Film

[Mõnuagent 007]

Ei, noh, Sõjaprintsess Xenast on möödas juba mitu aastakümmet, aga vähemalt kõva nostalgialaksu andis film Dungeons and Dragons: Honour among Thieves, kus Xena rolli mängib Michelle Rodriguez ja muidu igati woke-vaimus filmis kehastas peategelast ehk harfiga nutikat varast Chris Pine, keda tavainimene peaks teadma peaosalisena filmist Team America.
B2_CfE2IAAEJief?format=jpg&name=large.jpg
Peategelased seiklevad maailmas, kus on igasugu kummalisi loominimesi, võlureid, sortse, kurjameid ja headameid ja kõike seda tehakse umbes samas vaimus rõõmuga, kui seikles kunagi Xena. Filmi peategelased saavad Hugh Granti (ja punase nõia) käest tillika ning hakkavad seejärel õiglust jalule seadma. Äratatakse ellu surnuid, võideldakse paksu draakoni ja skoprion-pantriga, miskit väga pöörast ei toimu ja ilmselt tehakse ka järg, sest muudmoodi ei saa.

Üldiselt on arvutimängude järel tehtud filmid totaalsed õudused - tervitustega Ass's Creedile ja Warcraftile, millest ma õnneks suurt midagi ei mäleta ja ilmselt ei meenu ka sellest filmist paari aasta pärast muud, et kuidas küll Chris Pine on 20 aastat pärast Team Americat ikka samasugune. Mõnes kohas sai naerda, mõnes naeris publik rohkem. Tisse ei näinud, vist kokkuvõttes okei.

[Peeter I]

Ühte igal pool räägitud dokumentaali oled üritanud vältida v, seal neid kehavorme peaks jaguma..

[Mõnuagent 007]

Ühte igal pool räägitud dokumentaali oled üritanud vältida v, seal neid kehavorme peaks jaguma..

Vaata veits üles poole

[Daz Booob]

Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis maruhästi üles võetud, tegelikult päris mõtlemapanev naistele pandavate kohustuste osas ja selles, et kui vahel ei saaks nad kuskil sitases saunas suhetest rääkida ja end välja elada, siis jooksid nad ka end varakult surnuks.

Kuidagi tuttav.

[orbitaaljaam]

Vaata veits üles poole

Ainus film, kus tisse ei kommenteerinud. Liiga tõsine film või "kosmosemutid"?

[Mõnuagent 007]

Eile läksin pärast vinget jalgpalli Leedu ja Kreeka vahel Artisesse, et vaadata seal Taani thrillerit Viimane klient. Sünopsise järgi olevat see hirmus lugu, kus psühholoogi juurde tuleb sarimõrvar, kes lubab psühholoogi ära tappa, kui ta teda tunni jooksul terveks ei ravi. Filmis oligi psühholoog, kelle juurde tuli sarimõrvar, kes lubas ta tunni jooksul ära tappa, kui ta teda tunni jooksul ära ei tapa.

Enne seda tappis sarimõrvar rahahädas prostituudi ja lõikas talt embrüo välja. Selline vastik tapjavärk. Psühholoog seejuures märkas, et mõrvar kirjutas mõrvakoha seinale tema mingi tsitaadi.

Sarimõrvar on üsna paha, mida ta tõestab ka psühholoogi assistendi tapmisega. Sealt edasi läheb väikseeelarvelises filmis tegevus edasi suuremalt jaolt psühholoogi kabinetis, lõpuosas väikese lisaseiklusega. Klassikaline nordic-noir, mille põhipoint on umbes see, et kui ikka on vaja abort teha, siis on seda mõtet teha, kuna äraantud lapsed on veelgi õudsemad.

Pärast filmi vaatasin, et ohhoo, Eesti koondis ei kaotagi, aga kui bussipeatuses viaplay tööle panin, siis kõik austerlased kallistasid.

Tisse näeb ka, aga väga kummalises kontekstis.

