Film

[Mõnuagent 007]

Ligi kuu olin üritanud jõuda Kurbuse kolmnurgale, aga ikka ja jälle oli miskit valesti. Küll olin tööpäeva lõpus liiga väsinud, et 2,5 tundi satiiri vaadata, küll oli saal minu maitse jaoks liiga täis. Täna hommikul oli enne Viaplaysse jalkale minekut piisavalt aega ja sobivalt oli Apollo Solarises ka seanss. Saal oli küll piisavalt täis, kuid võtsin kuhugi täitsa etteritta, laadisin enda vinge OnePlusi täis, jõin Kokomo ubadest tehtud kohvi ära, tõmbasin enda perse Softrendi diivanilt üles, ajasin Bugatti valge mantli selga ja jalutasin Kassisaba korterist välja. Kuulasin parasjagu JBL klappidest Julian Casablancasi laulu "Where No Eagles Fly", kui nägin endist töökaaslast, kes oli minu üllatuseks saanud juba kahe lapse isaks, kuid ma hetkel ei oska öelda, mis liigist lapsed tal on, aga küll märkasin seda, et vanal kolleegil oli sitaks kallis lastevanker.

Ühesõnaga kinno jõudsin umbestäpselt õigeks ajaks, sest enne oli vaja posti panna mõned kirjad, et saaks autogramme. Rootslase Ruben Östlundi eelmine film "Ruut" oli väga vinge, kuid kummalisel kombel ei mäleta ma sellest suurt midagi. Küll kiidan koguaeg, sest nii on viisakamates kultuuriringkondades parem valgus tagatud. Film teenis ka Cannesi filmifestivalil Ballon d'Ori ja seda saadeti kaheksaminutise hipsteraplausiga.

Film ise algab kenasti. Naerdakse selle üle, et kui müüakse kallimat brändi, siis peavad modellid olema kurja näoga, sest siis saab türastunud vaene aru, et seda tarbides saad ise ka vaestele allapoole vaadata. Vaesem bränd reklaamib end naeratades, kuna ka nendega on tore. Seejärel asuvad noored modellid enda sisutühja elu täitma vaidlusega, et kes peaks arve maksma. Kumbki teineteisest väga ei hooli, aga vähemalt saab kuulsa suhteda instasse jälgijaid. Seejärel minnakse kruiisile, kus kõik on samamoodi tühjad ja samas ka neetult naljakad inimesed, keda ei huvita ei kallis toit, uppuv laev ega padualkohoolikust laevakapten.

Kõik on hüsteeriliselt naljakas ja fäänside küünte ja sätendava ifooniga daamid naersid filmi ajal kõrvulukustavalt. Filmi 2,5 tundi läks kiirelt ja oli lõpuni lõbus. Küll tekkis tunne, et, noh, inimesed on trossid ja üleüldse võiks suuremale osale inimkonnale kohe ühe suure hävitusjõuga pommi kaela visata, sest kõik on pealiskaudsed, tühised ja üleüldse.

Film sai läbi, tõmbasin enda Bugatti mantli selga, mõtisklesin veel veidi, et maailm on mõttetu ja inimesed trossid ja läksin jalkat kommenteerima. Noh, kuna midagi peab ju tegema. Tisse nägi ka sort of.

[Daz Booob]

Eile tuli Netflixi kauaoodatud saksa eepos Läänerindel muutusteta, mis on aus sõjafilm, kus naistel on üliväike osa, kõik on rõve, kole ja üleüldse. Film kestab 2,5 tundi, mistõttu võin hoiatada, et naisvaatajatel hakkab igav ja siis peate olema valmis enda uut Softrendi diivanit testima.

Selle eel ja järel peate vastama küsimustele:
- oot, kes seal I maailmasõjas võistlesid?
- oot, kas see oli päriselt ka nii?
- oot, miks need mehed üldse sõtta läksid?
- oot, miks Saksamaa alla andis?

Filmi peategelane meenutab Sergo Varest ja seetõttu sai teda üsna hästi meelde jätta. Teised tegelased surid nii rändom hetkedel, et alles lõpus sai aru, et kes oli kes ja mis oli mis. Film oli selline, et pole ime, et 30ndatel seda ära keelati, sest sõda peab näitama vinge ja heroilisena, kus surrakse ainult siis, kui enne seda on reamees Ryan, kümme juuti või kolm last ära päästetud. Aga selles filmis surrakse mõttetult, debiilselt ja ebavajalikult.

