Täna sai siis jõule tähistatud ... kinos. Kavast oli võimalik paar filmi täitsa leida. Näiteks The Menu, mille peaosas on siis kõige omapärasema näokujuga näitlejanna Anya Taylor Joy ja samuti omapärase näokujuga Ralph Fiennes (no see djüüd, kes mängis Voldemorti). Esimese hooga meenutab treiler ja plakat mingit järjekordset toidupornot, aga kuna ma olin näinud mingeid Ekspressi arvustusi, siis oli aru saada, et tegu on siis mingi tumedamat laadi värgiga, kus võibolla söödetakse inimestele inimesi sisse.
Seda viimast ei juhtunud, aga tegu oli ikkagi siis sotsiaalselt kriitilise õudusfilmiga, kus ebasümpaatsed tillid pannakse fäänsisse restorani üksikul saarel ja hakatakse nendega vähe psühhoterrorit tegema. Selliseid filme on ikka tehtud, kus ollakse ühel väiksel alal ringi, vastuvõtjad teevad mingeid kummalisi rituaale ja saad aru, et tegelased hakkavad ükshaaval surema, aga nad on ka mingil põhjusel seda väärt.
Filmi sotsiaalne kriitika võtab üsna sarnase suuna, mis Kurbuse kolmnurk ehk siis rikkad ja võimsad on tegelikult hingetud tillid ja nende üle on tore naerda. Mingid sotsiaalmeediasõltlastest wannabe-suunamudijad, teiste kannatustelt rikastuvad investeerimispankurid, washed-up kuulsused ja siis muidugi lihtsalt ilusad ja toredad, kes käivad ilgelt kallitel õhtusöökidel, aga ise ei saa suurt munnigi aru, miks ja mida neile pakutakse.
Mingile kulinaarile ilmselt ajaks muidugi filmis pakutud toidud ka juba vaimse ereka ja maitsenäsade ejakulatsiooni peale, aga, noh, toit oli vist okei. Inimesi mõnitati ja neile tehti korralikult haiget. Sobib vaatajatele, kes tahavad nautida teiste inimeste piinasid ja joovastuvad sellest, et ka rikkad nutavad. Vist. Muus osas oli filmi point, et tegelikult peaks sööma lihtsalt puhtalt ja korralikult ja kõikide nende eriti fäänside restode ja toitude taga on lollide ja rikaste kapriisid, mistõttu inimesed põletavad nii ennast, loodust kui ka kõike, mis elus oluline.
Tisse ka ei näe.
Õhtupoolikul võtsin ette filmi Lily Alleni mehe David Harbouriga, keda võib tunda ka osa eest Stranger Thingsis. Film kandis nime Jõulumadin. Rikkad ja vastikud (nagu mingi teema Hollywoodis praegu, et kõik rikkad on vastikud ja trossid) kogunevad jõuludeks pere matriarhi juurde ja plaanivad üksteise võidu talle ilma libestita persse pugeda. Välja arvatud siis enamvähem okei poeg, tema abikaasa (poliitiliselt korrektselt on tema mustanahaline) ja nende tütar, kes usub reaalselt jõuluvana ja soovib, et vanemad ära lepiks.
Pere ründab ootamatult hambuni relvastatud jõuk, keda juhid mr. Scrooge, keda mängib John Leguizamo. Kusjuures ta mängis ka Menüü filmis putsikeeranud filminäitlejat, aga see selleks. Kurjategijad tahavad pere häärberi keldrist pärit šeifist saada ilgema koguse pappi ja siis ise rikkaks saada.
Aga samal ajal satub häärberisse joodikust pahur mees, kes tahaks rahulikult jeed tõmmata, aga kuna ta ära ei saa minna, siis on vaja hakata pätte purustama. Ses osas on tegu nagu Tii Haard kohtub Hõum Alõuniga. Aga NY politseiniku asemel on tegu päris Jõuluvanaga, kes sõidab ringi põhjapõtradega, rändab läbi korstna, aga on, noh, veits kibestunud ja joodik. Kunagi oli ta vinge viiking, kes purustas haamriga vastaste kolpasid ja mingil hetkel hakkab ta sama tegema.
Selliseid filme on John Wicki tuules tehtud juba päris mitmeid, kus peategelane lihtsalt läheb ja taob vastaseid tuimalt ja fantaasiarohkelt juppideks. Ses osas pole filmis midagi uut. Vahepeal teeb väike laps Home Alone trikke ka, millele ka muidugi korrektselt viidatakse. Inimesi tükeldatakse, jäetakse jäsemetest ilma, sisuliselt tehakse ikka igasugu trikke. Noorem publik saalis huilgas rõõmust, aga muus osas oli selline tore jõulufilm.
