Film

[Daz Booob]

Perse küll, ma mõtlesin, et jutt MA dokumentaalist.

[Mõnuagent 007]

Kuna Premier League'i storybookis oli õhtuse mängu skooriks antud 0:0, siis läksin pärast trenni hoopis jälle kinno. Kunagi oli päris lõbus film Searching ja nüüd oli kinos selle mõtteline järg Missing ehk Teadmata kadunud.

Ma olen seda juba enda poja pealt näinud, et see on täiesti rets, kui kiirelt ja hästi lapsed õpivad arvutit-telefoni kasutama. Sisuliselt oskab poiss teha asju, millest ma isegi kuulnud pole. Nõnda siis oli Missingu peategelane 18aastane neiu, kes kasutas Apple'i arvutit ja istus programmides, mida ma isegi kunagi kasutanud pole. Kui tema ema läheb Kolumbia reisil kaotsi, siis hakkab ta kasutama igasugu võimalikke variante, et enda ema jälgi ajada.

Ema oli muidugi veidi kahtlase minevikuga, tema uus poiss-sõber ka veidi kahtlane, mistap oli kõik piisavalt segane, et ligi kaks tundi jooksnud film piisavalt põnev oleks. Tõsi, kõigist kasutatud programmidest ma täpselt aru ei saanud, kogu skeemi põhiline tähelepanek oli, et boomerid kasutavad kõikjal ühte ja samasugust parooli. Lisaks kõigele oli lõpusüüdlase plaan kuidagi nii psühhopaatlikult imelik, aga sellele filmi jooksul väga mõelda ei jõudnudki, vaid teel koju trolli peale ja selleks ajaks oli üsna hea kaks tundi viidetud.

Nägi veel lõpetuseks viimased kolm minutit ka 0:0 mängu.

Aa, muidugi kõige parem oli see, et woke-põlvkonna jaoks olid soolised ja rassilised stereotüübid vastavalt kehtivale korrale paika pandud. Naised head, must naine väga hea, asiaadist mees veidi näästi, latiino väga töökas ja valge mees väga-väga paha.

Tisse pold.

[Mõnuagent 007]

Kuna nägemata filmidega on veits sitasti, siis käisin vaatamas Artises kutsuva pealkirjaga filmi Naudingute maja. Film hakkas kohe palja naisega, sest film räägib daamist, kes tahab olla kirjanik ja kirjutada prostituutidest. Kuidas olekski parem inspiratsiooni koguda, kui minna Berliini lõbumajja tööle, eks. Iseenesest pole see nii haruldane midagi, sest kunagi tundsin ühte Eestiski korduvalt avaldatud daamkirjanikku, kes oli nümfomaan ja kes küsis mu käest, et palju temaga seks väärt võiks olla, kuna, noh, mis sa tühja ikka kütad ja üleüldse.

Enihau, peategelanna oli päris kena, meenutas ühte mu kunagist sõbrannat väga, aga mu sõbrannal olid suuremad ponkerid. Film näitas, et prostituudina töötamine on marulahe, sest saab normilt palka ja tegeleda enda pereeluga, lisaks on personal väga toetav ja sõbralik. Lisaks on see naiste võim ja mehed maksavad raha ja ainult vahepeal tuleb mõni vägivaldne või laksu all tross da haussi, aga need visatakse kiirelt välja ja ka mehed suhtuvad prostituudist sõbrannasse normaalselt, kuna, noh, naiste võim ja shit.

Kogu idee oli umbes selline, et prostituudi töö on okeika ja mingid detailid, et suurem osa Berliini lõbutüdrukud on Ida-Euroopa vaesed naised, kes sinna pooleldi inimkaubanduse kaudu veetud, on mingi alatu laim. See selleks, mis ma siin ikka moraalitsen. Filmis nägi palju tisse ja avali tutte. Seega pühapäevaõhtune pervoõhtu oli okei. Film oli mõnusalt lühike ka - daam muudkui bängis, siis leidis mehe, mees oli veits õnnetu lõpuks ja naine ka, aga prostituudid olid nii toredad ja head inimesed!

[Wingback]

Hehe, su kirjelduse jargi yritab film oelda justkui et prosti panna on okei. Lihtsalt pead veits arvestama riskidega (lasku all trossid ja haigused), nagu iga ameti puhul, aga muidu chill ja vaba valik enamasti.

[Wingback]

Aa, muidugi kÃĩige parem oli see, et woke-pÃĩlvkonna jaoks olid soolised ja rassilised stereotÃŧÃŧbid vastavalt kehtivale korrale paika pandud. Naised head, must naine väga hea, asiaadist mees veidi näästi, latiino väga tÃļÃļkas ja valge mees väga-väga paha.

6udne filmit66stuse olevik/tulevik

[Suvaline Jope]

Aa, muidugi kõige parem oli see, et woke-põlvkonna jaoks olid soolised ja rassilised stereotüübid vastavalt kehtivale korrale paika pandud. Naised head, must naine väga hea, asiaadist mees veidi näästi, latiino väga töökas ja valge mees väga-väga paha.
.