Naistegelasi väga pole, mistap pole ka tisse.

Selline sakslaste "Tõde ja õigus". See Serksi n.ö viimane sõber meenutas ka üht eestlast ja neid oli seal veel. Lahe film. Ilus film. Hästi tehtud.

[Daz Booob]

The Woman King on vändatud ajaloo ainetel, kuid asjalood olid seal kuningriigis vähe teisemad (pliiatsi ja paberi järgi). Antud film on aga lahe andmine ja kaks+ tundi läksid lõtva - hea tempo, näitlejatöö, mõnusad võitlusstseenid, kübeke draamat, paar ilusat meest ja killuke Aafrikat.

[rainis007]

Eile tuli Netflixi kauaoodatud saksa eepos Läänerindel muutusteta, mis on aus sõjafilm, kus naistel on üliväike osa, kõik on rõve, kole ja üleüldse. Film kestab 2,5 tundi, mistõttu võin hoiatada, et naisvaatajatel hakkab igav ja siis peate olema valmis enda uut Softrendi diivanit testima.

Selle eel ja järel peate vastama küsimustele:
- oot, kes seal I maailmasõjas võistlesid?
- oot, kas see oli päriselt ka nii?
- oot, miks need mehed üldse sõtta läksid?
- oot, miks Saksamaa alla andis?

Filmi peategelane meenutab Sergo Varest ja seetõttu sai teda üsna hästi meelde jätta. Teised tegelased surid nii rändom hetkedel, et alles lõpus sai aru, et kes oli kes ja mis oli mis. Film oli selline, et pole ime, et 30ndatel seda ära keelati, sest sõda peab näitama vinge ja heroilisena, kus surrakse ainult siis, kui enne seda on reamees Ryan, kümme juuti või kolm last ära päästetud. Aga selles filmis surrakse mõttetult, debiilselt ja ebavajalikult.

Naistegelasi väga pole, mistap pole ka tisse.

Selline sakslaste "Tõde ja õigus". See Serksi n.ö viimane sõber meenutas ka üht eestlast ja neid oli seal veel. Lahe film. Ilus film. Hästi tehtud.

Pean oponeerima.
Läänerindel muutuseta on vapustav raamat.
Aga see Netflixi film on totaalne sitt võrreldes just selle sama looga.

Täiesti jälgitamatu film kus ühegi tegelase (isegi mitte peategelase!!) storyline ei saa normaalset tähelepanu ja arengut.
Seeditud ja pealiskaudne teema mille saab kahe-kolme lausega kokku võtta.

Oma roll selles ka, et ootused olid kõrgel. Põhimõtteliselt selle filmi pärast sai uuesti Netflixi konto lahti tehtud.

Kõike arvesse võttes maksimum 5/10st.
Efektid, visuaalid jms olid head, aga sisu oli laialivalguv sitt.

[xxD]

Palun austada BLM liikme soovi ning mitte minna kahel esimesel linastusnädalal musta pantrit vaatama, muidu oled jurim ja hamiltoni suguste meelest rassistid vms.

"To all Caucasian people, don’t you DARE go watch the movie on opening weekend. Seats should be saved/reserved only for people of color, more specifically black people, and if you don’t abide by those rules then you are “anti-black."

[nonoh]

Mis BLM soove sa veel austad?

[cabron]

Ma olen päris BLM-homie, sest ma viin "white audiences must refrain from attending opening weekend screenings of Black Panther: Wakanda Forever in order to prove that they are “down for the cause”" veelgi kaugemale - ma ei vaata seda filmi KUNAGI. Kas Wakanabe ei peaks olema üldse mingi jaapani teema? Lisaks kiresid interneti filmispetsid, et see kurva näoga must näitlejanna peaks KOHE Oscari saama või muidu on kõik perses.

[Mõnuagent 007]

Kõiki Marveli filme peaks varustama "audience must refrain from attending every screening of /sisesta nimi/"-piiranguga.

[Daz Booob]

Ewan McGregor, Tilda Swinton, Christop Waltz, Ron Perlman, Cate Blanchett, John Turturro, Burn Gorman on saanud osa Guillermo del Toro Pinocchios, mis on auhindu väärt nukufilm.
Netflixis on asja tegemise lugu ka, mida võiks ennem isegi vaadata. Võib ka kiirendusega .

