind ei märka ka puu kõrguselt. Äkki tõesti? Aga igav ei hakanud, lõpplahenduse arvasin juba poole filmi pealt ära ja tisse ka ei näinud.

[Mõnuagent 007]

Yo, raffas.

Olen siin vahepeal veits mölutanud ja kinos käinud. Teen kiire ülevaate viimase 1,5 nädala vaatamistest.

Mulatineiu on andekas kunstnik, kes samal ajal käib rikkuritele cateringi tegemas. Rikkad on valged ja ülbed. Korraga selgub, et neiu pärineb väga valgest ja väga rikkast Briti suguvõsast, kes tahab temaga väga kokku saada. Mis saakski valesti minna? Just sellest räägib film Vere kutse või siis The Invitation. Vahepeal antakse mõista, et britid on viisakad, kuna nad on kolonialistid ja üleüldse on mehed, eriti valged trossid.

Ühesõnaga sõidab peategelane rõõmsalt Inglismaale, kus on lossis eriti seksikas omanik, kellega tekib peategelasel selline kergelt 50 halli varjundi vaibiga suhe. Samal ajal käivad mingid hirmsad värgid, kuskil on mingid kaks enamvähem poolkurja naist ja keegi peaks abielluma. Koguaeg vingutakse, kuidas valged on priviligeeritud, mehed on trossid ja yolo. Lõpuks selgub, et valged iidsed perekonnad on teinud lepingu Dracula endaga ja seetõttu nad ongi rikkad. Ühesõnaga käib mingi ultrafeministlik uinamuina ja isegi õudsed kohad pole väga õudsed, küll tegelikult päris naljakad. Saalis oli peale minu veel üks inimene ehk kaua seda meistriteost vaadata ei saa.

Tisse ei näinud, nägi daami peppi.

Enne eelmise pühapäeva jalkat läksin ära vaatama selle suve suurfilmi Kus langustid laulavad, mis on ajanud kriitikud täiesti marru ja nii olin ka forsseerinud arvamuse tugevalt negatiivse suunas. Noh, ses osas pean tunnistama, et nii hull ei olnudki. Kogu ülejäänud suve osas, kus filme on ikka väga halbu nähtud, siis oli vähemalt sirgjooneline mõrvalugu, kus mehed on kas väga-väga halvad või väga-väga head, peategelanna on väga võimestatud ja iseseisev naine, mustanahalised on üdini onu Tomilikult head ja kõik läheb nii, et võimestatud naisel on küll väga raske, kuid lõpuks saab ta ikkagi, ee, tasutud vist. Pildiliselt oli film ilus, kaks tundi läks päris kiiresti ja kuna ma raamatust mitte munnigi ei tea, siis ei oska ka väga pahane olla. Oli üsna vaadatav.

Samamoodi olin ootused imemadalaks timminud uue Melchior: viirastus osas ja täpselt samamoodi pean tunnistama, et ootasin isegi hullemat. Jah, endiselt ei saanud pea filmi lõpuni aru, et mis ja kes mingi kangelane on. Samamoodi ei saanud ma tihtilugu aru, et miks nüüd keegi teine või kolmas kinni võeti ja samamoodi ei saanud ma suurt aru, kuidas Melchior on nii tark, kui ülejäänud keskealised on täielikud idud. Samas naispeategelasest õhkub ikka erootilist vaibi, kogu mõrvalugu oli erakordselt algusest peale läbinähtav ja muus osas ei hakanud mul nii jubedalt igav, kui esimese osa ajal.

Ilmselt ongi Melchiori suurim viga selles, et kui Poirot tegutseb enamasti suletud keskkonnas (laev, mõisamaja jms), siis Melchior kalpsab mööda linna ringi ja see on täiesti fenomenaalne, kuidas täielikul ummikhetkel tuleb lahenduseks ülioluline tegelane lihtsalt põõsast välja mõrvarelv käes (no pmst umbes nii).

Vähemalt nägi tisse, kuid, noh, esteeriliselt polnud asi väga kena.

Reedel võtsin tõsisemalt ette Artise kava ja esmalt vaatasin ära Šveitsi filmi 99 kuud, mis linastus kuskil Cannes'i eriprogrammis. Filmitutvustuse järgi olin valmis selliseks histrioonilise isiksushäire analüüsiks nagu Gaspar Noe Love 3D, mida algul film ka täitis, aga siis pani kuhugi mulle tundmatus suunas ajama. Enihau, filmi naispeategelaseks on tsunamiuurija, kes lepib meestega kohtumisi kohtu kuhugi parklatesse, kus mees peab teda siis mask peas ründama, et naisisik istuks siis mehele näkku ja saaks sellest rahulduse. Pärast seda sõidab naine minema ja mees teisele poole. Meespeategelasega läheb veits lappesse, sest see hakkab kohtumise järel nutma ja ei saa motikat käima. See meenutas mulle jubedalt üht Eesti tuntud humanitaarteadlast, kes kasutas meeste leidmiseks umbes samasuguseid meetodeid ja kes mingi hetk küsis mu käest, et palju seksi eest mehed maksavad, sest tal on raha vaja ja mis ta niisama ikka tühja kõigiga bängib. Lisaks ütles ta kunagi, et "mis vahet seal on, et kas mind kepib reede õhtul üks riist või kaheksa". Noh, aga teaduses on inimene ikka üsna tugev. Samamoodi oli ka selle filmi tsunamiteadlane.

Enihau, kuidagi üritasid mõlemad tegelased 99 kuu jooksul enda suhet toimima saada, aga nagu ikka, siis sellised suhted ei toimi väga hästi, sest mõlemad jäävad ikka enda probleemidele lahendust otsima. Küll nende otsingute käigus tegeletakse eripalgelise bängimisega ja näeb sitaks tutte ja tisse. Tõsi, arvuliselt vist kahe naise omi.