Hea info - pääsesin atakist. Olen saanud endale viimastel aastatel tugeva allergia woke tjuunitud linateoste vastu.

[kaala]

Brat 2. Kunagi ei saanud pihtagi, miks ukrainlased selle filmi ära keelasid.

[Mõnuagent 007]

Okei, Creed III, ehk siis ma ei tea mitmes Rocky installatsioon oli seekord ilma Rockyta. Creedi esimene seiklus oli väga hea, teine oli paras juust. Nüüd on siis Adonis jälle tagasi ja filmi peategelane Michael Jordan B. on ise ka lavastaja. Treiler lubas päris vinget vastasseisu Kangiga ja iseenesest see ka toimis, aga...

Adonis on heas vormis, aga lõpetas poksimise, sest tegelikult ta pole enam heas vormis. Tema minevikust pärit sõber läks halbade asjaolude kokkusattumise pärast vangi ja on nüüd pahasena tagasi. Sisuliselt nagu Rocky III-s, kus on ülivihame B.A. Baracus, kes on kade, et teine ja laisem vend sai staariks, aga tema ei saanud. Peategelaste lugu on suurepärane, kõik on justkui okei, aga siis hakkab sama jama, mis on ilmselt kogu poksiga lahti. Kõik on meeletult bling-bling, product placement vahib igast aknast ja kaadrist vastu. Tiitlimatše antakse lihtsalt niisama, et Creed korraldab ja siis tuleb ta vajalikul hetkel lihtsalt tagasi ja muid poksijaid justkui väga ei olegi.

Põhiline jama selles filmis on just poks. Isegi treeningmontaaž pole nii totter, teises oli ikka sitaks tobe, aga kui hakatakse poksima, siis mingil hetkel tõmmatakse CGI töösse, kuskilt tulevad kujundlikud vanglatrellid, tüübid poksivad Dodgersi areeni asemel kujundlikul kolosseumil, üksteisele antakse kõlareid lõhkuvaid obadusi, et siis 12. raundis viimasel hetkel loogilisse tulemusse minna. Kui Rocky võitluste järel olid mõlemad poksijad pärast juppideks ja haiglas, siis siin minnakse pärast 12 raundi kestnud raskekaalu peksmist (löögid lendavad mõnuga sisse ja värki) omavahel kallistama, kummalgi silm veidi sinine.

Ma ei tea, poksist ega millestki, aga mingi kummaline moodustis oli see film. Aga, jah, kahe peaosalise vastandus oli seekord kõva. See eelmine Drago teema oli veits nostalgias sonkimine. Tisse muidugi ei näe.

Küll nägi tisse ja ka Malmsteni väikemeest uues Eesti filmis Taevatrepp, mis läheb tinglikult samma kategooriasse, kus oli "Vee peal". Ehk siis Eesti keskiga+ kirjanik meenutab enda meheks saamise aega. Võru asemel on seekord Tartu, tegelased ei ole tavalised joodikud, vaid kultuursed hipsterid. Malmsteni vana sõber sureb ära ja ütleb talle, et sõida käed lenksust lahti ja nii hakkab Malmsten sõitma enda minevikku ja seal olulisi sündmusi uuesti nägema.

Kõik on omal moel nõme, aga samas ka soe. Inimesed joovad korralikult, mehed on parajad ludrid, keda hoiavad üleval tublid naised. Malmsten ajab enda eraelu ka sassi, aga naine on tugev ja filmi kogu poindiks on see, et mees on õnnetu koguaeg, aga naised on toredad ja hoiavad mehi elus.

Eesti filmi kohta oli tegu üllatavalt pika linateosega. Kuid samas ka üllatavalt kiiretempolise ja sooja värgiga. Ses osas meeldivalt üllatunud siinpool, et Eestis hakkab tulema ka korraliku sisuga filme, mis pole ilmselged "petame olematu sisu ja teostusega filmi tehes filmi sihtasutuselt raha välja ja nimetame seda kunstiks (khm, Sandra saab tööd, khm). Aga tisse nägi jaa.

[Daz Booob]

Veits hakkab juba hirm, sest Apple'i toodang kipub üldjuhul meeldima. Sel korral siis film Sharper, mis räägib... inimestevahelistest suhetest - parem on, kui sisukirjelduse jätab vaatajale avastamiseks. Muss on mõnus ja film hea kulgemine. Pole eriline kunstiteos, kuid kvaliteetne sisutäide.

[Daz Booob]

Ons keegi juba näinud filmi The Magnificent Seven? Eile esilinastus. Üsna vägivaldne, ent kvaliteetne kraam.

[Wingback]

Ons keegi juba näinud filmi The Magnificent Seven? Eile esilinastus. Üsna vägivaldne, ent kvaliteetne kraam.

sa viibid aastas 2016?

[Daz Booob]

Pühapäev... 7...