[Mõnuagent 007]

Tulin siin reisilt tagasi ja kupatusin kohe kinno. Küll on mingit pahameelt olnud, et miks venelase Serebrennikovi film üldse kinodes, kuid kuna Leto mulle sitaks meeldis, siis võtsin ikka ette filmi Tšaikovski naine. Saalis olin ma kõige noorem ja ainus mees. Film rääkis Tšaikovski variabielust, mille härra võttis endale katteks, et ei räägitaks, kuidas ta enda õpilastega seksvärki teeb. Noh, meestega ja nii. Naine muidugi oli noor ja tahtis endale "peaaegu raugast" 25-aastast Pjotrit.

Naine võttis asja muidugi tõsiselt, kuid Pjotr tahtis ikka noormeestega ringi tõmmelda. Naine läks üha rohkem peast segi, oli enda arvates kinnisideega "olla Tšaikovski õige naine" ja kuna toona väga lahutada ka ei saanud, siis 2,5 tundi kareldi selle üle, et kuidas ja mis edasi teha.

Film oli muuseas väga tõetruu ja lugesin seejärel tund aega Tšaikovski elust wikipediast. Tisse nägi ka. Muus osas väga hea film.

[LaRaBla]

Jupiteris on jube palju mingeid soome filme. Ma olen nüüd kolm tükki ära vaadanud ja tekkis üks loll küsimus. Kas soomlaste analoog Hollywoodi õnnelikule lõpule on kellegi filmi lõpus infarkti suremine?

[Mõnuagent 007]

Parem kui maksatsirroos v enekas.

[Daz Booob]

Kui joomist ja paela punumist sa näed, tunned, kuuled - tajud läbi aja. Siis infarkti puhul lihtsalt tabad heal juhul end mõttelt, et oi bljaad. Ehk infarkt on pigem hullem.

[Mõnuagent 007]

Mingi nädala eest küsis üks daam mu käest, et kas Avatar on nähtud ja siis ma vastasin, et ei ja et vist ei lähe ka. Seejärel olin nädala kodus, võitlesin gripiga (kes endiselt pole vaktsineerimas käinud, siis käige, kuna see aasta on raevukas aastakäik) ja eile tundsin siis, et nüüd piisavalt okei, et võib lõpuks välja minna ja kinno jalutada. Kuna kavas oli sisuliselt Avatar, Avatar, Avatar, Avatar ja Avatar, siis ohkasin ja valisin Avatari.

Enne seda sain apteegist osta mingi kickass Xymelinsudafedi ja sain ka nina lahti. Mingi hetk mõtlesin, et äkki ikka skipin viimasel hetkel, aga ikka läksin saali ka. Apollo Saku Suurhall, seega 2d ja värgid. Avatariga on mul üleüldse keerulised suhted, sest James Cameron on ajaloolises mõttes konkurentsitult mu lemmik filmilavastaja. Terminaatorid, Alien, Abyss ja isegi Titanic (true liesi olen ainult paar korda näinud, aga oli ka lahe) on ju kõik megafilmid. Siis tuli Avatar, läksin vaatama ja paar tundi edasi kulgedes sain aru, et viled ja kellad on nummid, aga muidu ikka sitaks tühi film. Sisuliselt keerasin enda must-valge maailmavaatega vindi üle, vingusin, et Avatar on jube (ma ei mäleta, äkki oligi) ja juubeldasin, kui Hurt Locker oskari võitis.

Enihau. Ka selle filmi eel olin väga skeptiline ja kuskil filmi keskel oli mul endiselt kohati maruigav ja tundus, et puudu on veel JarJar Binks. Sisu oli midagi sellist, et esimeses osas hukka saanud mariinid muudeti inim-navi sümbioosiks ja saadeti katkijäänud missiooni uuesti lahendama. Põhiülesandeks James Sully mahanottimine.

Esimeses osas oli James siis selline latest?cb=20200817112818.jpg , aga selles osas on ta. 0e008825af3949cfb883a8c700dbe7c565000637-760x400.jpg?rect=25,0,711,400&w=700&h=394&dpr=2.jpg

Vahe nagu Jüri Ratas enne ja pärast trenni.