Seejärel vaatasin ära värvilise ja positiivse 3000 aastat igatsust, kus Idris Elba mängib džinni, kes jõuab mingi ime läbi Tilda Swintoni kehastatud narratoloogi kätte. Filmi lavastajaks on Mad Maxi isa George Miller ja film toetub eriti tugevalt väga värvilise CGI peale. Kriitikutele enamvähem meeldib, kuid kinokassa osas on film täielik katastroof, kuid samas Artises oli reede õhtul üllatavalt mitu inimest.

Džinn räägib veits kibestunud Tildale enda elust ja olust, mis meenutab veidi Tim Burtoni alahinnatud Big Fishi. Ehk siis nö. reaalajas toimuv on üsna ebaoluline võrreldes džinni elulooga ja filmi point tundub olevat, et inimesed vajavad ilusaid lugusid. Ilmselt seda üritab ka Miller pakkuda, sest osad lood on päris okeid. Näeb ka arvukalt paljaid tisse, millest mõned on ka täitsa kenad. Nii seda kui ka eelmainitud 99 kuud julgen isegi ettevaatlikult soovitada.

Täna käisin lapsega vaatamas filmi Marmaduke ja selle eest tahaks küll hoiatada. Üldse on nende lastefilmidega sitaks keeruline, sest loodad saada Pixarit, aga selle asemel on eriti haleda arvutiprogrammiga tehtud haltuuramultikaid, aga kuna midagi võiks ju vaadata, siis toovad need ka raha sisse. Marmaduke on üks üsna tross koer, kes on täiesti treenimata ja korraldab pidevalt mingit sitta. Seepeale saabub ambitsioonikas koeratreener ja lubab teha lootusetust koerast võitja.

Seejärel treenitakse, minnakse võistlustele ja lõpuks usub Marmaduke endasse ja võidab. Selle vahel kukutakse pidevalt munadega vastu kõvasid kohti. Võideldakse tropi afgaani hurdaga ja situtakse peategelase poolelt suurde karikasse. Film on totter, loll ja solvab isegi kuueaastaste intelligentsi, mis siis, et nad ise ütlevad lõpus "väga meeldis". Minge putsi selle filmiga, ausalt!

[nonoh]

Mul seitsmendikud ja kaheksandikud käisid reedel vaatamas seda Melchiorit. Eks ma küsin neilt, mida noorus noist tissideist arvab.

[Wingback]

Eesti filmides on suht default, et tissivälgutamine pannakse sisse. Näiteid on mitmeid.

[Daz Booob]

Pole kordagi Riigikogu infotunnis tisse näinud

[Mõnuagent 007]

Pole kordagi Riigikogu infotunnis tisse näinud

Oo, valitsus, where are thou?

[vaikiv mees]

Eesti filmides on suht default, et tissivälgutamine pannakse sisse. Näiteid on mitmeid.

jep, see pidigi vist olema "Kirsitubaka" eetrisoleku ajal 1.01.2016,
kui Ajumurru grupis kerkis reaalajas sama küsimus

Tekkis küsimus, et miks uuemates eesti filmides pidevalt alasti ujumas käiakse.

[Mõnuagent 007]

Lubasin seekord kirjutada ka tööandja hüvanguks ühe filmiarvustuse. Samas kuulsin ühe daami käest, et tema mingid sõbrad on minu siinsete filmiarvustuste fännid, siis lisan siia, et "tisse polnud".

https://elu.ohtuleht.ee/1070483/arvustus-kalev-veidi-vigane-kuid-nauditavalt-meelelahutuslik-nostalgiatoode

[El President]

Lubasin seekord kirjutada ka tööandja hüvanguks ühe filmiarvustuse. Samas kuulsin ühe daami käest, et tema mingid sõbrad on minu siinsete filmiarvustuste fännid, siis lisan siia, et "tisse polnud".
https://elu.ohtuleht.ee/1070483/arvu...nostalgiatoode

kas sellest võib välja lugeda, et klientkohtunike äratinistamisest juttu ei tehtud?

[Mõnuagent 007]

kas sellest võib välja lugeda, et klientkohtunike äratinistamisest juttu ei tehtud?

Aa, tehti ikka. Dinamole rahamaksmine ja siis kohtunikejamad olid ka sees. Pigem siis sellise "ah, paratamatu shit toonases ühiskonnas".

[nonoh]

Kuram. Küsisin siis kaheksandike käest, kas oli melchioris rindu näha, nemad ei mäletavat. Ma omast arust kehitasin õlgu, aga siis toodi üks päev mingi poiss minu juurde letti, kes olevat kõiki melchiore mitu korda näinud, "ja tema ka pole kordagi rindu näinud seal!!!"

No vot siis. Kummitusrinnad.

[Mõnuagent 007]

Laip lamas palju rinnu lavatsil.

Carmen Mikiveri piinati. Rinnad paljad.

[nonoh]

Hmm.. ma ei tea, kas kutse-eetika lubab mul seda teemat veel surkida, samas sellele melchiori spetsialistile tahaks küll koha kätte näidata. Dilemmad dilemmad.

[Mõnuagent 007]

Noorsugu on hukas jep. Küll kaala ja/või raudidas selgitavad täpsemad süüdlased.

[mcnamara]

Üle hulga aja oli minulgi paar vaba tundi, et korra Artises käia. Saalis kolm inimest, all raamatupoes ehk umbes neli. Koroona või mittekoroona, inimesed istuvad õhtuti kodus. Kardan väga, et Artis seda talve üle ei ela.