[Mõnuagent 007]

Eile kogesin erakordselt ebamugavat kinoelamust. Hugh Jackmaniga film The Son on samade klemmide tehtud, kes tegid Anthony Hopkinsile Oscari toonud filmi Isa. Seekord oli teemaks probleem teismelise pojaga, kes on suitsiidne ja depressiivne ja kes on pahane enda isa peale, et see tema ja ema hülgas. Eriti ebamugavaks tegi selle filmi detail, et kinosaalis oli peale minu täpselt üks inimene - minu poja ema, kellega ma koos ei ela.

Ühesõnaga Hugh Jackman oli isa ja emaks oli Laura Dern, kes üritasid enamvähem sotti saada, mis pojal viga. Pojal oli koguaeg nutunägu ees ja kui ta korra ka naeratas, siis kohe hakkas kaugusesse vaatama ja oli veel nutusema näoga. Filmi reitingud olid üsna kehvad (RT 29%), millest ma esialgu aru ei saanud, kuid mingi hetk muutus kogu vaatamine ka ekraanil üsna ebamugavaks. Isa suutis öelda ainult "mis sul viga on?", isa ise oli sitaks rikas, ema ka. Kõik olid rikkad. Terapeut ajas mingit joga ja kõik tegelased tegid ebareaalselt rumalaid asju. Kui filmis mainiti, et isal on ka relv kodus, siis oli aru saada, et see film lõppeb tšehhovi relva kombel enekaga. Noh, nii läkski. See on räme spoiler, kuid ma loodan inimesi ikka hoiatada, et ärge seda vaatama minge. Mingit pointi pole ja kui tahate depressioonist head filmi, siis valige endiselt Aftersun. See film oli rumal, küündimatu ja lõpuks ootasin juba isegi, et see vingus poiss end maha laseks, sest, noh, see oli kõik nii tüütu.

Tisse ka polnud...

Lapse emale samas meeldis...

Lisaks sellele tuleb sel nädalal kinno ka Asterix ja Obelix: keskmaa seiklused, kus lisaks kõigile tuntud Prantusmaa näitlejatele (v.a. tiblastunud Depardieu) mängib ka Zlatan. Zlatan mängib Antivirust, kes on roomlaste sõdalane, kes Milani värvides peksab kõiki vastaseid. Zlatani on vähe, aga üsna naljakates kohtades. Hiinlased on filmis esindatud, mistap võib arvata, et Macron helistab pidevalt Winnypuhhile. Asterix räägib mingit eidestunud veganjuttu ja ei taha seakooti süüa, tahab ise roomlasi peksta, kuid selles osas ta väga kõva pole. Peab ikka drooge võtma.

Obelix annab niisama kõigile peksa ja lõpuks nüpeldatakse roomlasi. Tore film kokkuvõttes, mõnes kohas sai ka naerda. Zlatani väljavahetamise ajal näiteks.
Tisse polnud.

[Mõnuagent 007]

Screami sari on selline, mille puhul ma pole 100% kindel, et milliseid ma neist näinud olen ja millised osad olid tegelikult Scary Moviest. Igatahes mingi mõne nädala eest vaatasin kuskilt voogedastusest ära Scream V, see oli kräpp, aga nüüd oli kinos Scream VI. Peaosas samad tegelased, kes viiendas ellu jäid ja lisaks muidugi ka Courtney Cox. Filmi tegevus oli kolitud New Yorki ja tapmisega alustati, nagu reegliks, kohe algus ja filmi kõige kenam naine tapeti kohe suvalt pimedas põiktänavas ära.

Filmi põhisüžee on ikka sama, et keegi ilmselt tuttavatest on tapja ja neid on võibolla mitu. Inimesi pussitatakse erinevatesse kohtadesse, aga põhitegelased suudavad kõhtupussitamistest hoolimata vapralt ringi joosta, redelist ronida ja siis ka kiirelt paraneda. Mingit sellist väga suurt loogikat pole. Inimesi tapetakse seekord eriti veriselt, mõnele tegelasele lastakse taserist munadesse. Film on üllatavalt pikk, üle kahe tunni, mis on veits overkill. Kinosaal oli täis kusipidamatuid teismelisi, kuid võrreldes Creed III-ga oli seekord muus osas üsna vaikne ja viisakas seltskond.

Lõputapja oli minu kahtlusaluste nimekirjas kolmas. Peategelased osutusid erakordselt vitaalseks ja muus osas oli enamvähem talutav vaatamine. Tisse muidugi polnud.

[Daz Booob]

Luther: The Fallen Sun - võimekas sarimõrvar teeb nii, et Luther läheks vangi, et siis oma suurt plaani segamatult ellu viia. On häid näitlejaid, momente ja kulgemine on hea, kuid suuresti on tegemist riknenud kaubaga - selline ok vaatamine, eriti eestlastele. Seda vast teavad kõik, et eestlane seal täitsa kohe rolli omab, kuid mõni üllatus vast on veel ja siis vähemalt sain nüüd teada, kuidas Tallinna Kiirabi EMO järjekordade saaga lahendati.

Eestlastele soovitatav.