Tunduvalt rõõmsameelsem film jooksis täna õhtul Cocacolas ja nime kandis see Dave'i pank, mis apostroofi tõttu nägi Cocacola tahvlil välja umbes Dave¤&i pank. Burnley autoärimees Dave on selles filmis hea ja tore mees, kes palkab Londoni juristi, et see aitaks tal pangalitsentsi saada, kuna ta annab niigi kõigile kohalikele pidevalt laenu, sest kes see päris pankades ikka tahab mingisse Burnleysse investeerida. Pankurid on muidugi ilgelt trossid ja pole 150 aasta jooksul ühtegi pangalitsentsi välja andnud, aga see Dave'i väga ei koti.

Film kuulub sellisesse kategooriasse, mis näitavad Inglismaad ilusa ja toreda kohana, kus pole ei karjuvaid võõramaalasi, huligaanitsevaid vutifänne, üürgavaid poissmehi, aluspesu näitavaid kriiske-neide ja narkomaane, vaid umbes midagi Paddingtoni, Love Actually, Elton Johni ja selle filmi sarnast, kus djüüd läks golfiturniirile. Pealinlased on ikka ülbed poshid, aga väikelinnas on kõik toredad ja üldse mitte rassistid, nagu siin McN Burnley fänne nimetas. Sean Dyche teeb ka kiire kameo.

Käib õudne sudjamine, aga lõpuks saadakse litsents, millele annab abi Def Leppard ja üleüldse. Ilgelt heatuju film, mida vaatas kinosaalis lisaks minule veel üks daam, kes hiljem osutus hoopis patsiga noormeheks. Tisse seega ei näinud.

[Mõnuagent 007]

Käisin esmakordselt CocaColas kinoklassika eriseansil, kus seekord näidati 1968. aasta versiooni Ahvide planeedist, mida ma enda arvates olin näinud, aga mida rohkem ma filmi vaatasin, seda rohkem ma aru sain, et see Ahvide planeet, mida ma vist enda arvates originaaliks pidasin, oli paari aastakümne eest nähtud Tim Burtoni remiks. Ühesõnaga filmi näidatakse korraga nii sviidis kui ka luks-saalis ja kuna ma pidanuks sviidipileti eest maksma mingi 3,50, siis valisin luksi.

Saalis oli max 10 inimest, sest eriefekte väga polnud, aga kiidan siinkohal kino algatuse eest, sest tihtilugu olen viimastel aastatel märganud, et vanemate ajalooliste väärtfilmidega on kodus maruraske joonele saada, sest kipud ikka igasugu muid asju nokitsema, pluss voogedastuses on vanemaid filme ka maruraske leida. Film oli kohati selline, noh, naljakas, lõppu ma muidugi teadsin, aga toona revolutsioonilised näomaskid tundusid siiani täiesti adekvaatsed.

Järgmine nädal on Apollo 13, mida ma olen juba kunagi kinos käinud, aga kui filmid lähevad "enne minu aega" kategooriasse, siis lähen teinekordki. Popkorni lõristavaid ja coca colat krõbistavaid noorukeid seansil polnud, see win.

[Mõnuagent 007]

Tahaks räntida. Tõsiselt.

Aga algan otsast. Mul on mingi arusaamatu mancrush Adam Driveri osas, mängib heades filmides, on marulaheda häälega ja üleüldse. Korraga ilmus kinodesse mingi kummastav treiler, kus Adam Driver jookseb relvaga ringi ja võitleb dinosaurustega. Filmi nimeks on 65.

Hea küll. Kui Vin Diesel kukkus laevaga alla, siis sellele järgnes üsna pädev võitlus koledate elukate vastu. Koledate elukate vastu võõral planeedil võitlemine on muidugi lahe, sest Alien ja värgid. Vahepeal kukkus planeedile ka perekond Smithid, mis oli paras jura. Siis omamoodi kukuti ka Predatoris ja kuidagi ka selles Covenanti filmis. Need olid üsna õudsed samamoodi.

Seekord toimub tegevus 65 miljonit aastat tagasi, kui rassiliselt igati korrektsetes suhetes olevad muud tsivilisatsioonid jõlguvad mööda ilmaruumi ringi. Driveri tütar on veits haige, mistap peab ta minema pikale välismissioonile süstikujuhina. Süstik kukub alla, krüounes inimesed hukkuvad ja Driver maandub tundmatul planeedil Maa. Aa, üks reisija jääb ellu, kes on muidugi sama vana, kui Driveri tütar, kes on vahepeal ära surnud. Veidi selline Aliens Directors Cuti vaib, kus Ellen Ripley tütar oli vahepeal loomulikku surma surnud ja siis tekkis tal Newtiga värk. See oli seal hea.