Sully elab vingelt enda metsarahva seas, tal on mingi posu lapsi, kellest üks on mingi veidram mutant, kes on vanuses 8, keda kehastab 70+ Sigourney Weaver ja kes on teistest veel erilisem. Ja siis kaks poega ja üks tütar, vist veidi loomulikumast sidemest ja siis üks on vist põhimariini väikelaps, kes tahab ka olla navi.

Siis põgenevad nad veemaailma, kus on teistsugused tegelased veits. Lapsed kaklevad teiste lastega, leitakse uusi loomi ja lõpuks müdistatakse siis täiega. Maailma ajaloo kalleima filmi point on, et ärge lagastage maailma ja üleüldse. See on päris naljakas, kui järgi mõelda, aga eks kliimakonverentsidel süüakse ka jääkarupraadi või midagi.

Aga siis korraga sain ma mingi filmi keskel aru, et tegelikult polegi see kõik nii halb. Pildiliselt on neid filme ju sitaks tulnud, kus mingisugused kummalise välimusega tegelased lasevad enda persest välja aega ja muud muutvaid supervõimeid, lennatakse ringi multiversumites ja kõik on nendes filmides VEEEEEEEEL rõvedam, lollim ja debiilsem, kui esialgses Avataris üldse ollagi sai. Toona oli kõige kõrgemalennulisem superkangelase film Dark Knight, aga see oli superfilm. Muidugi tundus Avatar toona ebaõiglaselt ülekullatud mögana, kuid praegu on taustsüsteem lati nii alla laksinud, et teine Avatar on sisuliselt level Top Gun teine osa meelelahutus. Veidi vähem geiseksi ja homoerootikat küll, kuid ma usun, et woke-maailm elab selle üle. Tegelastel mingeid arusaamatuid ülivõimeid pole, mingisuguseid multiversumeid ei litita ja klanne juhtivates meestes ja neid toetavates naistes on ka miskit tänapäeva Disney toodetele harjumatut.

Ülimalt tahaks kiita viimast tundi ja hõljuklaevaga toimunud möllu. See oli enda inseneerikatasemel miskit level Aliens meets Abyss meets Titanic. Sel hetkel olin ma reaalselt müüdud.

Seega, uskumatult kõlab, aga täitsa soovitan.

Tisse ei näe.

[Mõnuagent 007]

Enne jõulu külastasin kinoteatrit, et vaadata ühte vähest kinos olevat täiskasvanud publikule suunatud filmi, mis ei kanna nime Avatar. Ses osas on Linnamäe kinomonopol üsna sitt, et varasemalt oli kinoturul veidi sellist hipstervaibi ka, et võtame mingeid kummalisemaid väikefilme sisse, kuid nüüd, jah, Avatar ja siis lastefilmid ja siis õudukad ja ongi kõik. Aga kapitalism ongi tore, kui just monopoli pole ja shit.

Ah, jäin mingit suvapaska mölisema. Ühesõnaga kinos on veel ka film Whitney Houstonist, mis kannab nime I Wanna Dance With Somebody. Whitney mulle iseenesest meeldis juba aastast 1993, kui raadios mängiti pidevalt tema lugu filmist Kehakaitse ja kui mu ema siis suveperioodil jälle kuskil raviasutuses ravil oli, siis küsisin ühelt teiselt vaimselt häiritult seal raviasutuses, et mis bänd seda laulu laulab. Ja nii ütles hull-Janek (sest pmst iga hullu nimi oli toona Janek), et see on Whitney Houston.

Whitney elu polnud muidugi meelakkumine ja ta suri õnnetult ja noorelt, mis ajab ALATI iga Hollywoodi filmimeistril objektiivi totaalkikki. Filmi stsenaristiks oli sama till, kes tegi stsena ka Bohemian Rhapsodyle, mille stsenaarium oli siis selline, et võtame esimese lõigu wikipediast, siis lükkame laulu vahele, siis teise lõigu, lükkame laulu vahele ja siis kolmanda lõigu ja lükkame veel mingi laulu vahele.