Tisse muidugi jälle ei näe.
Seda viimast ei juhtunud, aga tegu oli ikkagi siis sotsiaalselt kriitilise õudusfilmiga, kus ebasümpaatsed tillid pannakse fäänsisse restorani üksikul saarel ja hakatakse nendega vähe psühhoterrorit tegema. Selliseid filme on ikka tehtud, kus ollakse ühel väiksel alal ringi, vastuvõtjad teevad mingeid kummalisi rituaale ja saad aru, et tegelased hakkavad ükshaaval surema, aga nad on ka mingil põhjusel seda väärt.
Filmi sotsiaalne kriitika võtab üsna sarnase suuna, mis Kurbuse kolmnurk ehk siis rikkad ja võimsad on tegelikult hingetud tillid ja nende üle on tore naerda. Mingid sotsiaalmeediasõltlastest wannabe-suunamudijad, teiste kannatustelt rikastuvad investeerimispankurid, washed-up kuulsused ja siis muidugi lihtsalt ilusad ja toredad, kes käivad ilgelt kallitel õhtusöökidel, aga ise ei saa suurt munnigi aru, miks ja mida neile pakutakse.
Mingile kulinaarile ilmselt ajaks muidugi filmis pakutud toidud ka juba vaimse ereka ja maitsenäsade ejakulatsiooni peale, aga, noh, toit oli vist okei. Inimesi mõnitati ja neile tehti korralikult haiget. Sobib vaatajatele, kes tahavad nautida teiste inimeste piinasid ja joovastuvad sellest, et ka rikkad nutavad. Vist. Muus osas oli filmi point, et tegelikult peaks sööma lihtsalt puhtalt ja korralikult ja kõikide nende eriti fäänside restode ja toitude taga on lollide ja rikaste kapriisid, mistõttu inimesed põletavad nii ennast, loodust kui ka kõike, mis elus oluline.
Tisse ka ei näe.
Õhtupoolikul võtsin ette filmi Lily Alleni mehe David Harbouriga, keda võib tunda ka osa eest Stranger Thingsis. Film kandis nime Jõulumadin. Rikkad ja vastikud (nagu mingi teema Hollywoodis praegu, et kõik rikkad on vastikud ja trossid) kogunevad jõuludeks pere matriarhi juurde ja plaanivad üksteise võidu talle ilma libestita persse pugeda. Välja arvatud siis enamvähem okei poeg, tema abikaasa (poliitiliselt korrektselt on tema mustanahaline) ja nende tütar, kes usub reaalselt jõuluvana ja soovib, et vanemad ära lepiks.
Pere ründab ootamatult hambuni relvastatud jõuk, keda juhid mr. Scrooge, keda mängib John Leguizamo. Kusjuures ta mängis ka Menüü filmis putsikeeranud filminäitlejat, aga see selleks. Kurjategijad tahavad pere häärberi keldrist pärit šeifist saada ilgema koguse pappi ja siis ise rikkaks saada.
Aga samal ajal satub häärberisse joodikust pahur mees, kes tahaks rahulikult jeed tõmmata, aga kuna ta ära ei saa minna, siis on vaja hakata pätte purustama. Ses osas on tegu nagu Tii Haard kohtub Hõum Alõuniga. Aga NY politseiniku asemel on tegu päris Jõuluvanaga, kes sõidab ringi põhjapõtradega, rändab läbi korstna, aga on, noh, veits kibestunud ja joodik. Kunagi oli ta vinge viiking, kes purustas haamriga vastaste kolpasid ja mingil hetkel hakkab ta sama tegema.
Selliseid filme on John Wicki tuules tehtud juba päris mitmeid, kus peategelane lihtsalt läheb ja taob vastaseid tuimalt ja fantaasiarohkelt juppideks. Ses osas pole filmis midagi uut. Vahepeal teeb väike laps Home Alone trikke ka, millele ka muidugi korrektselt viidatakse. Inimesi tükeldatakse, jäetakse jäsemetest ilma, sisuliselt tehakse ikka igasugu trikke. Noorem publik saalis huilgas rõõmust, aga muus osas oli selline tore jõulufilm.
Tisse muidugi jälle ei näe.
Kommentaar