Seekord siis asutakse teele kuhugi mäe otsa, kus on päästekapsel. Miljoneid aastaid tagasi oli planeedil muidugi dinosaurused, kes ründavad kurjalt peategelasi, kõik jooksevad, teevad ebaloogilisi valikuid ja samal ajal bondivad, kuna ikkagi isa ja tütar sort of. Filmi stsena ja lavastuse eest vastutavad djüüdid, kes tegelesid natuke ka A Quiet Place'ga, mistap mõeldi, et see isa-tütre teema on lahe.

Film kestab napilt üle 1,5 tunni, aga see on üks erakordselt pikk 1,5 tundi, kuna kogu tegevus on reaalselt rumal, nõme ja dinosaurused on ka suvalised töllid. Pekki, Adam, miks?

Tisse ei näe. Kindlalt vältida, iga hinna eest.

[Mõnuagent 007]

Nõndaks. Eelmise nädala lõpus käisin vaatamas veel Sõpruses filmi Tagasi Souli, mis räägib Lõuna-Koreast sülelapsena adopteeritud prantslannat (noh, välja näeb nagu korealanna, aga käitub nagu prantslanna), kes käib Soulis ja tutvub enda vanemate, nende kultuuri ja asjadega. Algul on ta kogu Korea peale pahane ja kepib suvaklemmidega. Isa peab ta ilgeks luuseriks, kuna see halab ja nutab, kuidas oleks tahtnud hea isa olla. Siis mõni aasta hiljem on ta juba edukas noor ärinaine, aga ikkagi ei salli Koread. Siis juba vanem ja kogenum daam ja hakkab veidi mõistma ja puha. Ilusa muusikaga, räägib hülgamishirmust ja näitab tisse ka.

Aga ühesõnaga viimase nädala on mingi viirus kallal olnud, mistap läksin alles täna üle pika aja kinno, et lapsisikuga ära vaadata Super Mario vennad nime kandev üllitis. Brooklyni kaks luuserist (vuntsid on ees, aga tunduvad verinoored djüüdid) itaalia torumeest üritavad enda äri käima saada, aga see ei lähe teps mitte hästi. Üritades suuremat veeuputust neutraliseerida langevad nad läbi toru kuhugi teise maailma, kus kasvavad seened, ahvid ja pingviinid. Nende heaelu ähvardab üks türastunud kilpkonn, kelle nimi oli mingi P tähega algav asi.

Luigi satub P-tähega diktaatori kätte, Mario satub seenemaailma, mida juhib printsess, kes on blond ja rõõsa, keda võiksime kutsuda Kajaks. Ühesõnaga Kaja üritab ka teisi riike hoiatada P-tähega kilpkonna ohu eest ja koondada vägesid, sest kui P-tähega kilpkonn võidab ühe, siis ründab järgmisi ja nii edasi. Tegelikult tahab P-tähega kilpkonn printsessi lihtsalt trukkida või siis abielluda.

Muud rohkem filmis nagu polegi. Veidi räägitakse, siis antakse au nii Super Mario tavamängule, Donkey Kongile kui ka Mario Kartile. Lisatud ka vanu ja ajatuid laule ning müdistatakse 1,5 tundi ilma erilise vahepausita. Lapsisik oli rahul, ma olin õnnelik, et nii kiirelt läbi sai.

Tisse polnud.

[Mõnuagent 007]

Ja nüüd midagi hoopis teistsugust. Umbes 8. minuti peal läheb asi ikka päris ulmeks.