Suvine Elvis oli selles osas rajum, et seal pandi ka ekraanil kõik omamoodi sillerdama, kuid Whitneyga juhtub täpselt sama asi, mis Bohemianiga, et mingil hetkel hakkab minema kõik täpselt valemi järgi:

- noor neiu laulab väga ilusti, nagu võluväel tuleb muusikamänedžer ja võtab ta enda alla
- kõik läheb kenasti, laulud rokivad täiega, neiu on muudkui veel rõõmsam
- siis leiab endale mehe, kes on veidi tross, enam nii hästi ei lähe
- aga kõik on väga fäänsi, eriti majad ja kalliskivid ja shit
- siis enam nii hästi ei lähe, laste saamine pole ka pidevalt tuuritades lihtne
- oi, näe, peategelane tõmbab juba pidevalt alksi ja narkot
- oi, näe, kõik sugulased on ka tglt üsna trossid
- oi, näe, nüüd on ta juba väga inimvare
- oi, näe, nüüd surnd

Iga selle vahele pane ilus laul, et rahvas saaks enda fännikoguse kätte ja siis ongi hittlugu tehtud! Urmas Alenderi biopic ilmselt juba ootab. Või Jaak Joala. Aa, ei, neist tehti ju muusikalid.

Seejuures on kõige kurvem asi, et nendes filmides jääb peategelane täiesti tühjaks kestaks. Sisuliselt ei saanud Houstonist muud teada, kui seda, et tal oli lihtsalt jumalikult võimas hääl. Laule ta ise ei kirjutanud, vaid valis teiste tehtud ja vastavalt enda parasjagu tujule. Inimsuhteid valis suhteliselt suvaliselt, ja, nagu ikka, mugavalt tundis ta end ainult laval. Ema saatsin samas ikka vaatama, kuna ta sort of fänn. Muus osas oli okei meelelahutus. Pärast loed Wikipedia läbi ja saad aru, et vahele on jäetud need kõige kummalisemad ja mustemad hetked, et meelelahutusmaailm tunduks ka sisuliselt surnuks aetud hobuse kõrval ikka meeldiva kohana. Tisse ka ei näe.


Aga eile, kui suurem osa progressiivset noorsugu vaatas televiisorist filmi Tii Haard, siis otsustasin üle pika aja võtta ette Netflixi uuema teose A Glass Onion: Knives Out Story. NME pealkirjas lubati, et "tunneme kadedust nende ees, kes saavad seda filmi esmakordselt vaadata". Esimene osa oli selline teravmeelne satiir valgekraelise eliidi osas ja ses osas kannab ka teine osa Netflixi woke-vaimu, et peategelasteks on seekord ilmselgelt Elon Muskist inspireeritud suurmagnaat Edward Nortoni kehastuses, kes kutsub enda juurde enda praegused ja endised äripartnerid (ja ärisõltlased), et lahendada tema mõrvamüsteerium.

Kohale saabub ka Daniel Craigi kehastatud meisterdetektiiv James Blond, kelle kohaletuleku põhjusest justkui keegi ei tea. Peategelased on veelgi rohkem nihkes karikatuurid, kui eelmises osas. Dave Bautista mängib näiteks meesõiguslusjuutuuberit. Siis on mingi vasakpoolne Sarah Palini stiilis naiskuberner. Putsikukkunud endine modell, kes on veel eriti loll ja nii edasi ja tagasi. Tegevus toimub magnaadi erasaarel ja tema villaga pole prop-disaineritel just vähe fantaasiat võimaldatud. Kõik on ikka mõnuga üle võlli ja samamoodi mängivad ka kõik parasjagu üle võlli. Ka Benoit Bond ehk siis Daniel Craig.

Mõrvamüsteeriumi lahendamine ei lähe muidugi plaanitult ja nii hakatakse ootamatult lahendama teisi mõrvu. Mis mind veidi häiris, et kohe alguses oli aru saada, kes on see nö. esimese osa teenijatüdruk, kes on selle segase pundi ainus normaalne djüüd. Ka lõpplahendus ei olnud enam nii üllatav, kuid samas töötas nii piisavalt suurmagnaatide vastaselt, et poliitiliselt kuskile vasakpoolele minevate jaoks on lõpumürgel kindlasti väga meeldiv. Samas, noh, ka endal oli üllatavalt meeleolukas, kui Janelle Monae mürgeldama hakkab ja Benoit Blanc rahulikult salaja sigarit tõmbab.

Meel sai lahutatud, tisse ei näinud.