[Mõnuagent 007]

Kuna enesetunne oli julge ja tugev, siis valisin kinokavast kahe vanaaja filmi vahel - Melchiori kolmas algas tund liiga hilja, mistap läksin proovima D'Artagnan ja kolm musketäri. Eks ma olin valmis, et seekord ei ole seal paraparaparadujemsjat ja teisi põnevaid laule, mis selle filmiga peaks ikka kaasas käima. Tõsisemalt rääkides mõistsin üsnagi filmi algul, et ka selle looga on üsna sarnane juhtum, kui oli omal ajal Viimse Reliikviaga. Ehk ma olin lapsepõlves korduvalt ja korduvalt näinud, aga korraga sain aru, et ma ei tea, mis filmis täpsemalt toimub. Ehk, jah, ma teadsin, et kuningas ja Richilieu olid ühel poolel, aga ka rivaalid, kuskil olid inglased ja üleüldse, aga mis nende vahel täpsemalt valesti oli, seda Vene versiooni järgi ma ei mäletanud (tunnistan häbiga, et ma pole musketäride raamatut lugenud).

Ühesõnaga protestandid vs. katoliiklased, inglased vs. prantslased ja siis enamvähem rahust unistav kuningas ja talle ustavad musketärid ja muu shit. Üllataval kombel olid kõik musketärid valged. Mis aasta on? Ei ole ju 1995! Küll oli Porthos veidi uuendusmeelsem ja bängis kõiki, mis liigub (see tähendab siis täiskasvanud inimesi, mitte hobuseid ja muid pudulojuseid). Küll oli veidi woke-vaimu näha, et Constance oli kergelt tõmmum. Kui Vene versioonis olid võitlused lõbusad ja laulu täis, siis siin tapeti inimesi üsna hoolimatult. Prantslaste versioon olevat ühe meie foorumlase sõnul olnud üsna raamatutruu ja muidu tubli teos. Kirjutan siinkohal alla, et teine osa võiks juba kiiremini tulla.

Tisse nägi ka, aga see oli muidugi tapetud naine.

[Mõnuagent 007]

Panin õhtuks enda Adidase ketsid jalga ja läksin vaatama Nike'i reklaamfilmi Air. See räägib siis kaugest ajast, kui Nike oli eelkõige jooksujalatsifirma ja kossumaailmas laamendas pigem Converse, natuke ka Adidas. Ühesõnaga oli toona Nike'i perekonnas Sonny Vaccaro, kes oli veendunud, et Michael Jordan ongi Michael Jordan ja Nike peaks panema kogu enda kossuarendus eelarvega all-ini ja proovima Jordanit endale palgata.

Toona siis oli üldine loogika, et üritati endale hankida mitu staari ja lihtsalt omada võimalikult palju mängijaid tallis. Nike'i uus loogika olnuks, et võtame selle kõige kõvema ja loodame, et see on ka kõige kõvem. Filmi lavastaja on Ben Affleck, kes on tuntud South Parki osadest, kui South Park veel hea oli. Peaosas tema parim sõber Matt Damon, veidi vähem möllas Viola Davis ja Jason Bateman hiilgas koleda soenguga.

Jordani palkamise lugu võib lugeda ilmselt parimast spordiraamatust Playing For The Keeps David Halberstamilt ja ka ühest Kobe raamatust, kus küll käsitleti seda perioodi, kui juba Adidasega liitunud Sonny Vaccaro kasutas enda legendistaatust Michaeli äraveenmisel, et ka Kobe't endaga võtta.

Film on tihe, üsna eluterve huumoriga ja selline "hea tuju"-film, kus väike miljardifirma suudab teha suurematele miljardifirmadele ära. Mõjus reklaam, aga ka korralik film.

Tisse ei näe.

[MALAGA]

Kas raamatus oli see Athose venna case ja sellega seotud poliitika sees ? Ei mäleta.. Vene filmis ja Eesti teatrietendustes see küll välja jäetud . Ja et Eva Greeni valge parukaga tegelane D' Artagnaniga nii vara juba kohtus, kas see oli tõesti ka raamatus ?

[Mõnuagent 007]

Kas raamatus oli see Athose venna case ja sellega seotud poliitika sees ? Ei mäleta.. Vene filmis ja Eesti teatrietendustes see küll välja jäetud . Ja et Eva Greeni valge parukaga tegelane D' Artagnaniga nii vara juba kohtus, kas see oli tõesti ka raamatus ?

Ei oska vastata. Mul riiulis ainult kolm köidet 10 aastat hiljem ja siis 20 aastat hiljem.

[nonoh]

Ja nüüd midagi hoopis teistsugust. Umbes 8. minuti peal läheb asi ikka päris ulmeks.

Ma vaatasin kõik ära. Mis mul viga on?